EESTI 100 AARET I Mis teeb tähelepanuväärseks Seidla tuuleveski?

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Tuuleveskis ehk tuulikus saadakse tööks vajalik energia tuulest. Varasematel aegadel kasutati tuuleveskeid peamiselt vilja jahvatamiseks ja vee teisaldamiseks, tänapäeval on tuulikute kasutus seotud peamiselt elektri tootmisega.

Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa territooriumil pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti Läänemaal, Pärnumaal, Saaremaal ja Hiiumaal eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega vastavalt tuule suunale pööratavaid pukktuulikuid. Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tuulik ehk hollandlane on tüvikoonuse kujuga, mitmekorruseline, puidust või kivist ehitatud tuuleveski. Hollandi tüüpi tuulikul on kaks vastaskülgedel asetsevat ust. Erinevalt pukktuulikust on hollandi tuulikul vaja pöörata vaid tuuliku pead, mitte kogu veskit. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele.

Eestis on traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne- ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levinud enamasti kivist hoonekehandiga hollandlased, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega hollandi tuulikuid.

Seidla tuuleveski täpne ehitusaeg ei ole teda, kuid arvatavasti on tuulik ehitatud 18. sajandil. Seidla tuulik on tüüpiline hollandi tüüpi tuulik, millel on viiekorruseline paekivist kehand, pööratav kuppel ja kaks paari veskikive. Seidla tuuleveski on tähelepanuväärne, sest teist samasugust kogu sisseseadega komplektselt säilinud ja oma autentse välisilme säilitanud tuulikut Mandri-Eestis ei ole. Lisaks on see ka ainuke töötav hollandi tüüpi veski Eestis. Seidla tuuliku puhul on veel loetav ka n-ö mõisa tuuleveski tüpoloogia – veski paikneb mõisa südamest veidi eemal nähtaval künkal. Alates 1920. aastatest kuulus tuulik selle vahetus läheduses asuvale talule. Seidla tuulik on pidevalt töös olnud – tuule jõul jahvatati tuulikus vilja 1962. aastani, elektri jõul veel 1990ndatel.

Kuigi Seidla tuulik on oma algupärase 18. sajandi II poolest või 19. sajandi algusest pärineva välimuse säilitanud, on sisseseadet ajaga kaasaskäivalt järk-järgult uuendatud ja täiendatud. 20. sajandil on tuuliku sisseseadet täiendatud lisaks välisele jõuvõtule püülimasina, elevaatori, kruubimasina ja valatud kivide kasutuselevõtuga.

Oluline info:

• Tuulikut saab külastada eelneval kokkuleppel. Tuulik on avatud ka mõnede rahvaürituste ajal. Täpsem info koduleheküljel.