EESTI 100 AARET | Legendaarne Sangaste krahv: Ah sa karjud minu peale? Ei ole mõtet, ei ma sind kuule!

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Kui Sangaste viimane mõisahärra Friedrich Georg Magnus von Berg (1845-1938) pärast isa surma 1866. aastal Sangaste mõisa majapidamise üle võttis, elati veel 18. sajandil ehitatud härrastemajas, mis oli praegusest lossist umbes sada meetrit loode pool.

Legendi järgi otsustas noor krahv ehitada uue lossi tänu noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: “Mina oma tütart metslasele Venemaalt ei anna!“ Solvunud krahv naasis murtud südamega koju ja ehitas armastatule mõeldes Sangastesse lossi.

Hoone projekteerisid arhitekt Otto Pius Hippius ja mõisahärra Berg 1874. aastal koos. Lossi ehitamisel võeti eeskujuks inglise lossid, sh Windsori palee. Krahv Berg soovis tõelist lossi suurte tubadega ning igal toal pidid olema erinevad aknad. Ehitustööd kestsid 1874-1881. Algselt oli lossis 99 ruumi, sest 100 ja enam ruumi tohtis olla vaid tsaaril. Hilisemate pioneerilaagri-aegsete ümberehituste ja rekonstrueerimiste käigus oli tube koos kõigi abiruumidega kokku 149.

See Eesti üks kaunim ja omanäolisem historitsistlikus stiilis ehitatud mõisahoone on mahult väga liigendatud ja on oluliselt mõjutatud neogootikast. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakmelise rinnatisega väravatorn, mille all on kaarsammastele tuginev varikoda. Selle ehitamisel on saavutatud omapärane akustiline efekt — ühes nurgas sosinal öeldu on selgesti kuulda vastasnurgas.

Lossi maalilise silueti loovad eri kujuga tornid. Uuest elustiilist andis tunnistust klaaskatusega talveaed, mis ei ole kahjuks originaalina meie ajani säilinud. Esimesel korrusel on esindusruumid — gooti stiilis rooma ehitise kujuga kõrge ballisaal, kaunis mauri stiilis Hispaania saal, inglise stiilis tammelaega Jahisaal.

Ka mitmed mõisa kõrvalhooned on kujundatud peahoonega ühtses stiilis. Esinduslikumad neist on keskaegset linnust meenutav tallikompleks ning väike veetorn. Peahoone taga teisel pool tiiki asub liigirikas metsapark, mis kujutab endast avarat looduslikku ilupuistut ning mille kujundamine on kestnud 1880. aastatest tänapäevani. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eesti osakond. Pargis olevat omal ajal kasvanud kokku ligi 500 erinevat puu- ja põõsaliiki ning vormi.

Mõisa viimast omanikku krahv Berg’i on kutsutud ka rukkikrahviks, sest 19. sajandi lõpul aretas ta kohalikele oludele väga sobiva rukkisordi Sangaste. Krahv oli uuendusmeelne ja heas mõttes hull oma ideede poolest. Näiteks tehti juba tol ajal, sada aastat tagasi, mõisalaudas torusse lüpsi ning sõnnik eemaldati automaatselt mööda rippraudteed. Muuhulgas oli krahv Berg ka Liivimaa üks esimesi autoomanikke ning autonduse eestvedaja Lõuna-Eestis.

Esimese Maailmasõja alguses põgenes mõisnikupere Eestist. Krahv saabus siiski mõne aasta pärast tagasi. Eesti Vabariigi ajal vähendati maareformide käigus mõisa maid ning enamus maadest jagati asundustaludeks, kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse. Et mõis ilma maata ennast ära ei majandanud, siis satuti kitsikusse. Võlad suurenesid ning krahvi surma ajaks (1938) oli mõis pankrotis. Mõisasüda riigistati ning lossis olev vara müüdi oksjonil võlgade katteks. Mis jäi müümata, jäi lossi. 1939. aastal vaatasid Haridusministeeriumi ja Põllutööministeeriumi asjatundjad lossi üle ja jõudsid otsusele, et Sangaste lossi ruumid on liiga pimedad selleks, et sinna asutada kool — seda puudust poleks saanud kõrvaldada ka ümberehituse teel.

Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta ning hakkas lagunema. Järelejäänud mööbel ja muud asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid, mis läksid kas ehitusmaterjaliks või kütteks. Nõukogude armee saabudes hoiti lossi ballisaalis hobuseid ning tuld tehti otse põrandal. Jahisaali tinaraamidega aknad sulatati aga haavliteks.

Peale sõda võeti loss küll jälle riigile kuuluvane varana arvele, kuid selle lagunemine jätkus kuni 1968. aastani. Siis anti hoone üle tollasele Tartu Kammivabrikule, kelle eestvõtmisel loss remonditi ja võeti kasutusele nii puhkemaja kui ka pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss taasiseseisvunud Eesti Vabariigile. Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aastal. Tänapäeval asub Sangaste lossis hotell ja restoran ning see on populaarne pulma- ja peokoht. 2002. aastal toimusid Sangaste lossis filmi Nimed marmortahvlil võtted.

Sangaste krahv oli silmapaistev mees, kes oma käitumisega teistest aadlimeestest kõvasti erines. Sellisena on temast rahva mälus säilinud palju lugusid.

Esimene rong jõudis Valka 1887. aasta novembris. Rajati ka uhke raudteerestoran, kus õhtuti käisid aega viitmas ümberkaudsed mõisnikud. Kord olnud seal Puka, Keeni, Restu, Tõlliste, Sooru ja Sangaste parun vaidlema hakanud, kellel on nii kiired hobused, et võivad raudruunast kiiremini ajada. Berg sõlminud kihlveo kõigi teiste mõisnike vastu, et ratsutades Valgast välja üheaegselt rongiga, jõuab ta umbes 30 versta kaugusel asuvasse Puka raudteejaama enne rongi. Külmal ja tuulisel sügisööl sadanud ka lumelörtsi, kui Berg Puka poole kihutama hakkas. Teel oli tuul tal mütsi peast viinud. Pööramata sellele tähelepanu, kihutanud Berg võidukalt esimesena Puka jaama. Külmetamise tagajärjel tekkinud tal aga keskkõrvapõletik ja asjatundmatu ravimise tagajärjel kaotanud krahv kuulmise. Kurdiks jäämine ei häirinud Bergi teiste inimestega suhtlemisel. Ta õppis väga kiiresti ära kõne lugemise inimese huultelt ja suhtles vestluskaaslastega vabalt ning sundimatult.

*

Kord kevadisel teede lagunemise ajal Sangastest Hummulisse sõites libisenud vedruvanker teelt ja vajunud küljeli porri. Kutsar karanud maha ja hakanud kurja vanduma. Berg olevat rahulikult mudast välja roninud ja muhelenud: “Sõima, sõima, ega ma nagunii ei kuule!”

*

Teine kord oli Berg aidameest noominud ja hakanud kohe ära minema. Aidamees oli krahvi selja taga midagi habemesse torisenud. Berg pöördunud ümber ja lausunud: “Ah sa karjud minu peale!? Ei ole mõtet, ei ma sind kuule!”.

*

Kui mõisasaksad ning pastorid on rahvapärimustes sageli piiratud kujud, kelle talupoeg üle kavaldab, siis Bergi puhul on otse vastupidi. Tüüpiline on lugu taluperemehest, kes varsti pärast uut aastat krahviga teel kohtudes talle head uut aastat soovib ja viimaselt hõberubla saab. Nutikas talumees soovib krahvile varsti jälle head uut aastat, kuid saab nüüd juba vaid vaskmündi. Kui aga talumees veel kolmandat korda krahvihärrale head uut aastat soovinud, siis oli viimane mühatanud: “Kulla talumees, kas nii läheb siis nüüd jaanipäevani välja?!”

Kaunis Sangaste lossis saab hästi süüa, mugavalt ööbida või lausa pulmi pidada — uuri lähemalt SIIT!

Vaata ka ägedat ja omanäolist videot Sangaste lossist loo päises!