EESTI 100 AARET | Pirita kloostris elasid keskajal teineteisest rangelt eraldatud naised ja mehed

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Kloostrikompleksi keskne ehitis — kirik — pühitseti sisse 1436. aastal ja oma 1360-ruutmeetrise pindalaga oli see suurim kirikuhoone keskaegses Eestis. Kloostri teiste hoonete juures jätkusid ehitustööd 16. sajandi alguseni, kuid esialgu plaanitud ideaalkavandi järgi ei ehitatud kloostrit valmis tegelikult kunagi.

Birgitta ordu rajas juba 14. sajandil rootslanna Birgitta Gudmarsson. Tegemist oli väga silmapaistva naisega, kes suutis ennast kehtestada ja oma ideed ellu viia ka tollases ülimaskuliinses ja feodalistlikus ühiskonnas. Kuigi mitte kuninglikust soost, oli ta pärit heast perekonnast ja kuulus tollase Rootsi riigi eliidi hulka. Olles juba lapsena näinud vaimulikke nägemusi, otsustas ta peale abikaasa surma siduda oma elu täielikult kirikuga.

Vadstenasse Birgitiinide esimest kloostrit rajama asudes oli ta 41-aastane lesestunud kaheksa lapse ema. Üsna peatselt pärast kirikule pühendumist ja Vadstenasse kloostri rajamist, mille abtsissiks sai ta enda tütar, kolis Brigitta elama Rooma. Seal oli tal lisaks vaimulikule tööle oluline roll ka paavstide ja kunigate nõuandjana.

Rootslaste osakaal rahvastikust oli tollal siinsetel rannaaladel märkimisväärne. Seetõttu oli üsna loomulik, et Rootsis suure populaarsuse saavutanud ordu laienes peatselt ka siia. Kuigi Pirita on ehitatud nunnakloostriks, siis elas seal ka mehi, kelle hulgas oli nii preestreid kui ilmikvendi. Sellised kaksikkloostrid olid Birgitta ordu eripäraks ning kuigi mehed ja naised võisid kloostris elada koos, siis olid nad üksteisest rangelt eraldatud. Näost näkku ei tohtinud nad kohtuda ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal. Nii moodustuski kloostri põhiplaan kirikust, mis oli munkadel ja nunnadel ühine, ning kirkust ühele ja teisele poole jäävast naiste ja meeste poolest.

Suuremate pühade puhul olid jumalateenistused kirikus avatud ka külastajatele. Kuigi Tallinnast asus kirik üsna kaugel, oli ta populaarne nii kohalike kui palverändurite hulgas. Et kõik soovijad pahatihti kirikusse ei mahtunudki, siis ehitati kirikuseina külge väliskantsel, mis võimaldas jutlust kuulata ka õuest. Kloostri kõrvale tekkis aja jooksul ka seda teenindav väike käsitööliste ja kalurite asula.

Klooster sai järjepanu tegutseda umbes 175 aastat, selle allakäik algas peale 1525. aasta reformatsiooni. 16. sajandi teises pooles Liivi sõja käigus toimunud rüüstamistele ja sellele järgnevatele põlengutele-rüüsteretkedele klooster enam vastu ei pidanud ning jäi varemetesse.

Sealt edasi on nii ilm kui ka rüüstajad kloostri müüre lammutanud. Ainult kirikuseinad olid lammutamiseks ebamugavalt kõrged ja nii on need suures osas säilinud tänapäevani. 17. sajandil rajati varemeisse kalmistu, mis oli kasutuses 20. sajandini.

Pirita kloostri varemete ilu avastati 19. sajandil historitsismi ja romantismi tuules; kõrgendatud huvi maaliliste varemete vastu viis esimeste arheoloogiliste kaevamisteni küll alles üsna hilja — need toimusid 1936. aastal. Kiriku restaureerimistöödeni jõuti nõukogude perioodil.

Tänapäeval on konserveeritud varemete kõrvale rajatud Pirita kloostri uus hoone. Pirita kloostri taastamise idee ja birgitiinide järjepidevuse taastamine Eestimaa pinnal tõusis päevakorda peagi pärast taasiseseisvumist. Nurgakivi uuele kloostrihoonele pandi 2000. aasta sügisel ja 15. septembril 2001 õnnistati uus kaunis pühapaik sisse.

Varemetes toimub iga suvi ka mitmeid kultuuriüritusi. Tuntuim neist on Birgitta festival, mis pakub elamusi klassikalise muusika sõpradele.

Pirita kloostri lahtiolekuajad:

aprill-oktoober
iga päev 10.00-18.00

november-märts
iga päev 12.00-16.00