Olen alati tahtnud Rumeeniasse minna. Mu isapoolse suguvõsa minevikku jättis keegi sealtkandist oma geenid, täpselt ei tea, kes ja kust, aga kuulu järgi keegi kusagilt Musta mere äärest. Mul on seoses Rumeeniaga ka selline ilus mälestus, et kui kunagi ammu kohtusin oma esimese armastusega, siis ühel õhtul hakkasin naljapärast temaga sodikeeles rääkima ja kui ta suured silmad tegi, siis ütlesin, et see on rumeenia keel ja et mu vanaema on pärit Rumeeniast. Alles tükk aega hiljem tuli välja, et ta oligi mind uskuma jäänud – kui ta esimest korda mu vanematega kohtudes meie „Rumeenia juuri” mainis. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega