MINU ITAALIA SEIKLUS | Võtan siit kaasa tarkuse: aita inimesi ilma tagamõtteta ja sind aidatakse vastu, ilma tagamõtteta
Hoolimata meie ebatavaliselt soojast suvest külastasin augusti alguses Puglia provintsi Lõuna-Itaalias. Soojakraadid küündisid rohelist muru kõrvetava 42 kraadini ja rannikuäärse Vahemere vesi oli 28 kraadi soe. Inimesed Itaaliale omaselt rahulikud, rõõmsad ja “aega on” suhtumisega. Kuna meie inimesed on kärsitumad, siis ei jutusta ma kogu reisi ümber, vaid räägin ainult põnevast seigast, mille taolist ma varem ei olnud kogenud ja loodan siiralt, et keegi veel midagi sarnast saaks kogeda.
Meie majutuskoha omanik oli 40-aastane itaalia mees. Ta ei osanud sõnagi inglise keelt ja meie mõned itaaliakeelsed väljendid ei aidanud vestlusele eriti kaasa. Võtsime appi Google’i tõlkeprogrammi ja niimoodi vaikuses ta jagas meile õpetusi, kuidas töötavad konditsioneer, pesumasin, ahi ja muud eluks vajalikud asjad.
Majutuse hind sisaldas ka hommikusööki. Leppisimegi omanikuga kokku, et järgmisel hommikul kell 9.00 on hommikusöök. Uuel päeval astusime teiselt korruselt alla suurde ruumi, kuhu oli juba laud kaetud ja värske kohvi lõhn äratas meeled, mis olid veel öisest unest segased. Laud oli kaetud äärmise täpsusega, tundus et kõik on joonlauaga paika pandud. Laual olid värsked puuviljad, saiakesed, sulatatud šokolaad, värske kohv ja küpsised. Meie üllatuseks oli omanik kelneripõlle ette sidunud ja teenindas meid. See oli üsna harjumatu, sest sellist asja polnud meie reisidel veel juhtunud. Hommiksöök lõpetatud, küsis mees, kuidas meeldis? Mina kiitsin muidugi värskeid puuvilju, mille peale ta noogutas ja kirjutas Google’i tõlkeprogrammi abil, et korjas need ise enda koduaiast. Lisaks puuviljade päritolu tutvustamisele, ütles ta, et tal on kodus 1000 oliivipuud ja küsis kas sooviksime tema juurde külla minna? Me olime muidugi nõus ja vaimusilmas kujutasime ette, et näeme ehedat Itaalia istandust.
Järgmisel päeval pärast järjekordset mõnusat hommikusööki sõitsime omaniku autoga tema koju. Kohale jõudes avanes meile pilt otsekui Ladina-Ameerika seriaalist pärit esmaklassilisest majast koos paljude kenade abihoonetega. Hoovis oli helesinise veega bassein, mis oli nii suur, et selle keskel hulpis aerudega paat. Pärast selgus, et see hoonete kompleks on tema oma ja seal korraldatakse pulmi. Ta tegi meile ringkäigu, koguaeg Google’i tõlke abil selgitades ja vastates meie küsimustele. Tema maja asus kompleksist natukene eemal koos aia ja oliivipuudega. Pärast ringkäiku ütles ta meile, et peab natukene tööd tegema, aga meie võime aega sisustada enda äranägemise järgi. Kuna õues kõrvetas 40 kraadi, läksime loomulikult uudistama paadiga basseini. Lõunaks kostitas omanik meid enda tehtud salati, pasta ja veiniga. Mõned päevad hiljem kutsus ta meid grillipeole. Seekord oli kohal kogu tema perekond — lapsed, naine ja vanavanemad. Tema vanem poeg oskas hästi inglise keelt ja see lihtsustas meie suhtlust. Veetsime toreda õhtupooliku, selleks hetkeks juba uute sõprade seltsis.
Eestlasena tundsime ennast kogu aeg nii imelikult, et mis selle mehe tagamõte on, millal ta meilt raha küsib või mida ta meilt soovib. Samas oli selge, et rahapuudust tal ei olnud. Meie küsimused jäidki vastuseta. Lõpuks saime aru, et talle lihtsalt meeldis, et tulid külalised kusagilt Eestist, kus talvel on külmem kui tema sügavkülmikus. Meil, eestlastel, on temalt palju õppida lahkusest, usaldamisest, üksteise aitamisest, alandlikkusest ja üldisest positiivsest ellusuhtumisest. Selline suhtumine, nagu oli meie uuel itaalia sõbral, muudab nii tema kui ka teda ümbritsevate inimeste elukvaliteeti. Kui reis lõppes, siis lennujaamas jagasime ühele noorte seltskonnale mehe visiitkaarti koos soovitustega. Mina võtan siit kaasa tarkuse, aita inimesi ilma tagamõtteta ja sind aidatakse vastu, ilma tagamõtteta.
