Jalgsi läbi Hispaania ehk minu teine palverännak | 2. postitus

4.päev 19.aprill Pamplona - Punete da Reina. Lubatud 23,8km asemel tuli 28km

Hommikusöök oli pisut rikkalikum selle harjumuspärase 3,50€ eest. Natuke rohkem moosi ja võid ja erinevaid väikseid saiakesi. Teele asusin 7.45 ajal. Umbes tunnikese pärast tegin peatuse, sest pikalt tuli läbi Pamplona linna minna. Minust kõndis kiirelt mööda üks naine (hiljem selgus Pariisist, kõnnib vaid lühikest aega koos sõpradega) ja siis veel üks naisterahvas, kelle jalad olid nii peened, et retuusid lausa lotendasid. Istusin jahedas pingil, nägin, et kohatud Hollandi tüdruk kõndis mingi mehega ja peagi jõudsin ma nende kannule. Uueks tuttavaks sai Matt Washingtoni osariigist, ametilt pensionipõlve pidav lihunik. Ja mis tõi teda Caminole? Oli aeg. Ja miks just Prantsuse rada? Sest selle reisijuht jäi raamatukogus pihku! Vot sedasi tehaksegi Camino plaane! Ka on tal kord plaanis Portugali rada läbi teha, mida ma suure rõõmuga kuulsin.

Sel päeval sai ka ühte järjekordset mäge vallutatud, et palverändurite monumenti näha ning siis pikalt-pikalt mäest alla tulla, kiviklibu taldade all rullumas. Põlvele selline asi ei meeldinud ja vaeva sai üksjagu nähtud, samal ajal läks 65 aastane Michael lendleva kergusega mäest alla. Mis küll kõigi saladus on?

Ühe pingi peal istudes peatus seal Louise Kanadast. Minu valutama kippuvat põlve vaadates pakkus, et ka väike teipimine aitab. Nii lasin tal siis oma põlvele paar plaastrijuppi panna ja tõepoolest, hakkas parem. Kuidas Louise seda nii hästi teab? Sest ta töötas nõelravitsejana, praegu naudib pensionipõlve Mehhikos. Teekona lõpuosa kõndisime koos ja rääkisime maast ja ilmast. Mind ajas naerma see, et ta tõsimeeli arvas, et ma Hollandist olen. Esiteks välimus ja kasv, teiseks mu aktsent ja keelekasutus, mis pidi olema täpselt selline, nagu ta ühe Hollandi sõbranna oma. Temal oli seljakott eelnevalt ühte hotelli ära saadetud, mina astusin esimesse albergusse sisse ja rõõmuga avastasin, et 5 euro eest sai toa, kus vaid 12 inimest magas ning suurepärase wifi ühenduse.

Pariisitar Alexandra andis mulle veel homöopaatia arnika suhkruteri valu vastu ja õnneks jõudsin albergusse piisavalt vara, et alumine nari omale kahmata. Ja kes oli üleval? Matt muidugi! Vahetasime kontakte ka, kui ta järgmine kord Euroopasse satub, tulgu siis Hollandist ka läbi. Ta oli väga häid söögikohti leidnud, aga mina käisin vaid mööda linna edasi-tagasi (randmemonitor oli lausa 30km juures) ja lõpuks läksin eelnevalt nähtud döneri kohta. Vähemalt tean, mida tellin.

Õhtul hambad pestes selgus, et ühe mehe arvates oli tegu vaid meeste vannitoaga. Silt mehe ja naise figuuriga uksel ei olnud ilmselt piisavalt selge. Nii oli ta rahumeeli oma asjad vannitoa keskele toolile jätnud ja kui mina peegli ees hambaid pesin, siis hetkeks vilkasatas mu vaateväljas ka uhke palveränduri peenis.

5.päev 20.aprill Puente la Reina - Estella 20,50 km (tegelik 21,9km)

Ilus ilm ja mina pidin pikkade varrukatega käima. Õnneks selgus, et mu särk oli täitsa heast materjalist ning päikese kaitseks varrukad ei olnudki üldse palavad.
Liikuma sain alles 8.15 ajal. Magasin küll hästi, aga ei viitsinud end taas liiga vara üles ajada. Ootas ees suhteliselt talutav päev, lisaks oli mul plaan pisut otse minna, et veidi maast säästa.

Hommikusöögi sõin ühe hotelli kohvikus ja kui ära hakkasin minema, siis tuli ka kohatud Hollandi tüdruk sealt välja. Matt oli ilmselt oma teed läinud, nii asusime siis koos kõndima. Peagi sain aru, et mu põlv on ikka palju hullemas seisus ja kõndisin omas vaikses tempos. Nii sain tuttavaks Douglasega, kooliõpetaja Austraaliast, kes minu põlvehäda kuuldes mu põlve kinesteetilise teibiga kinni sidus. Olek kohe hoopis teine ja plaanisin omale ka seda teipi osta. Ilmselgelt toimib ju. Vahetasime ka kontakte, sest Douglasel oli kaasa kaamera, millega ta siis suurel hulgal pilte on juba klõpsinud. Lisaks rääkis ta, et tema alustas päev varem ja siis oli Napoleoni teel ilmaolud nii kehvad, et 3 matkajat tuli evakueerida ja üks naine murdis jala. Ja mina veel arvasin, et päev hiljem väikese vihmaga mäest üles ronimine oli raske!

Vahepeal kõndisin suures rahus mööda sõiduteed ja jõudsin Douglasest ette. Mina jäin ju temast ühe kohviku juurde jäätist sööma. Selle viimase sain ka tasuta, sest külmik oli rikkis ja kõik jäätised sulanud. Küsisin siis, et andku tasuta, kui müüa ei saa. Ja antigi!

Estellani kõndisin taas koos Hollandi tüdrukuga ja astusin sisse ühte alberguesse. Otsisin küll kaardi järgi teisi, aga ei leidnud või polnud need veel avatud. Aga tuttav seltskond ootas juba ees, Pariisist Alexandra oma sõpradega näiteks. Albergue maksis 7 eurot ja kahjuks olid kõik alumised voodid juba võetud. Oma valutava põlvega ronisin voodisse, et veidigi puhata. Hea oli aga see, et magamiseks oli piisavalt pakse tekke, nii ei pidanud ma oma magamiskotti lahti rullima ja hommikul selle kokkupakkimisele aega kulutama. Kui söögikohtade nimekirja uurisin, sain teada, et kõik kohaliku toidu pakkujad avavad oma köögi alles 19.30. Kell aga oli 18.00 ja minul kõht jube tühi. Kummalisel kombel suudan ma lõuna täitsa ära jätta ja korraliku õhtusööki oodata. Nii küsisin, et kus on döneri kohad, sest need on ju alati lahti. Sain kaardi ja asusin otsima. Käisin läbi ka suurest apteegist, et omale kinesteetilist teipi osta. Valida oli pruun, sinine ja ROOSA!!! Loomulikult ostsin roosa, siis veel riidest veekindlat teipi ja igaks juhuks küsisin, et mis neil minipakendis päikesekreemid maksavad. Maksid 15 eurot ja mina pidasin seda kalliks. Sealne teenindaja küll vaatas mind kahtlustava pilguga ja teatas, et mulle on kindlasti SPF 50 vaja, sest olin üsna põlenud olemisega. Siiski raha sai otsustavaks ja tulema ma sealt tulin. Döneri sain koos pudeli veega 5 euro eest ja pisut ka söögikoha pidajaga juttu aetud. Jällegi nii, et tema rääkis hispaania keeles ja mina lihtsalt noogutasin. Seda, et tal on 6 last ja tunneb inimesi Ukrainast ja Kasahstanist, sain ikka teada.

6.päev 21.aprill Estella - Los Arcos 21,5 km

Nagu kombeks, ärkasid esimesed aktivistid juba enne kella 6.00. Siis algasid äratused, enamik olid omale äratuse selleks ajaks pannud. Minul pole siiani seda vaja olnud, sest kõik nagunii ärkavad nii vara. Ma siis senikaua venitasin end voodis, sest ega seal eriti muud teha saanud, rahvast palju ja kõik sebimas. Ootasin, kuni alumised naabrid olid läinud ja asutasin end vaikselt hommikusöögile. Rõõmuga märkasin, et ka Alexandra oli oma sõpradega veel seal, saime kenasti headaega jäetud ja mina sain temalt päikesekreemi. Oli ju ta tagasi Pariisi poole teel ja lootsin, et ehk on tal minisuuruses päikesekreem olemas. Oli. Nii et kõik, kes mu põlenud naha pärast muretsevad, enam ei pea!

Algul liikusin teokiirusel, teibitud põlv andis ikka tunda. Paari km pärast aga ootas meid mõnus üllatus: veini kaev. Vett sai ka, aga punast veini sai otse kraanist, palju soovisid. Ühtlasi sain kokku jälle Belindaga, kes andis mulle järgmise asja: rõhksuka põlve jaoks. Oli kohe teine tera ja edasine kõnd läks palju paremini. Lisaks jagasin teed mõnda aega Tobiasega, kelle naine on... muidugi Eestist! Milline lahe kokkusattumus! Järgmises kohvikupeatuses läks Tobias oma teed, mina puhkasin pisut ning meisterdasin endale kaasavõetud ühekordsest tekipüürist kätele kaitse. Päikesest on need kangesti ära põlenud ja paiste läinud. Nii panin täna rätiku kaela, kaabu pähe ja katsin käelabad. Ja SPF 50 ka ninale ja jalgadele.

Päeva peale läks isegi pilve ja temperatuur oli oluliselt madalam, ometigi oli endiselt raske kõndida. Idees on 21,5 km ikka hea lühike päev. Hollandi tüdruk rääkis, et temal on alati rohkem energiat, kui üks korralik eine teha. Plaanisin seda järgmises kohvikus teha. Teel pakkus üks North-Carolina osariigist paarike mulle saia, siis veel juustu, vorsti ja õuna, tükikese shokolaadigi. Nii jäi mul plaanitud lõuna ära, sellest täitsa piisas et lõpuni minna. Puhkama pidin ikka päris mitu korda, kuigi minna oli siis umbes 7 km veel.

Los Arcoses hakkasime kõik alberguet otsima. Mina läksin esimese sildi juurde, mulle järgnes teel seisnud vanem mees koeraga. Inglise keelt ta ei rääkinud, aga aru sain, et tema ongi albergue omanik. Viis mu uhkesse kahekohalisse tuppa ja teatas, et hind on selle privaatsuse eest 30 eurot. Pidasin seda kalliks ja nii tehti hind kohe 20 euro peale. Ega seegi polnud just planeeritud kulu, aga oma voodis ja üksi toas magada oli ahvatlev. Eriti seetõttu, et homme tuleb tõesti vara ärgata ja 28 km vastu pidada. Vaikselt omaette asju pakkida on palju parem, kui peadjalad koos albergues. Nii võtsin selle pakkumise vastu. Kodust õhtusööki pakuti ka, 10 euro eest. Nii ei pidanud ma üldse majast välja minema ja sain rahumeeli puhata.

Minu teibitud põlve nähes pakkus peremees kohe, et tal on mingit kreemi ja asus siis mu põlve masseerima. Ja jalgu. Ja reisi. Ja siis sai mulle kõik, ütlesin, et aitähh, palju parem on olla ja põgenesin oma tuppa. Toas avastasin, et uksel pole lukkugi ees ja oma toas olevas dushinurgas käisin bikiinidega. Igaks juhuks ehitasin uksele ette barrikaadi ka, et kui see majaperemees ikka perverdiks osutub, siis ma kuulen, kui ta tuleb. Paanika oli aga asjatu. Õhtusöögiks sain maitsvat juurviljasuppi, praekartuleid kalafilee ja krokettidega, lisaks veel veini ja jogurtit. Kasina keeleoskusest hoolimata sain teada, et mees on lesk ning peabki seda privaatset alberguet üksi. Koos oma koeraga. Esmasest paanikast sain küll üle, aga ööseks ehitan veelkord ukse ette tõkke. Igas juhuks :)

Loe eelmist osa SIIT