Vähe on neid, kes oskavad öelda päeva täpsusega, millal mõni nende foobiatest alguse sai. Mina diagnoosisin endal galerofoobia sügisel 2010, palaval septembrikuu päeval. Teil pole vaja nüüd Google’isse tormata, sest te ei leia sealt sellenimelist haigust. See on mu enda leiutatud foobia ning vähemasti mulle teadaolevalt olen ma ainuke selle peene tõve esindaja, aga see-eest on mul selle raskekujuline ning tõenäoliselt ravimatu vorm.

Kõik algas telefonikõnest. Helistajaks oli vene keelt kõnelev naisterahvas, kelle jutust ma sain niipalju aru, et aega on neil vähe, aga inimesi palju ning nad sooviksid nende paljude inimestega selle vähese aja jooksul võimalikult palju näha ja kogeda. Meie palju-vähe teemaline vestlus oli katkendlik, sest vähemalt poole ajast rahustas ja manitses too proua kedagi Koljat, kes ilmselt taamalt asjalikke nõuandeid jagas, mida ja kuidas täpselt küsida („blin, Kolja, dai ja võskažu!!!“, „blin, Kolja, ja že nihrena ne slõshu!!!“ etc). Blin-koljade saatel saime me telefonitsi siiski niikaugele, et telefonitsi me kuigi kaugele ei jõua ja vaja oleks kohtuda silmast silma.

Neid oli tõesti palju. Ma ei oska takkajärgi öelda, kui palju just, võib-olla kokku 12. Mehed olid välja astunud uusrikaste anekdootidest — kullast lehmaketid kiiskamas eenduvatel roosadel kõhtudel, ülejäänud jupid olid ümber randmete, klotserid-värgid — täismäng. Programmi arutamisel mehed ei osalenud, vaid sumisesid vaikselt ukse peal.

Prouade vormirõivaiks olid läbipaistvad hõlstid, mille all vähemalt kaks numbrit väikesed päevitusriided. Ja siis need kübarad. Laia äärega roosad, sinised, punased, suursuguselt lainetavad moodustised, mille alla oleks lahedasti mahtunud väiksem karussell. Ma ütlen ausalt, need kübarad olid nii laiad, et kui prouad poleks olnud erineva pikkusega, oleks nad pidanud veetma puhkuse eraldi gruppidena, sest ühte ruumi poleks nad kõik koos mahtunudki. Hotelli vestibüül kaasa arvatud.

Viisakused vahetatud, asusime asja kallale. Kõigepealt sain ma teada, et see punt oli saarele tulnud kaheks ja pooleks päevaks. Ma küsisin üle — mitte kaheks ja pooleks nädalaks — ikka päevaks. Nüüd olin ma kimpus. Ma püüdsin selgeks teha, et nii lühikese aja sisustamisel läheb valikute tegemine oi kui raskeks. Ilmakuulus Teide vulkaan — tippu tõusuga oma pool päeva läheb ära, siis nii nunnud leemurid ahvipargis, Loro ja Siam kumbki võtavad päeva, loorberimetsad Anagas, ookeanile vaalu vaatama, ma sain aru, et millalgi tahavad mehed kalale minna? etc etc etc, mida sa hing oskad nüüd välja jätta? Aga too helistajast proua, kes oli ilmselt ühiskondlikel alustel karjajuht, võttis ka nüüd ohjad enda kätte ja hakkas terasid sõkaldest eraldama:

- „Leemurid?“ Ja siis üle õla — „Kolja, kus me nägime leemureid? Mauritiusel?“ (Kolja parandas ühtaegu nii leebelt kui üleolevalt, et Madagaskaril, Madagaskaril oli see, kullake)

- „Nii, edasi — delfiinid? Kolja, kus me nägime delfiine? Krimmis?“ (Kolja möönis, et Krimmis ja mujal ikka ka — delfiine on nad palju näinud)

- „Papagoid?“ (Kolja, kus me…???)

Niisiis tegime me õige ruttu selgeks, et vulkaane vaadati Kamtšatkal, vaalu Norras, loorberimetsa Madeiral, vanu, väga vanu ja uusi kirikuid Kreekast Karjalani ja meie saarel polegi neile midagi pakkuda. Viimase ja meeleheitliku trumbina kraamisin ma Masca kuristiku varrukast välja, aga ma tegin selle vea, et näitasin pilti. Prouade reaktsioon oli järsult eitav — liiga kõrge, liiga käänuline, liiga … liiga Masca ilmselt. Kolja sekkus vahepeal ja selgitas välja, et pooletonnist marliini keegi talle õnge otsa ei garanteeri ning taandus rahunenult taas uksele sumisema.

Natuke Tenerife pärast häbenedes (teised tulid ju nii kaugelt ja meil pole neile isegi labast ükssarve ette näidata) jätsime hüvasti. Aga siis. Üks proua lehvis sisse tagasi ja küsis, et kas lihtsalt küsimusi ka võib küsida? Muidugi! julgustasin ma teda. Ta tegi mulle teatavaks, et neil oli tekkinud segadus sel teemal et — mis vesi see selline on ("chto za voda")? Ma tõesti ei saanud algul aru, mida ta silmas pidas. Äkki on vihma sadanud või on toru katki ja tänav lainetab? Pikkamööda, õigemini alles peale näpuga näitamist jõudis mulle siiski kohale. See vesi oli Atlandi ookean. Mida ma siis ka lahkelt ja kergendusega ütlesin. Heakene küll, oli proua nõus. Atlandi ookean, saame aru. Aga seal teisel pool? Jällegi esinesin ma juhmi ja aeglase taibuga eestlasena, enne kui ma aru sain, et tädi pidas lihtsalt saare teist kallast silmas.

Ja sellest päevast peale lähen ma natuke, noh — ütleme kipsi, kui keegi suure kübaraga sisse lainetab. Eranditega, pean tunnistama, aga üldjuhul on ka põhjust. Kui selle kübara alt vaatab mulle otsa veel õhtumeik (kell 10 hommikul), siis võib mürki võtta, et hiljemalt poole tunni pärast kirjutab see raamat ennast samahästi kui ise. Nagu hea lugeja nüüd isegi juba taipas, on peene nimega foobia tuletatud sõnast galerum, mis ladina keeli on müts või kübar. /-/

Siin teile veel üks stiilinäide:

/-/ Kübaraga (muidugi!) proua lehvis sisse, vabandas kenasti, et teeb meil tooli märjaks ja sättis ennast istuma.

- Kas te oskate mulle ööklubisid soovitada, mis poleks siit kaugel ja kus oleks vaade merele?

Ma nihutan kaardi meie vahele ja näitan et — näed siin on El Faro kiviga visata ja Tibu jääb juba pisut kaugemale, aga seal küll pole…

- Mis kell see „eltaro“ lahti tehakse?

- Ma ausalt öeldes ei teagi, aga üldiselt ega seal suurt vahet ei ole, ega siin niikuinii keegi enne kahtteist-ühte öösel kluppi ei lähe nii et….

- No njeeetnjeeet, mis te nüüüüd!!!! Mkmmmm, see küll ei sobi, me tahame lapsed kaasa võtta ja no kuulge!!! kell üks öösel??!!!!

Proua vaatab mind nagu soldat täid, endal silmad õudusest ikka täitsa pärani.

- Kas siis kuskil midagi varem tõesti ei toimu? Me siin õhtul oleme jalutanud ja muusikat kostub ju igalt poolt varem ka ja…Äkki on ikka midagi varem ka lahti, kus elavat muusikat tehakse?

- No muidugi on, sinna alla jääb näiteks In&out, need hakkavad juba kaheksast pihta minu arvates, no kõige hiljem üheksast.

- Ahnii? Vot kui hea!!! Mis muusikat seal tehakse?

- No esimene pool on selline rokiklassika kaverid ja tei….

Täi on tagasi ja soldat hakkab kannatust kaotama.

- Rokki?????!!!! Ma ei taha rokki!!!, me tahame tantsida. Kas sellist kohta, kus on ikka muusika, mille järgi tantsida saab siis tõesti pole – kus lauldakse šlaagreid ja niimoodi????

- No minge siis Unique'isse, see on siit kolmsada meetrit ainult, vat nemad minu arust ainult šlaagreid laulavadki ja tantsijaid ma olen seal näinud ja…

- Ya vas ponyal — juniik. Kõlab hästi. Mis seal süüa pakutakse? Kas mereande on? Merekarpe ja?

- Vaevalt. Aga kanašašlõkk näiteks oli…

- Njeeet..njeeeet, ma tahan mereande. Ja mees tahab lambaliha mul. Ta armastab lambaliha! Mis te arvate, kas neil on lambaliha????

Eesriie.

Niisiis tähelepanemiseks kõigile, kes Tenerifele kolimiseks palavikuliselt äriideed otsivad. Siit on täienisti puudu ööklubi, mis oleks vaatega ookenile ja mis avataks juba päeval. Kus elavas esituses šlaagrite järgi saaks varakult tantsida ning menüüs oleks mereannid lambalihaga. Ilmselt oleks lööki ka laste mängunurgal. Mis tantsupõrandale kätte paistaks. /-/

Järjekordsed prouad. Kahekaupa, nagu ikka. Päevituskreemi niriseb laubale väljakasvanud juuksejuurtelt ja sõrmed on kramplikult kilekoti sangade ümber konksus. Ära ei lähe. Kibelevad. Siit nüüd midagi tuleb — jõuan mõelda ja siis hakkabki peale. 


- “Küsimuseke — tohib?” ("voprosik možno?")


Ma olen armulises tujus:
 “Tohib, tohib.“


- “Teate. Me eile siin kõndisime. Piiikalt vot sinnapoole. Vooot sinnapoole vot. Piiikalt. Hotellid lõppesid otsa ja siis me läksime ühest mäest üles ja teisest alla ja seal teate — oli juba selline — ütleme: külake. Teate sealpool külakest???


- “La Caleta”, jään ma temaga nõusse — on tõesti seal külake.


- “Nu vooot” laseb proua edasi. “Ja siis me läksime üle veel ühe (käsi teeb suure kaare) mäe ja teate!!! Seal!!! olid sellised …. (teeb käega liigutusi nagu veterinaar, kes sünnitusabi annab)…sellised…..


- “Koopad?” aitan ma ta jälle järje peale.
- “Jahh!!! KOOPAD! Ja teate!” Tädi kummardab üle laua minu poole — “Seal elavad — INIMESED!!!!!” Teine proua noogutab vandeseltslikult kaasa.
 Mina noogutan ka kaasa et — no elavad jah.


- “Kuidas nad seal elavad????“


- “Mis mõttes — kuidas?“


- “Nohh et — kas nad elavad väljaspool TSIVILISATSIOONI????” ("vne tsivilizatsii").


Ma kogun ennast ruttu ja seletan, et ei no miks siis kohe väljaspool tsivilisatsiooni, et vaba maa ja ela kus tahad ja näe renti ei pea ju maksma ja….


- “Aga kuidas nad tuld saavad????“


Ma ei kogu ennast ikkagi piisavalt ruttu, sest kohe tulistab tädi teise küsimuse otsa.

- “Kas nad (nüüd tõstab tädi käed mulle nina alla ja nühib nimetissõrmi diagonaalis teineteise vastu, nii et liigesed naksuvad) teevad pulgakestega vot niimoodi?”