Üle pika aja mitmeks suvepäevaks Kuressaarde sattununa hakkan vaikselt taipama, miks tõmbavad Kärdla ja Kuressaare ligi absoluutselt erinevat inimtüüpi. Sest Kuressaares on tõepoolest olemas keskne koht peatänava, kuursaali ja mereäärse promenaadiga.

Vähem või rohkem jalutab ja sööb seal iga saarele tulnu kindlasti. Mis tähendab, et sinna minnes löövad naised end lille ja mehedki ei hoia odööri ja juuksegeeliga tagasi. Kohvikute õueterrassid on täis gurmaaneksponaate ja pool puhkusest võib täiesti edukalt seal veeta – kõik lähemad ja kaugemad tuttavad saavad üle vaadatud ja olulisemad jutud räägitud. Paljude suveüritustegi toimumiskohad jäävad kiviviske kaugusele.

Kärdlas – ja ma saadan oma tänuliku pilgu kõrgemate jõudude poole – sellist koomuskit ei tehta.

Polegi ju, kus teha. Kärdla kesklinn (nii naljakas sõna antud kontekstis) ei paku just palju arvestatavaid toidukohti ja needki vähesed on sellistes paikades, et sa võid ju oma kuldkella ja uue iPhone’iga mõne sellise ees patseerida, aga ära looda, et sind keegi eriti märkab. Need, kes Kärdlat tunnevad – kujutage nüüd näiteks endale ette Wabriku või Gahwa majaesiseid ja seal väljanäituse korraldamist.

Kui sa endast ülepea mingit muljet tahad jätta, siis peaks Selverisse minnes juuksed ära kammima ja plätude asemele midagi paslikumat jala otsa leidma. Muid olulisi enese eksponeerimise kohti väga ei ole.

Tõsi, Kärdlasse sattudes soovitan igatahes sadamast läbi astuda – see võiks põhimõtteliselt kogunemiskohana arvesse tulla küll. Seal on aga jällegi see viga, et sadamaplats on võrdlemisi suur, mis tähendab, et kehvema silmanägemisega vaatlejad ei pruugi mõne end ennastsalgavalt üles löönud tegelase ponnistusi platsi teise otsa märgatagi.

Ka ei tasu tähelepanuta jätta fakti, et Kärdla asub Hiiumaa põhjakaldal ja sadamas on alati oi-oi kui tuuline – kes aga tahab endast mulje jätmise ajal tilkuva ja punetava ninaga tegeleda?

Sedaviisi see saare pealinna seltsielu meil siin lokkab ja küsige minult veel, et miks ma end õhtuti Kärdla peal tuulutamas ei käi.

Katkend Mae Lenderi raamatust „Minu Hiiumaa”

Jaga
Kommentaarid