Saatse nimevariantidena on kasutatud ka Satserina, Sa(a)tserinna, Saadserinna ja Korki.
Saatse küla oli Saatserinna nulga keskus. Nulk on traditsiooniline piirkonna nimetus Setumaal, üldse kokku on neid kaksteist. Keskajal kujunes Saatse piirkonda tihedam asustus, sest siitkaudu kulges vana Petseri-Krupa maantee. Saatset on kirjalikes ajalooallikates esimest korda mainitud 1763. aastal – Pihkva piiskopkonna kirikute nimekirjas on märge Saatse puust kiriku kohta. Praegu tähistab vana kiriku asukohta kivist sammas Saatse surnuaial.

Külakese huviväärsused on Saatse püha Paraskeva kirik, mis ehitati 1801. aastal ning on üks Eesti vanemaid õigeusu maakirikuid, ja kalmistu. Kirikus on võimalik näha 15. sajandist pärit imettegevat liivakiviristi. Vanas koolimajas asub aga Setomaa kõige rikkalikuma koguga muuseum – Saatse Seto muuseum – mille püsiekspositsioon tutvustab Saatset kui vana kirikuküla ja selle lähiümbruse lugu ning inimesi.

Saatset tasuks kindlasti külastada 2. augustile eelneval reedel, mis on üldjuhul juulikuu viimane reede, sest siis tähistatakse ainulaadset Päätnitsapäiva. Päev algab jumalateenistusega, millele järgneb ristikäik, seejärel peetakse seto kommete kohaselt omaste kalmudel söömaaega, millele järgneb traditsiooniline külapidu ehk kirmas.

Setode matusetoimingud on ajapikku mõningal määral muutunud, kuid üldskeem on jäänud siiani vanapäraseks. Kui haud on kinni aetud, järgneb mälestussöömine ehk hingelaud. Varem pandi kääpa peale lina ja sinna kaasatoodud toidud. Rituaalseks toiduks oli kutja ehk keedetud herned meega ja munad. Surnuaialt sõideti koju kiirustades ja võimaluse korral mõnd salajast kõrvalteed mööda, et surm ei oskaks järele tulla. Kodus ootas matuselaud, kus olid tavalised setode söögid: liha-, kala- ja piimatoidud ning rituaaltoidud kutja, munad ja kaerakiisel ehk kiisla.