EESTI 100 AARET | Ligi 90 ha suurune eri stiilides lahendatud Oru park
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo, kauni maastiku ja liigirikkusega. 75 ha suurusel alal paikneb 258 erinevat puu- ja põõsaliiki, teisendit või vormi, neist enamik on Eestisse sissetoodud taimed. Näiteks: siberi seedermänd, suurelehine tobiväät, suhkrukask, jaapani juudapuulehik, ebatsuuga, mandžuuria pähklipuu ja paljud teised haruldused.
Kui Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev – Venemaa 19. sajandi jõukamaid kaubandusmagnaate – omandas aastal 1897 Pühajõe suudmes kõrgel Soome lahe kaldal maad, siis oli tal tahtmine rajada siia luksuslik suvitusvilla, mis suudaks võistelda kuulsate puhkajate Mekadega nii Prantsuse Rivieral kui ka Itaalias. Itaalia mägistest vaadetest inspireerituna laskis suurkaupmees projekteerida renessanssvillasid jäljendava maja, mis oma suuruse ja toretseva laadi tõttu teenis endale lossi nime. Ehitamisega alustati 1897. aastal ning tööle võeti üle 300 mehe. Töö oli nii tasuv, et mõisnikudki võtsid sellest osa. Kolmekorruseline kivihoone valmis 1899. aastal.
Villa ümbrus pidi olema samuti esinduslik. Selleks tellis Jelissejev pargiprojekti Georg Kuphaldtilt, kes oli 19. sajandi Venemaa keisririigi üks väljapaistvamaid maastikuarhitekte. Tema juhendusel oli valminud ka mitu tsaariperekonna esindusaeda.
1899. aastal valmis Kuphaldtil pargi plaan, mille elluviimist ta ise järgneva kahe aasta jooksul korraldas. Kõik tööd tehti kohaliku talurahva abiga. Pangapealse pargiosa rajamisel tuli paesse raiuda istutusaugud, mis täideti kohaleveetud huumusrikka mullaga. Suuremad puud istutati kohale talvel koos mullapalliga. Park piirati taraga ja oli ümbruskonna elanikele suletud.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses valitses parkide rajamisel eklektiline stiil, mis väljendus eri ajastute kaunite võtete liitmises ning tihti võib-olla liiga luksuslike ja toretsevate aedade ehitamises. Ligi 90 ha suurune Oru park on samuti lahendatud eri stiilides: lossi lähiümbrus on kujundatud Itaalia renessanssaedade eeskujul, kus pügatud hekkidest mustrid moodustavad uhkeid ornamente. Lossi lõunaküljele rajati kaupmeheproua soovidele vastu tulles nn Vanaemakese aed, kus õiteilu pidi jätkuma varakevadest hilissügiseni.
Lossikompleksist ei puudunud ka tollal iga endast lugupidava mõisa juurde käinud eksootiliste taimede kasvuhoone, kust taimed suveajaks lossiaeda tõsteti. Nii oli rahva seas kuulda lugusid Jelissejevi pargis kasvavatest palmidest, agaavidest ja teistestki eksootilistest taimedest.
Georg Kuphaldt, kes täitis küll nõudliku tellija erisoovid, hindas enam maastikuparki, mille kujundamises oskas ta suurepäraselt ära kasutada Pühajõe imelist orgu, vaateid merele ja vastaskaldale. Pühajõele rajati paisjärv, millel oli soovi korral võimalus paadisõitugi teha. Parki aga rajati elegantselt looklevad teed, mis olid mõeldud nii ratsutamiseks kui ka jalutamiseks; neli massiivsest graniidist silda üle Pühajõe, millelt võis imetleda jõe kärestikulist voolu, eriilmelisi pargi väikevorme: paviljone ning grotte; kaunite vaadetega kohtadele paigaldati graniidist istepinke. Elu Orul käis toretsedes, mis pidi demonstreerima kaupmehe rikkust.