EESTI 100 AARET I Rahvuslik pühapaik Vargamäel

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on eesti kuulsaim kirjanik, kelle massiivne viieosaline epopöa „Tõde ja õigus“ on vähemalt nime poolest ilmselt teada pea igale eestlasele. Tema kodanikunimi oli Anton Hansen, pesudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena. Tõenäoliselt ei planeerinud Tammsaare esialgu romaanile “Tõde ja õigus” rohkem kui ühte osa, kuid läks teisiti.

Anton Hansen sündis 1878. aastal Järvamaal Albu metsade vahel 10-lapselises taluperes. Kodutalust sai Anton kaasa muusikaarmastuse, töökuse ning erilise loodustunnetuse. Saanud alghariduse kodus, õppis ta edasi külakoolis ning seejärel Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Siin mõjutas teda tugevalt õpetaja, tuntud luuletaja Jakob Tamm, kes kultuurihuvilist noormeest kirjanduse juurde suunas. Hansen siirdus edasi õppima Tartusse Treffneri gümnaasiumisse. Uue maailma ja tutvuskonna avas noorukile töö Teataja toimetuses Tallinnas. 1907. aastal astus ta Tartu ülikooli õigusteadust õppima, kuid riigieksamid jäid tervisehädade tõttu tegemata, sest tuli minna Krimmi tervist parandama. Tammsaarel õnnestus paraneda kahest väga raskest haigusest, mis tol ajal lõppesid sagedamini surmaga: tiisikusest ning kaksteistsõrmiksoole haavandist. Arst andis 1914. aastal enne kaksteistsõrmiksoole lõikust kirjanikule operatsiooni õnnestumise tõenäosuseks vaid 2%.

Kirjandusmaailma tuli Tammsaare 20. sajandi algul külaolustikuliste novellide ja jutustustega. Tema esimene sellekohane teos oli „Kilgivere Kustas“. 1936. aastal sai kirjanik Eesti Panga auhinna (1000 krooni) romaani „Ma armastasin sakslast“ eest.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. (A. H. Tammsaare)

Oma tulevase naise Käthega kohtus Tammsaare esimest korda 1907. aastal, kui see oli 11-aastane plikatirts. Käthe on meenutanud, et oli kirjanikuhärra juba sel hetkel „ära märkinud”. Uuesti kohtuti 1915. aastal Päevalehe toimetuses, kus neiu Käthe Veltman tollal korrektorina töötas. Lähem tutvus algas, kui Käthe koos vanematega Paukjärvel väljasõidul käis. Koos käidi pikkadel jalutuskäikudel ja peagi tuli Hansen Tallinna, et neiu Estonia teatrisse ja kontserdile viia. Käthe armus vanemasse laia silmaringiga härrasmehesse ning ega Hansengi päris ükskõikne olnud. Ta proovis esialgu endast 18 aastat nooremat neiut siiski eemale hoida, kirjutades talle, kui vana, haige ja väeti ta on, kuid see muutis huvi ainult suuremaks. Käthe kirjutas Antonile: „Olge või pidalitõbine, mina ei pelga end teiega siduda.” Hansen üritas nüüd võtta isalikult õpetavat hoiakut, kuid Käthe ei teinud sellest väljagi.

Käthe ja Anton Hanseni abiellumise lugu on üks intrigeerivamaid Eesti kirjanikkonna hulgas. Kirjanik sai abiellumise kohta teate lehekuulutuse kaudu, mille Käthe oli lasknud panna esilehele, kohe päise alla. Koitjärvele Hansenile külla sõitnud Käthe ulatas Aegviidu perroonile vastu tulnud mehele sõna lausumata ajalehe, mille esiküljel ilutses suur kuulutus „Artur Hansen ja Käthe Hansen, sündinud Veltman, abielusse astunud. 7. juuni 1919”. Käthe on hiljem pihtinud, et sel hetkel ta ei teadnud, kas Hansen teda mitte kohe minema saada. Hansen oli tõesti vihane ja nii vapustatud, et ei suutnud hobustki juhtida. Käthet ta siiski minema ei saatnud. Tegelikult abiellusid 24-aastane Käthe ja 42-aastane Anton Hansen umbes aasta hiljem, 13. märtsil 1920. Abiellumise ja esimese lapse Riita sünniga 1921. aastal peaaegu samal ajal algas kirjaniku loomingus kõrgperiood. Ilmusid „Juudit” ja „Kõrboja peremees”, mille mõlema naispeategelased meenutavad mitme omaduse poolest kirjaniku enda naist — igatahes kosisid nad mõlemad ise endale mehe. Tammsaare abielu võib mõnele eriarvamusele vaatamata õnnelikuks pidada. Käthe selgelt inspireeris teda, mitmed Tammsaare naiskangelased oleksid otsekui Käthe pealt maha kirjutatud. Kui raamat valmis, luges ta selle naisele ette, kontrollis reaktsioone ja arutas läbi. Kirjanduslukku on Käthe läinud eelkõige kui Indreku abikaasa Karini prototüüp (“Tõe ja õiguse” 4. osa). Karini kuju loomisel oli Käthe enda sõnul omamoodi katsejänes, kelle naiselikke reaktsioone kirjanik erinevaid situatsioone luues testis.

Mehe surm 1. märtsil 1940 oli Käthele raske löök, kuid ta polnud seda sorti naine, kes oleks saatusel lasknud end alla suruda. Sõja järel keskendus Käthe abikaasa loomingu eest hoolitsemisele. Klassiku lese roll sobis talle. Tammsaarest sai progressiivne realist, kuigi oleks võinud saada ka kodanlik natsionalist. Tammsaare loomingule oli avatud kogu Nõukogude Liit, tema raamatud ilmusid tohututes tiraažides ja neid tõlgiti üha rohkematesse keeltesse. Lopsaka keelekasutuse ja ekstravagantse riietusstiiliga Käthet peljati ametiasutustes ning kui levis kuuldus, et „klassiku lesk on jälle lahti pääsenud”, üritasid kõik põgeneda. Tammsaare 100. sünniaastapäeva suurejooneline tähistamine 1978. aastal kroonis Käthe aastakümnetepikkuse töö mehe mälestuse jäädvustamisel. Siis avati nende majas Kadriorus ka kirjaniku majamuuseum ja Viru parki püstitati Tammsaarele monument. Mõtlikult istuva kirjaniku taga võiks sellel seista ka tema kange naine, kelleta Tammsaarest oleks vaevalt saanud see, kes ta oli.

Lahtiolekuajad:

Sügisel-talvel 15. septembrist 14. mainiK-P kell 10-15

Kevadel-suvel 15. maist 14. septembriniT-P kell 11-18

Riigipühadel ja 31. detsembril on muuseum suletud.

Kodulehekülg: www.vargamae.ee