EESTI 100 AARET | Kireva ajalooga Pärnu rand
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Pärnu keskrand on luidetega liivarand, mille pikkus on umbes 1,8 km ja laius 100–120 m. Rannaala ulatub Side tänava pikendusest kuni muulini. Veetase Pärnu lahes on üpris madal. Suplemiseks ja ujumiseks kasutataval alal on vee maksimaalne sügavus kõigest 1,7 m, keskmine sügavus on 200 m kaugusel veepiirist 1,5 m. Keskrannas on ka surfaritele eraldatud ala, mis asub rannapromenaadi lõpus. Sealt lähedalt saab alguse rannaniidu 600 m pikkune matkarada koos vaatetorniga.
Romantiliselt piki randa looklev 2006. aastal valminud rannapromenaad üllatab oma funktsionaalse läbimõelduse ja vahelduvate materjalidega. Oskuslik valgustus toob aktiivse elu randa ka päikese loojudes ning purskkaevude värvimängud õhtupimeduses on lausa omaette vaatamisväärsus.
Pärnu kuurort sai 19. sajandil alguse sellest, et mõnele ettevõtlikule kodanikule (kinnisvaraarendajale) jäi silma mererannas asuv vana kõrtsihoone ja nad esitasid 1837. aastal magistraadile palve see supelasutuseks ümber ehitada. Supeluskultuur oli tolleks ajaks Euroopas juba kiirelt populaarsust kogunud ja juba 1838. aastal hakati ka Pärnu supelasutuses soovijaile pakkuma soojendatud mereveega vanne.
Meres suplejatele ehitati rannale pukkidel treppidega supelonnid, mis sügisel maha võeti ja kevadel uuesti üles seati. Igas onnis oli kaks väikest riietusruumi, igas ruumis laud, kaks tooli ja peegel. Kõlvatute pilkude ärahoidmiseks oli meeste ja naiste supelmajade vahemaa umbes 400 meetrit. Kaugemale merre ihkajatele olid spetsiaalsed hobustega veetavad vankrid, milles suplejad sõidutati supluskohale. Kevaditi, samuti pärast tugevaid torme, rannaäärne merepõhi looditi. Sügavamad kohad märgistati hoiatusmärkidega. 1904. aastast hakati Pärnus pakkuma raviotstarbelist alasti päikese- ja õhuvannide võtmise võimalust. Selleks piirati planguga osa supelasutuse kõrval olevast rannaalast. Venemaa kuurortide ametlikku nimekirja võeti Pärnu 1890. aastal. Sõjaeelse perioodi kõige edukamaks hooajaks kujunes 1908. aasta, mil Pärnus viibis ligi 2500 suvekülalist.
Meestele ja naistele mõeldud ühine supelrand ehk paradiis avati Pärnus esmakordselt 1924. aastal Raekülas, kuid juba 1925. aasta suvehooajaks toodi see üle praeguse keskranna alale. 1927. aasta suvehooajaks valmis Pärnu rannahoone — esimene omataoline Eestis. Rannaliivale ilmusid mugavad lamamistoolid ja rannakorvid, mis olid samuti esimesed Eestis. Liivarand oli jagatud kolme ossa. Otse Rannakohviku ees oli üldplaaž, kus tohtis viibida vaid korrektses supelkostüümis. Seda kontrollis ringi jalutav rannavalvur. Tänapäevases kostüümis päevitajad oleks kohe koju saadetud. Üldplaažist muuli poole jäi naisteplaaž ja Raeküla pool asus meeste rand. Naiste plaažilt viis pikk vaiadel sild merre, kus asusid supelonnid. Samasugune sild ja supelonnid asusid ka meeste plaažil.
1939. aastal valmis Rannapargi ja liivaranna piiril fassaadiga merele Suvepealinna üks praeguseid sümboleid — uus rannahoone. Funktsionalistlikus stiilis rannahoone valmis juubelikingitusena linnale 1939. aasta suvel, mil suurejooneliselt tähistati Pärnu kuurordi 100. aastapäeva. Enne uue rannahoone ehitust oli samal kohal seisnud puust rannahoone. Uues rannahoones oli uudne raudbetoonkonstruktsioonide kasutamine ja materjali eheduse rõhutamiseks nende katmata jätmine (krohvimata tellis, rakisejälgedega betoon, läbipaistva värvikihiga puit). Suurte vitriin- ja ümarakendega kohvikuga liitusid seenrõdu, terrassid ja katusealune vabaõhukohvik. Peale saali paiknesid toona rannakohvikus veel lugemis- ja mänguruumid, teenijaskonna toad ja majahoidja korter. Interjööris segunesid atraktiivselt funktsionalismi, rahvusliku stiili (nn talutuba) ja klassika kujunduselemendid (hävinud). Kohvikuga liitus ühekorruseline riietuskabiinide ja rannapaviljonide osa, hoonet ilmestas elegantne vaatetorn.
Eesti funktsionalistliku arhitektuuri üks tippteoseid Pärnu rannahotell avati pidulikult 1937. aastal. Tegu oli ühega kõige peenematest hotellidest mitte ainult Eestis, vaid kogu Põhja-Euroopas. Arhitektide O. Siinmaa ja A. Soansi projekti järgi ehitatud Pärnu Rannahotell oli tolle aja hotelliehituse viimane sõna. Hoone on tänapäevalgi arvatud Eesti kümne kaunima arhitektuuripärli sekka. Avamise hetkel oli hotellis 70 tuba 102 voodi ja 35 magamissohvaga. Tubades oli külm ja soe vesi, telefonid, esimesel ja teisel korrusel keskküte. Puhkajate käsutuses olid kaunilt kujundatud hallid ja lahtised rõdud, majas oli oma postkontor ja telefonikeskjaam. Külalisi teenindas mitut võõrkeelt kõnelev personal, peakokk palgati hooajaks Tallinna peenematest restoranidest. Enne Teist maailmasõda oli Rannahotell Pärnu kuurordi peamisi magneteid, mis meelitas siia nii kohalikku rahaeliiti kui ka jõukaid väliskülalisi. Hotellis peatusid valitsuse liikmed, välisriikide diplomaadid, naabermaade kõrged ametikandjad, miljonärid USAst jne. Broneeringuid tuli juba kesktalvel, hooajal tõusis registreeritud suvekülaliste arv Pärnus märgatavalt ja seda ennekõike rootsi turistide arvelt.
Oluline info
- Mängimist alusta kas Pärnu Mudaravila või Rannahotelli juurest!
- Ranna piirkonnas on parkimine tasuline 1. juunist kuni 31. augustini iga päev kell 10.00–19.00.
