HULKURPLIKA PÄEVIKUD | Pruudiröövist ehk kas üksi naisena reisida on ohutu?
Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel Kõrgõzstanis. Juba teist nädalat jagab Madle oma seiklusi ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!
Jalutan üksi pimedal Bishkeki tänaval hosteli poole. Elekter on vist jälle ära. Kõrvaltänavad on kitsad, asfaltkatteta, ümbritsetud räämas tumedate hoovidega. Kõik on vaikne. „Kas sa ei karda üksinda reisida? Noor naine, blond veel pealekauba,“ on nii mõnigi mult varem küsinud.
Ma ei tunne erilist hirmu, kuigi peas kerib äsja kuuldud statistika Kõrgõzstani pruudiröövide kohta — siinmail röövitakse umbes üks tüdruk viiest. Protsess ise on lihtne — tulevane peigmees võtab oma parimad semud kampa ja üheskoos nabitakse pahaaimamatult tänaval jalutav neiu kinni. Tüdruk surutakse autosse ja viiakse noormehe koju, kus viimase lähedased neid juba pikisilmi ootavad. Puiklevale neiule seotakse pähe n-ö abielurätik ning sellest juba üldiselt piisab, et peagi pulmi pidada — tugevate traditsioonide tõttu oleks tüdrukul häbi oma koju tagasi pöörduda.
Tüüpiline Bishkeki kõrvaltänav. Foto: Madle Timm
Niisiis, jalutan üksi pimedal tänaval. „Hei, tüdruk!“ kuulen kedagi hüüdmas. Pöördun, kuid see on vaid järjekordne taksojuht, kes arvab, et turistide jalad pole loodud kõndimiseks. Pöördun tagasi oma mõtetesse. Keskmine pruudiröövi ohver on 19-aastane. „Ala-kachuu“ — sõna, millega pruudiröövi tähistatakse, tähendab tõlkes „võta ja jookse“. Üsna brutaalne, kuigi vaevalt keegi joostes endale naist suudab röövida. Kui üldse, siis ehk vaid eestlased, kuulsad naisekandmise meistrid. Muide, Kõrgõzstani valitsus keelustas pruudiröövi alles viis aastat tagasi, abielud alaealistega kaks aastat tagasi. Tänapäeval on õnneks sagedasemad siiski romantilised röövid juba koosoleva paari vahel. Eks traditsioone tuleb ikka elus hoida.
Pruudiröövi ma ei karda — tõenäoliselt olen selleks liiga vana, pealegi välismaalane. Aga turvalisus peaks reisides olema siiski number üks prioriteet, mis siis, et mulle meeldib mõelda, et kui riski ei võta, siis ei juhtu ka midagi lõbusat. Näiteks jalutasin ükspäev mägedes, kui kohalik lambakarjus mu juurde ratsutas ja oma hobust sõita pakkus. Ma polnud siis hobustega veel väga sina peal ja ei pea vist mainima, et selle aja jooksul kõik tema loomad laiali jooksid. Ma usun, et kui ise mitte täiesti lammas olla, siis on üksi reisida täpselt sama ohutu, kui oma kodulinnas jalutada. Tuleb endale vaid kohalikud mängureeglid selgeks teha.
Karjuse poolt antud suksult avanes imetabane, veidi kõikuv vaade. Foto: Madle Timm
„Kas sa oled abielus?“ küsib keskealine heatujuline taksojuht. Ja siis porgandimüüja turu peal. Direktor mägiküla koolis. Bussijuht. Suvalised inimesed mägiküla tänaval. Ma näen neid kõiki esimest korda. See on nagu „how-do-you-do?“ inglastele, ainult et sult päriselt oodatakse vastust. Kui alguses olin päris hämmeldunud, siis aja möödudes taipasin, et perekond on siinses kultuuriruumis lihtsalt A ja O ja minugi poolest ka Ü ja Õ ja kõik muud tähed. Kõigepealt perekond, siis karjäär, kui üldse. Keegi ei mõtle selle küsimusega üldiselt midagi halba, kuid võimalike ebameeldivuste või jätkuküsimuste vältimiseks on mul nüüd vastavalt olukorrale kas abikaasa ja kaks last või lihtsalt hunnik sõpru hostelis ootamas.
Kuna minuga pole veel midagi huvitavat [loe: kriminaalset] — ptüi-ptü-ptüi — juhtunud, siis oma kogemustest ei oska rääkida. Või just siiski — üksinda naisena reisimine on turvaline. Loomulikult on mõistlik oma asjadel silm peal hoida, eriti näiteks siis, kui sulle üritatakse turuvärava ees müüa telefone, mis tõenäoliselt on näpatud hetk tagasi minusugustelt turistidelt. Ja muidugi tasub alati ahvida kohalikke — kuidas nemad riietuvad, tänavat ületavad, söövad ja suhtlevad. Kui nad pole just needsamad varganäod, neist ei soovita õppust võtta.
Lambad Kõrgõžstani mägedes: tüüpiliselt hoiab neil kuskil läheduses silma peal mõni karjus. Foto: Madle Timm
Hosteliomanikust sõber rääkis mulle loo jalgratturist, kes alustas oma pikka reisiteekonda Inglismaalt. Noor, põlvini ulatuvate punaste rastadega kutt oli aastaid kogunud raha, et osta endale kokkupandav kanuu ning korralik jalgratas, et nende abil Hiina sõita. Esimesel päeval, vaid viiskümmend kilomeetrit oma kodust, varastati tema paat. Iroonilisel kombel oli noormehel ka blogi, stiilis „rattajapaadigahiina.com“. Nüüd on järel vaid ratas ning korralik eluõppetund. Halvad asjad võivad juhtuda ka koduõuel, aga maailm on sellest hoolimata täis imelisi inimesi, kohti ja emotsioone — patt oleks lasta hirmudel end tagasi hoida. Ettevaatlik tuleb olla igal pool, oled sa siis punapea või blond.
Hoia silma peal ka Madle blogil: http://wandersell.org/
Facebook: https://www.facebook.com/wandersell/
Instagram: @wanderselltravels
