EESTI 100 AARET | Mine vaata Simuna kirikus, milline näeb välja üks vanemaid eestlasest orelimeistri kätetöid

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Simuna kirikut oli tahetud alguses Laekvere küla taha teha. Siis oli teda seal tehtud iga päev kaks nädalat järjest ja ikka ööse keski lahutas ära. Ei saand muidu, kui pandi kivikoorem vankri peale, et härjad näitavad, kus see õige koht on. Härjad siis läksid selle kivikoormaga, kuid loomadel hakkas palav ja nad läksid sinna allikale jooma, kus Pedja jõgi algab. Ja siis tehti sinna kirik, sest üteldud oli, et kus härjad seisma jäävad, sinna saab kirik.

Kiriku nimi on Simuna selle järgi, et tema ehitaja oli Siim. Selle Siimu kuju on raiutud puu sisse. Üks suur pakk on ja sinna sisse on raiutud ja see on kiriku saali all nurgas. Vanasti oli küll. Teise jutu järgi olevat härjad ühes kohas seisma jäänud ja ammunud: “Simoon, Simoon.” Kirik tehtigi sinna, kuhu härjad seisma jäid ja kiriku nimeks pandi Simuna. Ega härgadel kuhugi edasi minna olnudki, raba jäi ette.

Rahvatarkus ütleb, et rukist võib külvata kuni simunapäevani, 28. oktoobrini, siis hakkab maa külmuma. Vaimulik külv algas Simunas juba 14. sajandil, kui Taani valduste lõunapiirile rajati jüngrite Siimona ja Juuda auks pühakoda. Paikki sai endale Kristuse jüngri järgi nime. Kolmelööviline kivikirik ehitati 15. sajandi lõpus. Põhjasõja ajal purustatud kirik taastati 1728–1729. Pühakoda laiendati 1885–1886. Vanast kirikust on tänaseni säilinud osa kaitseotstarvet täitnud tornist.

Ristimistüli, mida käis Rooma paavsti legaat isiklikult lahendamas

Simuna kant oli 1219. aastal Taani valduste lõunapiiriks. Oletatakse, et kirik ehitati hoidmaks ära Riia sakslaste sissetungi; taheti näidata, et taanlased on juba kohal. Ilmselt seetõttu on kirikul ka suhteliselt kõrge torn, mida oli võimalik juba kaugelt näha. Läti Henriku kroonika järgi tekkis siin Riia sakslaste ja Tallinna taanlaste vahel ristimistüli, mida käis 1225. aastal lahendamas Rooma paavsti legaat. 1346 annetas Taani kuningas Valdemar III Simuna kiriku Tallinna Toomkirikule.

1951. aastal hävisid kiriku katus ja torn tulekahjus. Katus taastati juba sama aasta lõpuks, torn alles 1984. aastal. Huvilistel on võimalik kiriku kellatorni vaateplatvormilt imetleda kaunist vaadet ümbruskonnale.

Simuna kiriku barokkaltari (1684) valmistas terves Euroopas tuntud puunikerdaja Chr. Ackermann, altarimaali on maalinud Carl Sigismund Walther. Tähelepanuväärne on ka kiriku 1724. aastal valminud barokk-kantsel. Orelimeister Gustav Normann ehitas 1889. aastal kirikusse oreli, mis on üks vanemaid eesti rahvusest orelimeistri töid.

Simuna kirik on ainus teadaolev Siimonile ja Juudale pühitsetud kirik Eestis. Varakristliku pärimuse järgi tegid Uue Testamendi apostlid ehk saadikud Siimon ja Juudas misjonitööd Pärsia aladel ning surid seal märtritena. Nad hukati koos ja seetõttu neid ka mälestatakse alati koos. Anglikaanid kujutavad Juudast laeva ja Siimonit kalaga. Juudast peetakse lootusetute juhtumite patrooniks, Siimoni atribuut on rist või saag, kuna ta on ka puuraiujate patroon. Nende mälestuspäeva peetakse 28. oktoobril. Rahvakalendri simunapäeva nimetuses läks Juuda nimi kaduma tõenäoliselt mitte ainult nimekasutusliku mugavuse, vaid ka assotsiatsiooni tõttu Juudas Iskariotiga (Jeesuse äraandja). Simunapäeva üldtuntud ilmavanasõna märgib maa ja vete külmumist: Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.

Simuna kirikuaeda on maetud palju kuulsaid inimesi: maastikumaalija Carl von Kügelgeni perekond, Muuga mõisa rajaja kunstnik Karl Timoleon von Neff, von Pauckerite suguvõsa liikmed ning Rakke lubjatööstur Karl Kaddak.