EESTI 100 AARET I Võhandu jõe ürgne org, kus müristamisjumal ande vastu võttis
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Võhandu jõgi on pikim täielikult Eesti territooriumil asuv jõgi. Ta algab Otepää kõrgustikult ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Jõe pikkus on 162 kilomeetrit. Võhandu on kalarikas jõgi: sellest on leitud 22 kalaliiki, peamiselt särg, turb, viidikas, tippviidikas ja nurg.
Võhandul on palju nimesid: Pühajõgi ülem-, Võhandu kesk- ja Voo alamjooksul. Pärimustes on mainitud ka Võu jõge. Muinaseestlased pidasid kogu jõge pühaks ning selle kauni ja selgeveelise jõe kallastelt ei tohtinud ühtki oksa ega lille murda. Siinsete inimeste looduse kummardamine oli nii tugevasti juurdunud, et tõi neile kaasa tülisid ristiusu levitajatega. Kui 17. sajandil ehitati Võru maakonda jõe peale Sõmerpalu vesiveski, pidasid kohalikud talupojad 1642. aasta viljaikaldust karistuseks jõe rüvetamise eest. Nad põletasid veski ja tungisid mõisa. Ainult kohale saadetud soldatid suutsid murda talupoegade vastupanu. Seda sündmust on kajastanud Aino Kalda jutustuses „Pühajõe kättemaks”.
Võhandu jõgi oli vanal ajal püha jõgi, sest arvati, et müristamisjumal Uku elab Võhandu kaldal. Võuküla ligidal Võhandu kaldal asus hiiemägi. Mäel kasvasid vanad suured tammed ja pärnad ning kesk küngast asus ohvrikivi. Rahvas austas hiiemäel jumalaid ja ohverdas ohvrikivil. Võhandu hiiemäel peeti Uku auks pidustusi, toodi palve- ja tänuohvreid. Ohvriks toodi osa viljast ja Ukule pidi alati toodama seapea. Kui seapea oli olnud väike, siis ei julgetud ligidale minna, vaid visati kaugelt ja üteldi: „Ole rahul, jumalakene, tuleval aastal toon suurema“. Vanal ajal olevat räägitud, et hiiemäel asuv ohvrikivi läheb iga kümne aasta järel kolm päeva enne suvist pööripäeva keskööl Võhandu jõkke loputama, sest inimesed suitsutavad ta mustaks. Rahvas uskus, et ohvrikivi alla on peidetud varandust, kuid räägiti, et selle kättesaamine on raske, sest kui kivi läheb jõkke loputama, siis võis küll varandust otsima minna, aga kivi tulnud seepeale hiigla ruttu tagasi ja surmanud varanduseotsija.
Sajandid on möödunud ja jõgi on oma pikas sängis Otepää kõrgustikust kuni Peipsi Lämmijärveni palju saladusi unustusehõlma uhtunud, aga selle ürgne ja lummav ilu ei ole kadunud. Kõige kaunim osa, 12-kilomeetrine lõik Leevi maanteesillast Reo maanteesillani on võetud alates 1964. aastast kaitse alla. Kaitseala eesmärk on kanda hoolt Võhandu jõe, selle ürgoru ja oruveerudel kõrguvate liivakivipaljandite, oruveerude metsa ja lammiheinamaade maastikulise terviklikkuse eest.
Võhandu ürgorus on 38 devoni liivakivipaljandit, mida kutsutakse müürideks. Kaitseala maalilisimad paljandid on Põdramüür, Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmatu müür. Paljandite jalamilt voolab välja mitu allikat ja leidub ka koopaid, mis on kujunenud allikaojade uuristava tegevuse tagajärjel liivakivi lõhedes. Ürgoru nõlvu katab männi-kuuse segamets.
Võhandu kallastel tekkisid ühed Eesti vanimad asulad, mida tõendavad rohked kalmed ja muinaslinnuste asemed. Jõe ääres asusid pühamud: hiied ja ohvripaigad. Kalmatu müüri kõrgel kaldal on esivanemate iidne matmispaik: 12 kääbast. Jõe äärest on leitud ka põhjasõja-aegseid matmiskohti ja suurtükiasemeid.
