HULKURPLIKA PÄEVIKUD | Kõigepealt ütlesin töö üles ja siis mõtlesin, et mis edasi...

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel Kõrgõzstanis. Tänasest hakkab Madle oma seiklusi jagama ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!

Kõigepealt magasin ma sisse. Tartu-Tallinna buss juba ootas, ja kui see oleks minuta ära sõitnud, poleks seda kolumni siin sündinud. Poleks mingit Madlet, kes raporteeriks, et jaa, talvel Kesk-Aasias üksinda reisimine on vahva, isegi kui sind tahetakse mägikülas paari panna või kui su sõbrad sulle jätkuvalt meelde tuletavad, et sa oled hull. On hullemaidki.

„Mõlemad maksavad umbes 400 eurot tükk,“ ütles ameeriklasest reisisell Max, „seega kõvasti odavam, kui Euroopas.“

„Hm, mõtlen, et see peab olema üks väga eriline hetk, kui sa lõpuks päris oma kaamelile silma vaatad,“ arutlesin mina.

Max nõustus. „Ma ei suuda oodata, mil saaksin end pärjata tiitliga Eriti Uhke Kaameliomanik.“

Reisides põrkab kokku uskumatute inimestega. Vähemalt esmalt arvad, et uskumatute, aga mingi hetk tunduvad nende ideed juba täiesti normaalsed, igapäevased. Just nagu Max — reisisell, kelle vapustav idee on endale Kesk-Aasias nii hobune kui kaamel osta ning endale üks unikaalne matk korraldada.

Veel kolm kuud tagasi ei teadnud ma Maxist mitte midagi. Ei teadnud praktiliselt mitte midagi Kesk-Aasiast. Ei teadnud, mis tunne on talvel Kasahstani mägedes kuristike äärtel kelgutada. Polnud mõelnud, et kui ma oleksin Kõrgõzstanis sündinud, siis 24-aastaselt jurtas ööbides oleks normaalne, kui mu ümber jookseksid juba paar-kolm pisikest Madlet. Et mu jalg ei värisegi, kui ootamatult külakooli klassi ees inglise keele tundi annan.

2000 meetri kõrgusel mägijärve kaldal saab öö mugavalt jurtas veeta. Foto: erakogu

Ei, ma istusin Eestis, läpakas põlvedel, kohvitass kõrval ja emotsioonid üle pea käimas. Olin just üles öelnud oma fantastilise töökoha teadmata, et mis edasi.

Kas ma olin rikas? — Ei.

Kas ma ei kartnud üksi reisima minna? — Kartsin.

Kas mul polnud Eestis hea elu? — Oli.

Kas oli siis tarvis minna? — Jah!

Jah, ja see tunne oli lihtsalt liiga tungiv. Ma ei jaksanud sellega võidelda. Ma ei tahtnudki sellega võidelda.

Niisiis, minetanud igasuguse ratsionaalsuse, leidsin oma virtuaalsest postkastist üheotsa pileti Kõrgõzstani — riiki, millest ma mitte midagi ei teadnud. Veel vähem teadsin, et peagi galopeerin hobuse seljas 2000 meetri kõrgusel mägijärvel. Et õpin, kuidas teel olles raha teenida. Kohtun hiinlasega, kelle arvutis on pildid mu vanaemast ja tema majast Tartus. Et ripsmed lähevad hetkega härma, kui temperatuur küündib 40 külmakraadini.

Päikeseloojang 2000 meetri kõrgusel mägijärvel Kõrgõzstanis. Foto: erakogu

Mul pole ümber tavapärast perest ja sõpradest koosnevat turvavõrgustikku. Igas kohas tuleb uuesti alustada vana hea „Tere-mina-olen-Madle-kes-sina-oled-(hakkame-sõpradeks)“ joruga, kui pole just tunnet, et tahaks omaette olla. Ja siis te olete sõbrad — kuni on aeg taas head aega öelda.

„Teeme diili — 15 aasta pärast hääletame koos ümber Kasahstani.“ Ma olen siis pea 40-aastane. „Jaa, hea mõte!“ vastan rändurile, kellega koos sai nii mõnigi mäetipp vallutatud (ja kes muuseas on jalgrattaga teel Inglismaalt Hiinasse). Ma mõtlen seda naiivselt tõsiselt. „Näeme jälle,“ ütlen ning astun minibussi, saan kõrvalistujalt kogemata küünarnukiga ribidesse, mulle koidab, et mul pole taaskord aimugi, kus ma ööbin või mis mind ootab, natuke on hirmus ja natuke on põnev ja natuke on kurb.
Selline reisistiil ei pruugi kõigile sobida, aga kõik saavad sellega hakkama. Meenutades koolikirjandite kulunud taktikat (alati tsiteeri mõnd õige osavat sõnaseadjat), siis nagu ütles Anton Hansen Tammsaare: „Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema.“ Kui taoline teel olemine tundub südames nii õige, siis tuleb kuuletuda. Ka siis, kui sa saad aru, et bussijuht uhas sulle just topelthinna. “Päevi saab vaene inimene igal pool näha,” ütleks Tammsaare.

Pärast tunde kestnud ronimist Kasahstani mägedes sai jalad kivi otsa visata ja vaadet nautida. Foto: erakogu

Hoia silma peal ka Madle blogil: http://wandersell.org/
Facebook: https://www.facebook.com/wandersell/
Instagram: @wanderselltravels