EESTI 100 AARET I Laelatu poollooduslik muuseum ehk erakordne puisniit

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Puisniit on poollooduslik kooslus. See on puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Sellise pargilaadse koosluse tekke ja püsimise eelduseks on regulaarne niitmine, võsaraiumine ja muud töömahukad hooldustööd. Inimtegevuseta kasvab puisniit kinni ja hävib. Puisniidud muudab tähelepanuväärseks väga suur liigirikkus.

Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusse juba üle 4000 aasta tagasi seoses nö igapäevase elutegevusega: puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.–7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja levinumateks heinamaadeks Eestis. Koos hobu- ja traktorniidukite kasutuselevõtuga asendusid puisniidud enamasti lagedate (puude ja põõsasteta) heinamaadega. Traditsiooniliste talupidamise viiside kasutuselt kadumisega 20. sajandi teisel poolel hakkasid puisniidud aga hääbuma. Niitmise lakkamisel on suurem osa neist võsastunud ning kaotanud puisniitudele iseloomuliku rohttaimede liigirikkuse ning pargitaolise välisilme. Selle säilitamiseks on neid hakatud ka kaitse alla võtma. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on Laelatu puisniit, Nedrema puisniit, Tagamõisa puisniit, Vahenurme puisniit, Koiva puisniit, Allika puisniit jt. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis teiste seas Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Virtsu poolt tulles pääseb Laelatu puisniidule noolsirget kitsast teed pidi, mis on endise kitsarööpmelise raudtee tamm. Aastatel 1931–1968 käis sealtkaudu Rapla-Virtsu rongiliin. Vahepeal tuleb Laelatule jõudmiseks ka meri ületada, õigemini kahe mere — Rame ning Mõisa lahe — vahelt läbi sõita. Kevadeti võib siis kummalgi pool näha veelindude rändesalkasid, peamiselt laulu- ja väikeluiki, aga ka kohapeale jäävaid ning pesitsema asunud kühmnokk-luiki. Siin passivad hommikuti saaki hallhaigrud, ringi ujuvad pardid ja aeg-ajalt vilksatab õhus mõni tiir.

Laelatu puisniit on väga vana. See on märgitud juba 300 aasta tagusel Virtsu mõisamaade kaardil. Niidetavana (ja servades karjatatavana) on see kasutusel olnud sajandeid. Kõrgemad kohad võisid mere alt laidudena vabaneda umbes 2000 aasta eest. On võimalik, et laiud võeti karjamaadena kohe kasutusele, mistõttu võis Laelatu algusest peale kujuneda puisniiduks ja õiget metsa pole seal kunagi olnudki.

Vanasti niideti heina tervel puisniidul — see tähendab ligi 150 ha ulatuses, ent juba aastakümneid pole sellel paigal enam majanduslikku tähtsust. Praegu hoitakse seda looduse ja inimese ühisloominguna tekkinud kapriisi alles ainult tänu riiklikele toetusrahadele. Tänapäeval niidetakse Laelatus 15 hektaril, puisniidulaadne on 25 hektarit, potentsiaalselt võiks niit olla aga kuni 120 hektari suurune.

Laelatu puisniit on justkui poollooduslik “muuseum”, kus on varjul palju haruldasi taimeliike ning liigilise mitmekesisuse rekord. Siin võib leida kohti, kus 1 ruutmeetril kasvab kuni 76 liiki soontaimi; mujal Euroopas on need numbrid väiksemad. Ühtekokku on Laelatult leitud ligi 470 soontaime- ja 30 samblaliiki. Otse puisniidult on leitud 225 liiki. Siin kasvab umbkaudu 2/3 Eesti käpalistest ehk orhideedest — kokku 23 liiki. Laelatu puisniidul kasvab 30–40 kaitsealust taimeliiki, sh kärbesõis, kaunis kuldking ning valge ja punane tolmpea. Paraku on Laelatu taimerikkus hakanud vähenema. 2016. aastal loendati ühel ruutmeetril juba vaid 66 taimeliiki.

Oma erakordsuse tõttu on Laelatu olnud juba ligi pool sajandit botaanikute ja ökoloogide erilise tähelepanu objektiks. Laelatus asub Eestis kõige pikemalt (juba üle 40 aasta) järjepidevalt uuritud botaaniline püsivaatlusplats. Botaanikud on Laelatus taimi uurinud üle 50 aasta ja teinud seal hulga katseid. 1960.–1970. aastail mõõdeti puisniidul välja proovilapid, mida väetati. 1981 lõpetati väetamine ja edasi jälgivad botaanikud, kuidas looduslik taimekooslus proovilappidel taastub. Liikide arvukus taastub proovilappidel üllatavalt aeglaselt. Niidul on tehtud katseid kuni selleni välja, et sinna pandi üles suured peeglid uurimaks, kuidas mõjub taimedele topeltvalgus, ja külvati proovilappidele suhkrut.

Puisniit on ilus koht niisama jalutamiseks ja erinevate aastaaegade nautimiseks, mis annab silmad ette enamikule “päris” parkidest. Tasahilju liikudes võib märgata üle puulatvade jahile lendavat merikotkast või kuulda toiduotsinguil olevat sookurepaari. Kevadel kostavad siia Kasselahe ääres pesitseva hüübi kumedad huiked. Hämarikus võib kergesti näha suurekasvulist händkakku, samuti liiguvad puisniidul metskitsed, üksikud põdrad ja aeg-ajalt ka juurikaid kaevavad metssead. Laelatu piirkond on tuntud veel ka suure seene- ning putukarikkuse poolest.

Oluline info

• Laelatu puisniidul on lubatud jalutada kevadsuvel kuni jaanipäevani. Uuesti võib puisniidul uudistada ning marju ja seeni korjata pärast heina niitmist.
• Suvisel ajal võib liikuda vaid mööda teid.
• Hoiduda tuleks rannaniidule minekust — seal toimuvast saab hea ülevaate raudteetammilt.
• Puisniitu on soovitatav külastada koos giidiga.
• Külastusinfo: [e-mail]
• Laelatu puisniidule teeb ringi peale umbes 1 tunniga. Kui aga on soov huvitavamaid taimi üles leida, tammil linde vaadelda või pikemalt pildistama jääda, siis kulub 2-3 tundi.
• Laelatu puisniidule sõida nii:
• Kui jõuad maanteeviidani Virtsu 3 — Risti 65, keera pruuni viidaga näidatud Puhtu-Laelatu looduskaitseala suunas.
• Sõida niikaua otse, kuni tee hargneb kaheks. Hoia vasakule.
• Edasi sõida niikaua otse, kuni viit juhatab Laelatu puisniit 2.
• Parkida saab Tartu Ülikooli Laelatu bioloogijaama ees, kus on parkimiskohti 6–7 autole.

NB! Ettevaatust! Puisniiduni viiv maanteetamm on väga kitsas (1 auto laiune).