Jalgsi läbi Hispaania | Puhtad linad, oma voodi, privaatsus! Need on asjad, millest palverändur unistab
19.päev
4. mai: Bercanos del Real Camino – Mansilla de las Mulas. 26,7km
Nagu arvata oligi, midagi hirmsat ei juhtunud. Minu toakaaslane ärkas umbes 6.00 ajal ja hetkega oli ta ka läinud. Õnneks oli ta kenasti kõik oma asjad kokku pakkinud, seega ei häirinud mind üldsegi, et ta nii vara minema läks. Enda sõnul ei saa ta kaua magada, Camino lihtsal kutsub. Kui kutsub, siis kutsub. Mind ei kutsunud, mina magasin rahumeeli edasi.
Kuigi küla, kus peatusime, oli väike, oli keeruline nooli leida - sõna otseses mõttes ma ei saanud aru, kuidas ja mis suunas edasi liikuda. Nii läksin peaaegu küla algusesse tagasi, kuidas päev varem sai tuldud ja hakkasin siis algusest peale kõndimisega pihta. Teel kohtasin ma prantslast Jean-Micheli, keda enne viivuks teises suunas kõndimas nägin. Selgus, et tema oli oma kõndimiskepid maha unustanud ja läks siis neid ära tooma. Nii me koos paar tunnikest kõndisime. Tempo oli hea ja tore oli taas kellegagi jutustada.
Paari tunni pärast oli juba nii soe, et sai jälle kotipõhjast kõik lühikesed riided välja otsitud ja metsavahel riideid vahetatud. Jean-Michel läks oma kiirtempoga edasi, mina kulgesin omasoodu. Kaugelt paistis üks piknikuala laudadega ja endamisi tegin nalja, et nagunii jälle Cyndi ja Robert. Naine tundus küll Cyndi olevat, aga mees oli võõras. Samm sammu haaval sain aru, et oligi Cyndi. Robert oli lihtsalt varjus ja võõras mees oli inglasest tuletõrjuja, kellega nemad olid just tutvunud. Taaskohtumise üle rõõm oli suur, samuti sain jälle osa nende piknikust ja edasi asusime koos kõndima: mehed kiiremini ees ja naised kuuma käes kannatades nende selja taga.
Paar kilomeetrit enne lõppu tundsin, et minul on vaja puhata ja teised läksid jälle oma teed - läheduses pidi üks veganitele mõeldud albergue olema ja sealne massaaži lubadus oli midagi, mida Cyndi kindlasti proovida tahtis. Mina tegin pikema pausi, jutustasin ühe austraallasega, kel jalad väga kehvas seisus ja seega pausi Camino kõnnis tegema sunnitud oli. Jalgadega on ikka paljudel muret, minul tegelikult polnudki olukord väga hull. Paar villi, mille olin Compeed plaastritega ära katnud, põlvevalu polnud ka väga hull ja tegelikult oli minu olukord päris hea. Vähemalt ei pannud villid mind lonkama ja see oli suur saavutus.
Albergueks oli seekord suur, kuid odav majutuskoht: 5 euro eest sain omale taaskord ülemise nari ja see oli seni kõikidest naridest kõige viletsam. Voodist alla tulles polnud sisuliselt kuskilt kinni hoida ja peaaegu kukkusin alla. Rõõmsa üllatusena avastasin, et mu argentiinlastest kaasrändurid Umberto ja Carina olid ka samas toas. Paar lauset saime ikka räägitud, põhiteemadeks ikka, et kuidas jalad ja kuidas põlv. Ja oh üllatust, muidu norskajaid vältiv prantsuse härrasmees Hérve oli ruumi teises otsas, ka narivoodil vedelemas.
Kuna selles albergues kööki ei olnud, siis ostsin lihtsalt supermarketist hunniku kraami ja sõin seda õues. Ilm oli ilus ja kõik nautisid päikest. Ka Jean-Michel oli õlut joomas, kuigi ööbis hoopis teises kohas. Leppisime kokku, et järgmisel hommikul kell 8.00 tuleb ta siia hommikusöögile ja siis saame veel koos pisut kõndida. Minul nimelt oli plaan esimene puhkusepäev Léonis võtta ja temal raudne plaan edasi kõndida. Ootasin kangesti oma puhkepäeva, sest selleks puhuks tegin suurema väljamineku ja broneerisin endale omaette toa vanniga!
20. päev
5. mai Mansilla de las Mulas – Léon. 18,5km
Lõpuks ometi olin ma elevil, et ärgata: täna ootas ees ilus päev, lühem kõnd ja lõpuks kauaoodatud puhkepäev. Lootsin väga, et Léon mulle ka meeldib, sest Burgosega ei läinud just eriti kenasti. Paljud kavatsesid üldse kohe bussi võtta, sest liikus kuulujutt, et linna sissekõnd on sama tüütu ja ohtlik, kui Burgoseski. No ega see kõnniteel kõndimine ohtlik ole, aga paljud on harjunud, et Camino tee läheb ikka mööda külasid ja metsateid ja natuke linnas kõndimist on kohe nii suur muutus.
Kell 8.00 sain siis Jean-Micheliga kokku ja sõime rahulikult hommikust. Jutu sees sain aru, et tema tervisehädad pole ka minevikku jäänud (kaebab oma kiilaspäisuses arstide peale, et need andsid talle selliseid rohtusid, mis juuksed ära võtsid ja vaid pooled tagasi kasvasid). Lõpuks sain teada, et tal on kolostoomikott küljes ning nii peab ta aegajalt privaattoas olema, et ravi rahus ja vaikuses saada. Tervisemurest hoolimata teeb ta meeleldi sporti, jookseb poolmaratone (kuigi arstide sõnul ei tohiks ta üldse joosta) ega lase haigusel oma elu dikteerida.
Nii kõndisime terve päeva kenasti koos ja peagi hakkasid mäe otsast paistma linna kõrged tornid. Tuvastasime katedraali ja kuigi minna oli ikka mitu kilomeetrit, tundus, et lõpp on kohe käes. Veel avastasime, et vahepeal on linna saabumine palveränduritele „lihtsamaks“ tehtud – tavapärase industriaalpiirkonnas kõndimise asemel suunati meid kenasti metsa, mäe otsa ja nii olime me küll hirmsasti hingeldamas, ent ometigi koleda sõidutee eest päästetud. Mina oleks hea meelega küll otse kõndinud, aga teha polnud midagi. Usaldasime ju nooli ja nii see teekond läks.
Léon õnneks ebameeldivustega ei üllatanud ja linn võttis meid kenasti vastu. Ma ei hakanud üldse katedraali juurde minemagi, vaid kesklinna jõudes võtsin suuna oma hotelli juurde. Jätsin Jean-Micheliga hüvasti, sest temal oli plaan ka homme vapralt edasi kõndida ning läksin oma kauaoodatud puhkusenatukest nautima. Hotell oli rohkem hosteli moodi, lisaks olid veetorud hirmus lärmakad, kui keegi kuskil vannituba kasutas, aga minul oli vähemalt oma tuba ja see oli peamine. Ka vann ei olnud just see, mida lootsin: tilluke istevanni suurune asjandus, aga siiski vann. Kork ka puudus, aga ma ei viitsinud seda enam küsima minna: kasutasin põlvelt äravõetud kinesteetilist teipi, tegin sellest paraja nutsaka ja see pidas vett täitsa hästi. Peale vanniskäiku tegin uinaku, mis oli lihtsalt suurepärane! Puhtad linad, oma voodi, privaatsus! Need on asjad, millest palverändur unistab!
Ka küte oli sees, nagu booking.com lehel lubatud: pesin kõik oma riided, riputasin need radiaatorile kuivama ja akna tegin lahti, sest sooja oli niigi küllalt. Heaks üllatuseks oli avastus, et vaid ümber nurga oli suur supermarket, kust ma siis omale õhtusöögiks ja hommikuks söögikraami soetasin. Ka internet oli hea, seega veetsin oma õhtu kartulikrõpse ja jäätist süües ning kodumaise saate „Naabrist parem“ kordusosasid vaadates.
21. päev
Pühapäev, 06.mai. Puhkepäev Léonis
Milline õnn on magada privaatses toas täpselt nii kaua, kui soovid! Mu jalad vajasid hädasti puhkust ning puhkepäeval otsustasin, et kõnnin vaid minimaalselt. Paar kilomeetrit ja see on ka kõik! Lisaks oli mul vaja plaastrivaru uuendada: rullteipi oli hädasti vaja ja kuigi see oli juba pikemat aega otsas, kasutasin ma oma kinesteetilist teipi kandade ja varvaste kinni sidumiseks. Kinesteetiline teip on aga pisut kallim, seega oli vaja taas odavamat kraami osta.
Pühapäeval on aga enamik apteeke kinni. Ei leidnud ühtegi avatud kohta oma teel katedraali juurde. Küll aga leidsin oma vanad tuttavad Roberti ja Cyndi hilist hommikusööki nautimas, nendega koos oli tulevane abielumees Marcus ja nii me siis pisut aega koos veetsime. Marcus rääkis, kuidas ta oli kahe Lõuna-Aafrika naisterahvaga koos kõndinud ja kuidas naised vaid terve tee laulsid. Ühist tuttavat Tobiast pole aga keegi juba pikemat aega näinud, kuskil tagapool ta meist on, aga kus täpselt, ei tea veel. Leppisime kokku, et kui õhtuks plaanid selged, siis Robert saadab mulle emaili ja siis saame ehk õhtusöögiks veel kokku.
Hakkasin taas apteeki otsima ja mulle kõndis vastu austraallane Dale! Millal ma teda viimati nägin üldse? Temagi oli rõõmus mind nähes ja rääkis, kuidas ta oli paar päeva öömaja eest ühes albergues peatunud ja nüüd pool teed bussiga sõitnud. Mis edasi, ei tea veel. Võibolla jääb Léoni mõneks ajaks, võibolla sõidab bussiga edasi. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, tema on õnnelik! Tal oli veel paar palverändurit kaaslaseks, nii istusime siis uuesti katedraali juurde kohvikusse ja võtsime midagi janu kustutuseks. Mina võtsin loomulikult sangriat!
Peagi asusin uuesti avatud apteeki otsima ja õnneks ma selle ka leidsin. Minu ees olid ühed teised (ilmselgelt) palverändurid, kes siis oma plaastrivaru täiendasid. Sain minagi oma rulli teipi kätte ja läksin tagasi hotelli. Õhtul kirjutas Robert, et Tobias on ka siiski täna õhtul Léoni jõudmas ja nad saavad kõik kokku ühes õlletoas. Läksin ise ka sinna ja oma üllatuseks avastasin, et sakslane Lars oli ka seal. Selgus, et tema oli juhuslikult Roberti ja Cyndiga tutvunud ja nii nad siis koos kõndisid. Yael oi seal, Tobias samuti. Kõik vanad tuttavad. Õhtu oli tore ja kõik kiitsid puhkepäeva vajalikkust, et natukenegi privaatselt olla ja villis jalgadel puhata lasta.
22.päev
7.mai, esmaspäev. Léon – Villadangos del Paramo. 22 km
See päev sai minu jaoks eriti põnev olema, sest päeva lõpuks pidin ma jõudma linnakesse, kus mu endine majakaaslane Belfastist elab. Santiago ehk Santi oli suvesoojuse saabudes kõledast Iirimaalt põgenenud ja koju päikesepaistet nautima läinud. Nii olime varasemalt kokku leppinud, et sel päeval jõuan ma tema kodukanti.
Pidin hoolega viitasid jälgima, sest sel päeval läks tee varsti kaheks ja kindlasti ei soovinud ma alternatiivset teekonda kõndida - see oleks pikem olnud ja mis peamine, ma oleks oma sihtkohast ikka väga kaugel olnud. Läksin isegi päris pikalt mööda sõiduteed, et pisutki otsemini saada. Teel oli palju uusi palverändureid: kel aga valged sääred välkumas ja kiiskavalt puhtad jalanõud jalas, need olid ilmselgelt alles Léonis alustanud.
Päev oli kuum ja minul oli seljakott asju täis: kuna ma arvasin, et söön õhtust kah vaikselt oma hotellitoas, siis oli mul nii saia kui puuvilju ja jogurtit kotis endiselt alles. Ja ära ka ei tahtnud visata, toidu raiskamine pole ilus ja natuke näksimist läheb teel ikka vaja. Pealegi, kunagi ei tea ju, millal ma jälle Robertit ja Cyndit piknikuplatsil kohtan, siis on hea oma toidukraam ka lauale panna.
Ilm oli terve tee ilus, aga kui kohale jõudsin, siis hakkas kummalisi tumedaid pilvi taevasse koguma ja ilm kiskus väga tuuliseks. Oma majakaaslase aadressi mul polnud, nii otsisin siis linnakeses ühe söögikoha, kus tasuta Wifi oli ja saatsin talle sõnumi, et olen kohal ja ootan teda. Santi vastas, et ta sööb oma vanematega hetkel lõunat, aga on umbes 45 minuti pärast siis kohal. Kuna me polnud täpsemalt rääkinud, kas ja kus ma ööbin, siis küsisin, et kas pean senikaua mõnes albergues omale voodikohta otsima või saan ma äkki tema juures diivanil magada. Vastuseks tuli kiirelt sõnum, et saan tema toas ööbida ja ei pea muretsema. Võtsin siis ühe Coca-Cola ja jäin ootama.
Mul on väga hea meel, et ma ka päris Hispaania kodu nägin. Ikka on huvitav näha, kuidas teised tegelikult elavad, hostelid ja albergued ei näita ju seda. Sain taaskord kinnitust, et hispaanlaste külalislahkus on piirutu ja kui saaks, nad söödaks kõik külalised lihtsalt lõhki. Toitu oli selles majas palju ja Santi ema tahtis mulle pidevalt midagi ikka veel juurde pakkuda. Keelebarjäärist hoolimata saime kõik kenasti hakkama ja tore oli oma sõpra üle pika aja temale koduses keskkonnas näha. Lisaks sain teada, et varasemalt oli Santi ise palveränduritele kirikut tutvustanud ja palverändurite passi templeid löönud. Nii sain minagi kiirelt privaatse tiiru kirikusse tehtud. Ja ööbisin laias voodis, taaskord päris voodipesudega. Sellise luksusega võib ära harjuda!
23.päev
8. mai, teisipäev. Villadangos del Paramo – Astorga, 29 km
Hommikul sain korraliku hommikusöögi ning Santi ja ta ema saatsid mind paar kilomeetrit linnast välja. Loomulikult pakiti mulle kaasa veel paar puuvilja, mille ma tänuga vastu võtsin: kiired vahepalad ja kohe peale söömist saab seljakoti palju kergemaks.
Esimese peatuse tegin järgmises külas, kus ühes albergues kiirelt vetsus käisin. Seltskonnast jäid silma kaks mustanahalist naisterahvast, kelle puhul oli esimene mõte: nemad ongi need Lõuna-Aafrika Vabariigist musikaalsed ja laululembelised daamid. Küsisin üle, et kas nad Marcust teavad ja koheselt tuli jaatav vastus. Loomulikult teavad! Rääkisin siis, et nägin Marcust viimati Léonis ja kui neil midagi selle vastu pole, siis ma kõnniks pisut nendega koos. Nad olid koheselt nõus!
Vahvad ja vaprad daamid, kes olid oma palverännakut Burgosest alustanud. Miks sealt? Sest nende sõbrad ja tuttavad korrutasid, et NAD EI SAA HAKKAMA! Nii hakkasid nad poolelt maalt pihta ja seda oli nii kurb kuulda. Miks peavad teised inimesed suurejoonelisi plaane maha matma või väiksemas mahus tegema, sest nende ümber on nii palju negatiivseid inimesi? Kuidas teised teavad, milleks me suutelised oleme? Igatahes on need vaprad naised tõestanud, et saavad kõndimisega suurepäraselt hakkama.
Ühes väikelinnas tegin ma pisut pikema peatuse ja nii kaotasin ma daamid mõneks ajaks silmist. Taaskord oli võimalik valida kahe raja vahel, millest üks oli 1 km lühem ja läks kõrvuti sõiduteega, teine oli siis pikem ja maalilisem. Mina valisin taaskord lühema tee ja see sai sellegipoolest paras katsumuste rada olema. Kuumus oli meeletu ja seda veel eriti sõidutee kõrval kõndides. Ühes tanklas nägin siiski taas kuumaverelisi daame, aga jällegi olid nemad oma peatuse teinud ja minul oli plaan pikemalt varjus istuda.
Jalad tegid endiselt põrguvalu ja kuumus ei teinud olemist üldsegi paremaks. Ühe mäe otsas ootas palverändureid taas üks ristimägi ja seal said 2 palverännurada taas kokku. Kaugelt nägin, et üks seltskond teeb seal pilte ja koheselt hakkas silma üks sinine särk. See on ju Robert! Ja nemad olid kaugelt vaadanud, et üks roosa täpp liigub, see pean raudselt mina olema. Me ei suuda ära imestada, kui tihti me nii suvaliselt kokku satume. Et oleks nad eelmises kohas näiteks 5 minutit kauem olnud, me poleks praegu kokku trehvanud. Lars oli ka nendega, Tobias taaskord seltskonnast maha jäänud. Lisaks oli nendega veel üks noor päikesepoiss USA-st, kes rääkis ja nägi välja nagu noor Bradley Cooper.
Tegime pildid ära ja asusime siis koos teele, minna oli veel mõned kilomeetrid. Cyndil oli kannal korralik vill, seega mehed läksid kergel sammul ees ja meie vaevu liikudes nende sabas. Koos läksime ka esimesse suurde munitsipaalalberguesse, kus saime kõik meelepärase voodikoha ühes tühjas toas. Ka selgus, et Tobias on siiski teel ja plaanib samuti Astorgas ööbida, nii broneerisime talle ka ühe voodikoha, et kõik ikka samas toas olla saaks. Ühel hetkel tunnistas Lars, et ta oli Léonis väga üllatunud, kui mind nägi: me polnud pea 2 nädalat näinud ja tema arvas tõsimeeli, et mina seda rännakut küll ära ei tee. Siis ühel päeval olevat ta ühest albergue aknast näinud, kuidas ma reipal sammul mööda kõndisin! No Lars nägi mind ühel kehval päeval, kus kuumus oli meeletu ja teekond pikem, kui arvasin. Aga ega siis ühe raske päeva pärast kogu asja pooleli jäta!
Mul oli endiselt seljakotis piisavalt toidukraami kaasas, nii otsustasin pisut joogipoolist supermarketist juurde osta ja pargipingil einestada. Kui ma albergue suunas tagasi hakkasin minema, leidsin ma loomulikult terve seltskonna einestamas ja mind kutsuti ka kampa veini jooma. Nimelt olid kõik palveränduri eine tellinud ja iga eine juurde kuulus pudel veini. Peagi liitus meiega kiirelt sakslane Marcus, kellel tänane päev oli siiski viimane: öösel pidi ta bussiga Barcelonasse sõitma ja siis sealt koju lendama. Pulmad ju tulekul. Kui palju ta kaalust alla võttis, ei tea, aga kindlasti kavatsen ma ta varsti üles otsida ja pulmapilte näha nõuda!
Enne pimedaks minekut saabus ka Tobias: tema oli täna umbes 40 km kõndinud! Nii et mõne päev oli veel pikem ja raskem kui minul! Lisaks kurtis ta, et tema head matkasokid olevat pesunöörilt pihta pandud ja nüüd on tal jalad villis ja meel mõru. Ühine einestamine tegi aga olemise paremaks ja kuigi minu jalad samuti tulitasid, siis oli õhtul magama minnes ainus mõte: vähemalt ma olen koos oma sõpradega.
JÄTKUB...
