EESTI 100 AARET | Unikaalne põliskultuur Kihnu saarel
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Kihnu ja Manija saartel on jätkuvalt elav unikaalne kihnu põliskultuur, mis on Pärnumaa rannikusaartel kujunenud enam kui kuuesaja aasta jooksul. 2003. aastal UNESCO suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja kantud Kihnu kultuuriruum on huvitav igale kultuuripärandist, omapärasest loodusest ja sõbralikest inimestest huvitatud külalisele. Kihnus on tänapäevani säilinud traditsiooniline elustiil, rahvarõivad ja pärimus.
Vanasti usuti, et sinihalli karva hea piimaanniga lehmad elavad merel, kuid käivad vahel kaldal söömas. Randlased ihanud neid alati kinni püüda, aga merilehmad näidanud end inimestele harva. Veel harvemini suutnud inimene nad kinni püüda ja koju tuua.
Vanarahvas räägib, et meres olnud elutsemas lehmad, üsna nagu päris lehmad. Kord tulnud Pootsi rannas Latika nina peal sellised lehmad suure ammumisega maale ning otse karjamaale pärislehmade sekka neid maha murdma! Sealsed inimesed jooksid imeloomi vaatama, aga mitte keegi polnud julgenud neile käsi külge panna. Lehmad piiratud ümber ning üks julgem mees läinud isegi loomade tagant läbi. Lehmad märkasid meest ning pistnud jooksu otse tema loomalauta. Teisel päeval läks mereloomade uus omanik randa oma kalapüügiriistu korda seadma ning kuulis nutuhäält. Ta nägi nutjat ning küsis, mis tol viga olnud. Võõras seletas, et tema merilehmad jooksnud inimeste juurde ega tulnud enam tagasi. Võõras lubas lehmade eest ühe looma leidjale anda. Aus mees rääkis ära, et ärajooksnud kari on tema laudas. Võõras pidas sõna ning kinkiski ühe lehma mehele. Sellest ajast peale olnud nende peres suure piimaga head tõugu kari. (Mark Soosaar „Merilehmäd, painajad ning …“, 2014)
Kihnu saar on suuruselt Eesti seitsmes saar, kus elab ligi 700 inimest. Saare pindala on 16,9 km², pikkus 7 km, laius kuni 3,3 km, kõrgeim punkt 8,5 meetrit üle merepinna. Kihnu saarel on neli küla: Lemsi küla, Linaküla küla, Rootsiküla küla ja Sääre küla.
Esimesed inimasutuse jäljed Kihnu saarel ulatuvad 3000 aasta taha, mil saarel käisid kalamehed ja hülgekütid. Kirjalikes allikates mainitakse saart esimest korda 1386. aastal Kyne nime all ning selle elanikke 1518. aastal. Kihnu elanikkond kujunes põhiliselt Saare- ja Läänemaalt ning Muhust tulnud eestlastest, kuid saarel on elanud ka liivlasi ja rootslasi. 1930. aastatel pagendati Kihnusse ebasoovitavaid isikuid, näiteks vapside liikumist toetanud suurärimehi.
Kihnu on iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar. Paljude aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad. Saareelu lahutamatuks osaks on tänapäevalgi laul, tants ja pillimäng.
Omavalmistatud Kihnu rahvariideseelik ehk kört on tänaseni kohalike naiste igapäevane riietusese. Naise varakust on hinnatud vastavalt talle kuuluvate seelikute arvu järgi, mis võis ulatuda kuni paarikümne kodus kootud kördini. Triipude muster ja värvid varieeruvad vastavalt naise vanusele ja staatusele, või sõltuvalt tähistatavast sündmusest. Kihnu on saar, kus seelik muudab värve. Öeldakse, et Kihnu naistel on igaks elujuhtumiks seelikukangas olemas. Rahvariie jutustab selle kandja kohta justkui värvilist lugu, mida teadja oskab lugeda. Näiteks võib rahvariide järgi aru saada, kas tegu on vallalise või abielus inimesega. Kihnu seelikut iseloomustab ilus punane värv, mida kihnlased on pidanud nooruse ja lusti värviks. Samas olevat punasel värvil ka raviv või haigust tõrjuv mõju, seda kanti vanasti katku vastu. Kui kihnlaste perekonnas keegi sureb, siis seda tumedamaks seelik muutub, sest sisse hakkab tulema tumedat (lillat ja sinist) triipu. Kui keegi lahkub, siis kootakse uus seelik. Mida rohkem lahkunuid, seda tumedam seelik lõpuks kandjal on. Enne leinaaja lõppu ei tohigi endist punast seelikut uuesti kandma hakata.
Abielunaised kannavad põlle. Põll kaitseb naise kõige olulisemat, elu edasiandmisega seotud kehaosa. Põllest võib loobuda lahutuse korral, kuid lesed kannavad seda surmani ning neid ka maetakse põll ees.
Läbi aegade on Kihnu naised endaga kõikjal kaasas kandnud käsitöökotikest. Hobusega teel olles olid neil ikka kudumisvardad peos. Kudumine oli käsil ka paadireisil Pärnusse, kõige lähemasse linna. Tavaliselt kooti siis labakuid, sõrmkindaid, sukki ja sokke. See traditsioon jätkub tänapäevalgi. Kihnu ja Manija naistel on sageli kudumine käsil kas paati või lennukit oodates, või lambaid karjamaale saates.
Tänapäeva kihnlase elu reguleerivad normid muutuvad koos aja ja inimestega, kuid paljuski järgitakse esivanemate tarkusi. Iidseimateks ja muutumatuna püsinuiks on abiellumisega seotud traditsioonid koos kolm päeva kestvate pulmadega, aga ka paljud teised traditsioonid ning rituaalid, mida järgitakse nii jaanipäeval, mardipäeval, kadripäeval kui muudelgi kalendripühadel. Nii on rahva- ja kirikukalendri tähtpäevad eriti põnev aeg saare külastamiseks.
Kihnu on väike saar, mille avastamiseks sobib kõige paremini jalgratas ning parimad ajad saare külastamiseks on kevad ja suvi. Suurimaks vaatamisväärsuseks on saar ise – selle loodus, inimesed, õhkkond. Tähelepanu väärivad käänuline rannajoon ning majakas (kihnlased kutsuvad tuletorni puagiks) saare lõunatipus, linduderohked laiud ja rändrahnud. Saarele tulles tasuks kindlasti külastada Kihnu muuseumi, kus leidub huvitavat Kihnu ajaloost, kuulsa kihnlase Jaan Oadi maalikogu ning väljapanek kapten Kihnu Jõnnu kohta. Läheduses on apostliku õigeusu kirik ning surnuaed. 1840. aastal alanud usuvahetusliikumise käigus läksid kihnlased massiliselt õigeusku lootes saada tsaaririigilt maad ja parandada oma elu. Tsaari ukaasi kohaselt anti kivist luterlik kirikuhoone õigeusu kogudusele, hoonele ehitati sibulkuppel.
Kalmistu on kihnlaste jaoks sama püha koht kui kirik. Sinna minnakse vaikselt, mitte kunagi pärast päikese loojumist, et surnuid mitte häirida. Tänapäeval kasutusel olevalt surnuaialt leiab riste, millel surmaajaks on märgitud 19. sajandi lõpp. Surnuaia peavärava lähedale on maetud kuulus kapten Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn, kelle põrm toodi Taanist Kihnu 1992. aastal. Tema kõrval puhkab Jõnnu viimase laeva „Rock-City“ saarlasest puusepp Karl Jerkwelt. Jõnnu mälestuskivi on püstitatud kapteni kodukohta Rootsikülla märkimaks kange mehe sünnikohta.
