Jalgsi läbi Hispaania | Mis sisemised pinged? Mul oli lihtsalt niivõrd valus!
13. päev
28.aprill, Burgos — Hornillos del Camino. 21 km
Kõik, kes mind eelmisel õhtul nägid, soovitasid tungivalt, et ma puhkepäeva võtaks. Austraallane Dale tuli veel mulle rääkima, et ilmselgelt on mul sisemised pinged klaarimata, ega ma muidu oleks nutma hakanud. Mis sisemised pinged? Mul oli lihtsalt niivõrd valus! Pealegi ei meeldinud mulle Burgos kohe üldse, seega keeldusin ma absoluutselt selles linnas kauem olema, kui vaja.
Nii asusin siis täpselt kell 8.00 alberguest lahkuma ja nägin, kuidas sealsed vabatahtlikud ikka erilise visadusega kõiki takka utsitasid. Uksel ju kirjas, et kell 8.00 peab lahkuma, miks siis mõni veel kell 8.04 omal rahumeeli saapapaelu kinni seob? Üllatav käitumine hispaanlaste kohta, kes muidu ju nii rahulikult täpsetest kellaaegadest kinni ei pea. Aga palveränduritele kehtivad karmimad reeglid. Nii sõin ma samal tänaval kohvikus rahulikult hommikust ning üllatusega avastasin, et eelmisel päeval valu tekitanud kuumus oli selleks päevaks haihtunud. Üsna jahe oli alles kella 9.00 ajal. Asusin koos Dale’iga kõndima, tema tahtis ikka iga aia ja kiriku juures uudistada, mina kõndisin edasi — järgmise peatuspaiga juures jõuab ta mulle alati jälle kannule.
Ühes kohvikus istudes kaotasin ma aga Dale´i silmist ja kõndisin edasi, tal oli nagunii plaan poolel teel ühes „donativo“ albergues peatuda. Pakkus ikka mulle ka seda ideed, et jalad vähem vatti saaks, aga ma arvasin, et kui ma piisavalt peatuseid teen, siis pole 21 km ka midagi hullu. Jahedam ka, on kergem.
Nii saigi päev kenasti õhtusse ja leidsin ka hea albergue. Alumist narivoodit küll ei saanud, ent palveränduri menüüs oli paella, seega oli otsus tehtud. Seda rooga pole seni raatsinud ise tellida, nüüd oli hea võimalus. Ka avastasin, et härrasmees Michael ööbib samas kohas ja brasiillane Leonardo, keda ma pole vist üle nädala näinud. Neil oli kenasti vein ja snäkid juba ees, kutsuti mindki enda sekka. Ma pesin kiirelt oma riided ära, väljas oli lausa valatud pesulauaga kauss neile, kes oma riideid käsitsi pesevad ja ka pesunööre ning pesulõkse oli piisavalt.
Õhtusöök oli pisut kummaline, üllatavalt vaikne. Pool lauda oli täis sakslasi, samuti perekond, kes kahe väikese lapsega reisivad. Teisel pool istusin mina koos Michaeliga. Tema arvates oli toit maitsetu ja vein kohutav. Minule küll maitses, pealegi ei pakuta alati veini toidu juurde, tihti on valikus kas vein või vesi. Ja paella oli ka maitsev. Magustoiduks sidrunivaht ja minul oli küll kõht täis. Aga mõnusamat vestlust ja meeleolu oleks oodanud.
Kui ma alguses imetlesin sakslaste perekonda, kes kahe väikese lapsega rändavad, siis öösel enam mitte. On muidugi hämmastav, et nad sellise teekonna koos lastega ette on võtnud: üks pisut rääkis, teine ei kõndinudki veel. Ikka nii noored lapsed. Ja seljakotid on neil vanematel ka suured, sest lapsi tassitakse kõigi muude asjadega koos seljas. Aga siiski võiks sellise matkamisviisi juures ka peretoa või siis lihtsalt privaatse toa võtta. Nüüdsest sain ma alati palju tugevama trumbi lauale lüüa, kui keegi norskajate üle kaebleb: nutva beebi vastu ei saa ka kõige valjem norskaja. Erilist und ei saanud meist keegi seal toas magades.
14. päev
29. aprill, Hornillo del Camino — Castrojeriz. 20 km
Facebook tuletas mulle meelde, et 3 aastat tagasi jõudsin ma esimest korda Santiago de Compostelasse. Nüüd on mul endiselt pea 3 nädalat veel minna. Aja kulg Caminol on äärmiselt suhteline, kord läheb kiirelt, kord ei jõua päevi ära lugeda, mis lõpuni jäänud on. Hetkel olin veel sealmaal, kus 3 nädalat hirmpikk maa tundus.
Hommikul hirmutas Michael meid juttudega, et kõik albergued on järgmises peatuskohas täis, tema sai vaevu mingi koha omale. Ikka selleks, et kott edasi saata ja siis ise kergel sammul tillukese kotikesega matkata. Mina otsustasin, et kui nii, siis nii. Aga ette broneerima ka ei hakka, see oli mul üks plaane. Et usaldan Caminot ja küll kõik laabub. Pealegi, kui ikka kuhugi pole minna, saab alati takso tellida ja järgmisse külakesse sõita.
Ilm oli taaskord palju jahedam ja peagi lubati vihma. Seega tuli kiirelt kõndima asuda ja kuiva jalaga nii kaugele minna, kui saab. Teel kohtasin Yaeli Iisraelist ja Anne´i Prantsusmaalt. Yael tegi sama Camino rada juba mitmendat korda, Anne oli alles täna alustanud. Nii lippas ta kergelt oma uhiuute ja säravate, helesiniste Merrell jalanõudega. Yaelil oli jalgadega pisut probleeme olnud, nii kõndis ta minustki aeglasemalt ja peagi jäi meist maha. Kui oli otsetee, läksin mina mööda sõiduteed ja teised mägesid mööda. Kõnnitee osa oli küll üsna kitsas, aga liiklust eriti polnud, nii olin ma rahul, et pisut jalavaeva kokku hoidsin.
Peagi hakkas ka sadama. Tuli nii vihma kui rahet. Ja siis uuesti rahet. Ka istumiskohti polnud, nii hakkasid taas jalad valu tegema ja kannatades minu teekond kulges. Lõpuks jõudsin siiski kohale, ka Anne, kes enne vihmakeebi lehvides eest ära lidus, oli seal. Tema otsis oma broneeritud majutuskohta, mina siis hakkasin õnne proovima, kuhu minna. Esimene majutuskoht oli „hostal“, need on üldjuhul pisut kallimad. Otsustasin, et sinna lähen alles siis, kui tõesti mujale ei saa.
Paarsada meetrit eemal oli albergue silt ja seal selgus, et on nii kohti kui ka vabu alumisi narivoodeid. Hind oli küll 11 eurot, aga kuna õhtusöögiks lubati Korea toite, siis olin kohe nõus. Tahan ju uusi ja huvitavaid asju proovida! Albergue üks omanik on ka korealanna ning nii oli ka selles kohas tunda aasiapärast lihtsust ning selgust. Jalanõud tuli ühte kohta panna, matkakepid teise kohta. Vannitoad olid askeetlikud, ent palju korralikumad — oli isegi väike vahesein olemas, et vahetusriided märjaks ei saaks. Ka küte lubati ööseks tööle panna, mul ju hunnik märgi riideid vaja kuivaks saada.
Ja õhtusöögis pettuda ei tulnud. Kõik sõid ja kiitsid mõmisedes, tõeliselt maitsev kõhutäis ja seltskond oli ka suurepärane. Mitu ameeriklast ja sakslast ja taanlane, õhtu möödus kiirelt ning meeleolu oli vihmasest ilmast hoolimata suurepärane.
15. päev
30. aprill, Castrojeriz — Frómista. 24,9 km
Taaskord jagasin tuba palveränduritega, kes kohe väga varakult üleval olid ja minema kimasid. Minagi ärkasin kell 6.30, sest hommikusööki pakuti juba kella 7 ajal. Sõin rahulikult ning kell 8.00 hakkasin liikuma. Väljas oli vägagi jahe, nii panin kilepüksid jalga, et soojem oleks. Veel otsisin kotist välja oma froteesokid ning kasutasin neid kinnastena (kanadalanna Anne-Louise’i soovitus), kes siis ikka Hispaaniasse minnes kindaid kaasa pakib, eks? Paar päeva tagasi leitud „puff“ kulus nüüd marjaks ära, selle panin pähe, kapuuts veel lisaks ja nii ma siis nagu lumememm liikuma hakkasin.
Teel kohtasin peagi prantslannat Anne’i, kes kurtis, et eilsest on tal siiski üks vill tekkinud, et kas ta teeb midagi valesti või on asi sokkides või jalanõudes. Rahustasin ta maha, et pea kõigil on villid ja nii see tihti juhtub, eriti vihmase ilmaga. Rühkisime mäest üles ja mäe otsas kohtasin eile silmist kadunud Dale´i. Anne imestas, et kuidas ma nii paljusid inimesi tean? Kahe nädalaga tekib ikka päris korralik tutvusringkond. Ja suhtlemine oli minul üks peamisi plaane sel Caminol, inimesed ja nende lood.
Edasi matkasin juba koos Dale´iga, kes jutu sees mainis, et tal kõigest 2 kuud tagasi oli insult. Ma ei suutnud oma silmi ega kõrvu uskuda! Selline tõsine haigus ja ometi on mees Austraaliast siia lennanud ja kõnnib iga päev samamoodi pikki vahemaid, enamasti veel kuuma ilmaga. Ja enda sõnul on asi tõsine vaid siis, kui ta naermise jätab — et siis on hing kinni ja vaja puhata. Tõepoolest, mõnus muie oli tal kogu aeg suul ja pea iga asja kohta vastas ta lihtsalt „kui nii, siis ma olen õnnelik!“
Paljudel palveränduritel oli Michelini reisjuht, kus sel päeval oli eesmärgiks vaid 17 km ja peatus Boadilla del Camino külas. Ilm kiskus jälle vihmale ja ma olin kahevahel, kas ka sinna jääda või riskida ja edasi kõndida. Käisin isegi ühes albergues, kasutasin nende Wifit, et vaadata, mis ilmaprognoos lähima tunni-kahe jooksul on. Tundus, et sadu kaua ei kesta ja tunne oli, et jaksan veel kõndida. Kell oli ka alles 15.00. Melu oli selles albergues küll selline, nagu olema peab: rahvas istus juba pika laua taga ja muljetasid elust-olust. Ka Robert ja Cyndi olid siin, ma polnud neid näinud meie kuulsast piknikust saati enne Burgost.
Siiski asusin edasi minema, aeg-ajalt vaatasin selja tahagi: rahvast ikka järgnes, aga taaskord otsustasin loota õnnele ja palverännaku saatusele. Kui kohti pole, siis vaatab edasi, mis saab. Voodikoha ma sain, taaskord ülemise nari, aga vähemalt oli see kohe seina ääres — nii polnud ohtu öösel alla kukkuda, sest voodid olid üsna nirus seisus. Lisaks oli toas üks sakslanna, kes oli vahepeal külma saanud ja räigelt ninaga löristas. Õhtusöögi sõin kõrvalasuva hotelli restoranis — pitsa ja sangria oli minu selle õhtu valikuks. Veel sain jutule toreda iirlase Kieraniga, kes teeb Caminot osade kaupa ja ööbib hotellides. Ikka see vana tuntud norskamise teema.
JÄTKUB...
