EESTI 100 AARET | Narva linnus ja Ivangorodi kindlus – vastamisi nagu kaks vägilasest sõjameest
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Eesti ja Venemaa piiril, kus kohtuvad Narva ja Ivangorod, on juba sajandeid valvanud piire Narva linnus ja Ivangorodi kindlus. Narva kindluse pindala on 3,2 hektarit ning kõrgeimaks punktiks on Pika Hermanni torn.
Rohkem kui 700 aasta vanune Narva Hermanni linnus on ajaloo jooksul kuulunud taanlastele, sakslastele, rootslastele, venelastele ja lõpuks ka eestlastele. Linnus omandas tänaseni säilinud ilme Liivi ordu valitsemise ajal 14.–16. sajandil.
Ehkki Narva linnuse ja linna täpne vanus tekitab ajaloolaste hulgas seniajani vaidlusi, ollakse ühel meelel sündmuste järjekorras. Esmalt, millalgi 13. sajandil ehitasid Põhja-Eesti vallutanud taanlased Narova jõe ja vana maantee ristumiskohale puidust piirilinnuse. Selle kaitse all arenes juba varem olemas olnud asulast Narva linn, mis 14. sajandi esimesel poolel sai Lüübeki linnaõigused. Selle kohta, kas Narva kandis ka enne Taani vallutust mingi linnus asus, kindlad andmed puuduvad. Lisaks oli kogu piirkond toona väga hõredalt asustatud.
Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid pärast mitmeid konflikte venelastega kivilinnuse rajamist. See oli väike, umbes 40-meetrise küljepikkusega nelinurkne kastellilaadne ehitis, mille loodenurgas kõrgus neljatahuline torn, tänase Hermanni torni väike eellane. 1347. aastal müüs Taani kuningas Põhja-Eesti ja koos sellega ka Narva linna Liivi ordule. Ordu liikmete sõjalis-kloostriline eluviis nõudis peahoone ümberehitamist konvendihooneks. Selline kindlustus kujutab endast alati nelinurkset võimsate müüridega hoonet ruumidega sisekülgedel ja keskel asetseva siseõuega. Läänetiivas asusid konvendihoone tähtsamad ruumid – dormitoorium (magamistuba) ja refektoorium (söögisaal). Põhjatiivas asusid foogti elamisruumid ja köök. Teisel korrusel asus kabel. Ida- ja lõunatiiba kasutati peamiselt ladudena. Suures osas sellisena on linnus oma massiivsete hoonetiibade ja keskel asuva siseõuega säilinud tänaseni.
Ordu ajal ehitati välja ka konvendihoone loodenurgas asuv nelinurkne torn, et saada parem ülevaade 1492. aastal rajatud Jaanilinna linnuses toimuvast. Liivi sõja alguses sai torn endale nimeks Pikk Hermann, mis on kõige levinum kindlusetorni nimi germaani traditsiooniga maailmas. Saksa keeles tähendab Lange Hermann pikka sõdalast või suurt pealikut. Hermann ei tähenda ainult mehenime, vaid seostub legendaarse germaani sõjapealiku Hermanniga, kes võitis pealetungivaid rooma leegione Teutenborgi lahingus 1. sajandil. Hermann tähendab saksa kultuuriruumis isegi rohkem kui Lembitu eestlastele. Hermann on tugevuse, kaitsetahte, rahvusuhkuse sümbol. Narva Pikk Hermann oli üks võimsamaid linnusetorne Baltimaades.
Liivi ordu kaotas oma ülemvõimu Eesti aladel ja koos sellega ka Narva linna 16. sajandi keskel venelastele, nemad paarkümmend aastat hiljem omakorda rootslastele. Rootslased ehitasid 17. sajandil linna kaitseks bastionid. Oma plaani Narvat ümbritseva kaitsevööndi rajamiseks esitas tuntud sõjaväeinsener ja arhitekt Erik Dahlberg, kes juhatas kaitserajatiste ehitamist Rootsi sõjaväes. Dahlbergil kulus Narva bastionivööndi rajamiseks 22 aastat. Rootsi kuningakassast eraldati selleks tolle aja kohta kolossaalne summa. Ehitusel töötas kuni 3000 meest aastas – põhiliselt sõdurid, kes saadeti selleks igal kevadel Ingerimaalt kohale.
Peale Põhjasõda läks ka Narva kindlus Venelaste valdusesse. 1709. aastal läbi viidud inventariseerimisega hinnati Narva fortifikatsioone Euroopa tugevamate hulka, samas keskaegsete lossimüüride seisu peeti kriitiliseks. Ka 19. sajandi alguse gravüüridel on näha linnuse lagunevaid müüre, millest saab järeldada, et pärast Põhjasõda jäi linnus lagunema.
1845. aastal andis tsaar Nikolai I välja korralduse, millega määras Ivangorodi ja ülejäänud Narva kindluse ehitiste toetuseks ja parandamiseks, pidades kinni nende esialgsest väljanägemisest, iga-aastaseks assigneeringuks 5000 rubla hõbedas. Kindlustuse piires keelati puuhoonete ehitamine, kivimajade ehitamisel aga tuli edaspidi lähtuda gooti stiilist, et sobitada ehitised üldisesse ansamblisse. Kindluse all peeti silmas mitte ainult Narva ja Ivangorodi linnust, vaid ka bastionidega ümbritsetud Narva vanalinna. Gooti stiili all tuleb aga mõista kogu vanemat arhitektuuri, sealhulgas Narva barokkstiilis väljaehitatud linnasüdant. Nende tööde käigus tugevdati konvendihoone all asuvat paepaljandit massiivsete kaarekujuliste tugipiilaritega; linnuse läänepoolses küljes asunud danskeri asemele ehitati uus; linnuse idaküljes asuv ja osaliselt varisenud kaevutorn taastati keskaegsest tunduvalt dekoratiivsemana jne. Nii mõnigi tollastest plaanidest jäi teostamata, näiteks keskaegset tüüpi kelpkatuse taastamine Pika Hermanni tornile.
Enne Teist maailmasõda asus linnuses garnison. Peahoonet kasutati nii relva- kui ka toidulaona. 1944. aasta lahingutes sai linnus kõvasti kannatada. See restaureeriti põhiosas 1970.–80. aastatel, kuid taastamistööd pole veel tänagi lõppenud. Alates 1986. aastast tegutseb linnuses Narva Muuseum, kus on eksponeeritud nii Narva linna ajalugu tutvustav püsiekspositsioon kui ka kümmekond ajutist näitust. Linnuse uhkes võlvlaega rüütlite nõupidamis- ja söögisaalis ning pisut väiksemas põhjatiiva saalis toimuvad kontserdid ja konverentsid, Pika Hermanni tornist on võimalik imetleda vaadet Narvale ja Venemaal asuvale Ivangorodi kindlusele. Suvel on linnuse alal avatud Põhjaõu, mis kujutab endast Narva Muuseumi loodud interpretatsiooni 17. sajandi käsitöömeistrite linnaosast. Läänehoov on suurte vabaõhuürituste toimumispaik ja populaarne vaba aja veetmise ja jalutamise koht. Siin asub ka Linné ürdiaed, mis on inspireeritud Rootsi botaaniku Carl Linnéideest väärtustada vanu müüre ilu- ja tarbeaedade rajamise kaudu.
Kaks kindlust – Narva linnus ja Ivangorodi kindlus – seisavad vastamisi nagu kaks vägilasest sõjameest. Nad on muutunud võimsamaks, aja jooksul laienenud, tornide, bastionide ja vallidega täienenud. Nendel müüridel on eri aegadel kajanud taani, saksa, rootsi, vene ja eesti keel. See vastasseis on sünnitanud veel ühe legendi. Kord elanud Narva linnuses rüütel Heinrich von Bärenhaupt, kes kaotas venelaste rünnaku ajal oma naise ning kelle poja viisid venelased vangina kaasa. Rüütel vandus naise ja poja eest kättemaksu ning hakkas jõe alla ühest kindlusest teise käiku rajama. Pikki aastaid veetis ta maa all, kättemaksuiha ning viha vaenlase vastu andis talle tegutsemiseks jõudu. Kui käik sai valmis ja Heinrich tungis oma salgaga vaenlase kindlusesse, selgus, et poeg on õigeusu vaimus suureks kasvatatud ning peab end venelaseks. Vana rüütel oli nii haavunud, et Narva naasnuna hakkas ta vägesid koondama, et vastaskaldal vaenlast rünnata. Kuna venelased aga teadsid juba maa-aluse käigu kohta, siis juhtus nii, et kaks väge said kokku hoopis maa all keset käiku. Ühe väe eesotsas oli isa ja teise ees tema poeg. Kokkupõrkes sai Heinrich oma poja käe läbi surma. Kuid selles võitluses polnud võitjaid. Salakäigu seinad ei pidanud vastu ning käiku tulvanud veemassid uputasid mõlema poole võitlejad. Sellest ajast saadik kuulevad mõlema kindluse öövahid, eriti sombuste sügisilmadega, jõelt oigeid. Heinrichi poja vaim ei saa kuidagi rahu.
Oluline info
• Küsimustele vastamiseks peab sisenema linnuse territooriumile.
• Narva muuseumi kodulehekülg: http://narvamuuseum.ee
