EESTI 100 AARET | Mitme funktsiooniga sõjameeste mälestuskirik

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Teadaolevalt on Euroopas ainult kaks sõjameeste mälestuskirikut: Pariisis ja Toris.

17. sajandi I poolel ehitati väike puidust kirik praeguse kiriku asukohale. Algselt kandis Tori kirik püha neitsi Jumala ema Maarja nime, mis oleks nagu sümboolselt ette kuulutanud pühakoja rasket käekäiku. 1831. aastal algasid läbirääkimised uue pühakoja ehitamiseks.

Pärnu jõe kõrgele kaldale pandi uuele kivikirikule nurgakivi 1852. aastal. Jumalakoja ehitamiseks kulus 7000 hõberubla, millele lisandus veel materjal ja selle kohalevedu. Kirik pühitseti 1854. aastal. Pidulikul sündmusel esines oma laulukooriga tollane Pärnu kooliõpetaja ja hilisem ajalehe Perno Postimees asutaja Johann Jannsen.

Aastatel 1882–1884 ehitati kirik ümber: ehitati juurde ristlööv ning linnulennult oli 700-kohaline kirik nüüd ristikujuline. 1863. aastal soetas kogudus Peterburist akadeemik Kirill Antonovitš Gorbanovi poolt loodud altarimaali Jeesuse ristilt mahavõtmine.

Kiriku esimene tornikell valati 1749. aastal Lübeckis. Kuna tornikella tekkisid praod, siis valati Tartus uus 279 kg kaaluv kell, mis õnnistati sisse 1927. aastal. Lübeckis valatud kell sattus aga õnneks ühe vanavara koguja kätte, kes selle 1995. aastal kirikule tagastas. See ajalooline kell seisab nüüd taastatud kirikus altari kõrval põrandal.

1944. aasta septembris õhkisid Punaarmee eest taganevad sakslased Tori silla ning süütasid ka kiriku põlema. Kahjutuli hävitas pühakoja sisemuse, katuse, tornikiivri, tornikella, oreli ja altarimaali.

Pärast sõja lõppu püüdis kohalik rahvas kirikut taastada, kuid tollane võim keelas selle ära. Kiriku varemed taheti hoopis lammutada, et parandada nähtavust maantee kurvis; killustik plaaniti aga vedada Pärnu-Paide maantee täiteks.

Kiriku varemetes tegutses mõnda aega lasketiir. Alates 1970. aastast kuni 1980ndate lõpuni seisid varemed tühjana. Selle aja jooksul kasvasid müüride vahele suured puud.

Tori kirikut hakati taastama 1990. aastal ning see otsustati taastada kui Vabadussõja ja II maailmasõja ohvrite mälestusmärk. Regulaarseid jumalateenistusi hakati pidama 1994. aastast, esialgu toimusid need ehitustööde keskel. 23. aprillil 2001. aastal nimetati EELK Tori kogudus Tori Püha Jüri koguduseks ning pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Tori kirikusse on paigaldatud mitmeid mälestustahvleid (Näiteks: Venemaa vangilaagrites 1940-1991 hukkunud Eesti ohvitseride mälestuseks; 1986. aasta Tšernabõli tuumaõnnetuse ohvritele jt). Tori kiriku taastamine toimub deviisi all: „Euroopa humanismi nimel — Teise maailmasõja ohvrite mälestuseks.“ Kiriku taastajate sooviks on jätta Tori kiriku näol läbi aegade ulatuv mälestusmärk tulevastele põlvedele.

Lisaks pühakojale on rahva poolt armastatud kirik õdus kontserdipaik. Samas kannab ta ka mälestuskirikuna mitmeid funktsioone — siin annavad sümboolselt ametivande Eesti politseinikud ja ohvitserid, samuti tähistatakse Tori kirikus Eesti ajaloolisi tähtpäevi.

Tori kiriku kõrval asub monument Püha Jüri võitlus lohega. Märter ja Inglismaa patroon Püha Jüri, kelle kultus oli levinud juba kristluse algusajal, on tunnustatud nii ida- kui ka läänekiriku poolt. Vana-Rooma keiser Diocletianuse armees teeninud Püha Jüri leidis vapra mehena suurt lugupidamist, kuid tollal põlu all olnud kristlasena sattus Diocletianuse kohtu ette. Ta keeldus keisri soosingust, jäi oma usule kindlaks ja suri märtrina 303. aastal.

Püha Jüri rüütellikkusest ja vaprusest on säilinud palju pärimusi. Temanimelisi ordeneid on paljudel maadel, ta on sõjameeste kaitsepühak, oma nime tõttu (Georgius tähendab maaharijat) on ta põllunduse patroon, hobuste ja teiste kariloomade kaitsja. Teda austati hospidalide pühakuna. Ikonograafiliselt kujutatakse teda sõdurina, hobusega või jalgsi, võitlemas lohega. Püha Jüri sümbol on Püha Jüri rist, punane rist valgel taustal. Püha Jüri kutsutakse appi maohammustuste, süüfilise, katku ja leepra puhul.

Püha Jüri kohta on teada ohtralt imetegusid ja legende, mille ajalooline algupära on kaheldav. Legendi järgi on ta kolm korda surmatud, lõigatud väikesteks tükkideks, maetud sügavale maa alla, kuid tõusnud jumala väe läbi tervena üles. Lisaks kõnelevad legendid vägede peatamistest, lehtivatest sauadest, surnute elustamistest ja paljudest muudest imetegudest. Kaasajal on tema imetegudest tuntuim lohemao tapmine ja printsessi vabastamine, mille teemadel on uusima ajani kirjutatud raamatuid ja loodud näidendeid. Lohemadu on peetud saatana ja printsessi kiriku sümboliks, mistõttu lohetapmine on erakordselt sügava tähendusega.

Eesti Sõjameeste Mälestuskirik on avatud aastaringselt.

Legend püha Jürist ja lohest

Liibüas Silena linna lähedal hoidis kogu ümbruskonda hirmu all lohe. Ta mürgitas oma hingeõhuga kõik, kes talle lähenesid. Kapadookia sõdur Georg oli teel läbi Silene ning nägi lohe terrorit kogukonnas. Esialgu nõudis lohe oma suure isu rahuldamiseks kaht lammast, hiljem aga juba inimliha. Lohe ohvreid valiti liisuga ning kui Georg linna jõudis, oli kuningatütre kord. Mõrsjarüüs printsess oli linna taga kalju külge aheldatud ja ootas oma saatust. Georg haaras oda ja astus koletisele vastu. Ta taltsutas lohe ja tõi selle printsessi vöö otsas linna, lubades eluka tappa, kui linnarahvas ristiusu vastu võtab. Seda 15 000 linlast kähku tegidki ning ainsa tasuna enesele palus Georg kuningat kirikuid ülal pidada, preestreid austada ja vaeseid aidata.