Maailmarändur Kerli Nõu reisib vabalt: Louangphabangist Bandar Seri Begawani? Miks mitte!
Maailmarändur Kerli Nõu kontol on 102 riiki. Veidi aega tagasi ilmus tal ka raamat “Mina ja maailm”, kuhu on kokku kogutud efektsed hetked reisidest. Vestsime temaga raamatu ilmumise puhul Eesti Päevalehe laupäevalisa LP külgedel muhedat reisijuttu — avaldame intervjuu nüüd ka Reisijuhis.
Raamatu „Mina ja maailm” autor Kerli Nõu on kõigest 33-aastane, kuid juba täitnud maailmaränduri olümpianormi 100+ riiki.
Raamat ütleb, et oled reisinud 102 riigis. Kas vahepeal on mõni juurde tekkinud?
Ikka on veel 102. Raamatus on loetletud 108, aga kõik neist ei ole tegelikult riigid. Antarktika ei ole riik, vaid manner. Hongkong ei ole riik, vaid Hiina erihalduspiirkond.
Sellest hoolimata võimas tulemus! Kuidas sa alustasid?
Alustasin Euroopa reisidega, nagu ikka. Siis tahtsin mujale, käisin New Yorgis, Floridas, seejärel Kanadas. Edasi tulid paigad, mille nimi enam kellelegi midagi ei ütle, näiteks Aasia ilusaim linn Louangphabang [iidne Laose pealinn] — kõlab nagu multifilmis, eks? Või siis Brunei pealinn Bandar Seri Begawan. Arvaks ju, et teen nalja, kui selliseid nimesid nimetan.
Väga hea, loo pealkiri on olemas: „Louangphabangist Bandar Seri Begawani. Miks mitte?!”
Hahaa, muidugi! Ja see on lugu elust enesest!
Kui tihti sa reisil käid?
Olen intensiivselt reisinud üheksa aastat. Umbes neli reisi aastas. Aga kui on neli reisi aastas, siis nende nelja reisi hulka mahuvad kümme riiki. Näiteks kui käin Aasias, siis käin Bruneis ja teistes selle kandi riikides ning vaatan, et ahah, siit saab odavalt lennu Filipiinidele, käin siis seal ka ära.
Kuidas sa nii palju reisida saad? Kas sa tööl ei käi?
Olin abielus eduka Soome IT-ettevõtjaga, nii et tööl pole ma tõesti pidanud käima ja saime palju reisida. Muul ajal hoolitsesin maja ja lemmikloomade eest. Meie maja oli 300 ruutu suur, nii et tegevust jätkus! Pluss veel aed. Mängisin tennist ja golfi ja olen üldse elanud sellist glamuurielu, ütleme nii. Olengi reisinud peamiselt abikaasaga. Nüüd viimasel ajal üksi või sõpradega. Me pole enam abielus.
Loodetavasti ei saanud teie abielule saatuslikuks reisimine?
Ei, olid muud asjaolud.
Kust sa nüüd reisiraha saad?
Mul on lahutusjärgsed investeeringud, mis aitavad kenasti nina vee peal hoida. Nii et reisimata ei jää.
Mis radu pidi edasi lähed?
Minu soov oligi sada riiki täis saada, mängisin natuke arvumängu. Eks vaatan, mis edasi saab. Mu eesmärk ei ole saada täis 193 riiki ehk maailma kõik riigid. Neid eestlasi minu teada ei olegi, kes oleksid kõigis maailma riikides käinud, küll aga on neli sellist soomlast ja neil on oma väike klubi. Selle kõige noorem liige on umbes 78-aastane. Neil on diplomaatiline taust, nad pole pidanud kõige eest ise maksma.
Räägime veel ajast ja rahast. Kas inimesel, kes teenib keskmist palka ja saab aastas 28 päeva puhkust, on üldse võimalik sajasse riiki reisida?
Arvan, et kui väga tahta, on kõik võimalik, aga kas seda on mõtet lihtsalt arvu pärast teha? Peaks ikka kvaliteedile rõhuma. Pigem võtta eesmärgiks eri regioonide kirsid, mitte minna nui neljaks seda sadat püüdma.
Ütleme, et olen selline klassikaline eestlane, käinud Euroopa riikides ning Egiptuses, Tenerifel jne, aga nüüd tahaks midagi teistsugust. Kuhu soovitad mul minna?
Kõigepealt pean teadma, mida sa tahad. Oled sa rannainimene või kultuuriinimene, tahad ajalugu saada?
Ütleme, et olen vee- ja üldse looduseinimene. Näpuotsaga kultuuri ka.
Soovitan Uus-Meremaad, seal on vulkaane, randa, veinipiirkondi, kultuuri, meeletult kaunis loodus. Seal saab inglise keelega hakkama, pommid ei plahvata. Olgu, maavärinaid on, aga mitte väga tihti. Seal on palju tegemist ja vaatamist pluss pole liiga kallis. Võiksin loomulikult öelda, et mine Mauile, mine Hawaiile, aga see maksab 5000 eurot. Mitte et Uus-Meremaa nüüd oluliselt odavam oleks, aga seal vähemalt ei tule kokteili eest 10 eurot välja käia.
Aga kuhu sõita, kui mu eelarve on 1000 eurot kogu reisiks?
(Mõtleb tükk aega.) Tuhandega saab Aasias käidud, näiteks Balil on mingid hotellitoad kolm eurot öö. Ma pole ise neis kunagi ööbinud, aga pilti olen näinud. Tuba on, voodi on, okei ju? Sinna julgeks küll inimesi saata. On küll turistikoht, aga so what? Hinna ja kvaliteedi suhe on paigas ja lend 434 eurot — just jäi silma selline hind. Inimesed on sõbralikud, inglise keelega saab hakkama, on kultuuri, on vett, on päikest, ilus loodus, templid, on riisipõllud. Ka need, kes on Tai usku — minge Balile ka!
Aga kui tahan midagi ekstreemsemat? Osasse riikidesse on keeruline pääseda.
See on natuke nagu linnalegend, tegelikult saab igale poole, löö Google lahti ja… Näiteks legend, et Põhja-Koreasse on jube keeruline saada ja kas ikka üldse saab. Muidugi saab! Umbes 15 turismiagentuuri viivad turiste Põhja-Koreasse. Okei, seal on giidid juures ja üksinda sa seal ei hääleta ja taksoga ei sõida, aga minna saab. Või Antarktika, kas sinna saab? Muidugi saab! Tegelikult on maailm palju lähemal, kui arvame.
Lihtsalt guugeldamisest piisab?
Eelkõige on inspiratsiooniallikaks muidugi kaasreisijad. Mida rohkem reisid, seda rohkem selliseid heas mõttes imelikke inimesi kohtad. Kui reisisellid kohtuvad, siis millest nad räägivad? Ikka reisimisest. Nii saad kokku järjest parema pildi, kuidas kuhugi pääseb.
Millest räägivad need, kellel on sada riiki täis?
100+ klubi on teine liiga. Seal on teised mängud. Ei ole sellised jutud, et oo, sel aastal käisime Tais, järgmisel aastal läheme Filipiinidele. Seal räägitakse pigem, milliseid saari külastati Antarktikas või kas ka poolustel on käidud. Ja kui jah, siis kuidas: kas suusatasid lõunanabale või lendasid põhjanaba uurimisbaasideni? See on teine asi. See ongi erinev. Erki Nool treenis ka olümpiaks teisiti kui tervisesportlane järvejooksuks. Aga üks pole parem ega halvem kui teine.
Oled reisinud palju rohkem kui keskmine inimene. Uhkeks pole läinud?
Pole põhjust. Olümpia ja järvejooks on erinevad, aga mõlemat on vaja. Mul pole põhjust öelda, et lollid, mis te seal Egiptuses käite. Kõik, mis meeldib, on õige. Kõik on okei, ole õnnelik!
Aga kui sõbranna helistab ja ütleb: kuule, Kerli, ma võitsin nädalase puhkuse Sharm el Sheikhi kahele, lähme! Kas oleksid käpp?
Muidugi!
Tagasi teise liigasse. On teada, et väljaspool turistipiirkondi reisida ei pruugi alati olla turvaline. Kas oled oma rännuteedel ohtu sattunud?
Olen olnud Jaapanis kuu aega enne tsunamit, olen olnud Nepalis kaks nädalat enne maavärinat, New Yorgis olin orkaan Sandy ajal, aga minuga ei juhtunud midagi. Õnneks on suured vapustused ja katastroofid minust mööda läinud.
Kui palju teed reisipileteid ostes eeltööd ja uurid, kui ohtlik kusagil on? Või teed selgeks, mis vaatamisväärsusi on reisil oodata?
Aina vähem. Ma ei ole inimene, kes nui neljaks jookseks mööda kirikuid ja loeks samal ajal Lonely Planetit. Ma ei uuri templites joonia sammaste iseärasusi. Olen enda vastu väga aus: saan aru, et see läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kurb, aga tõsi. Spetsiifikast hakkan huvituma tavaliselt pärast reisi. Ka Antarktika filme hakkasime abikaasaga vaatama alles pärast seda, kui olime seal käinud.
Kas märkmeid teed reisidel?
Jah. Mul on igal reisil kaasas pisikene märkmik ja kui näen midagi naljakat, näiteks silti „Palun siia kanaarilindudega mitte siseneda!”, siis teen märke, sest see on jabur, teistmoodi. Kui giid räägib, et meie naiste eest tuleb välja käia seitse pühvlit, neli siga ja tuhat dollarit, siis panen selle kirja, sest see on põnev. Nende punktide peale ongi mu raamat üles ehitatud.
Mida peab kindlasti uurima, kui võõrasse riiki lähed?
Kindlasti viisateemat: kas on vaja või mitte, kas saad piirilt templit või ei saa. Olen isegi oma hooletuse tõttu vastu pükse saanud, kui olen jätnud selle uurimata. Teine asi: passi kehtivusaeg. Vaktsiiniasjad on omal vastutusel, vaktsiinipassi pole üldiselt tulnud piiril ette näidata.
Palju oled vaktsiinisüste teha lasknud?
Mitte ühtegi. Isegi kui on hoiatatud, et on sääsehooaeg, siis olen tegelikult näinud vaid nelja sääske.
Mul pole olnud mitte ühtegi jama. Isegi mitte kõhujama. 102 riiki ja terve kui purikas! Eks see ole suuresti ka kahe kõrva vahel: mida kardad, seda tõmbad ligi.
Kas mõni riik tõmbab sind alati tagasi?
Jah, Ameerikas olen käinud 17 korda! Sinna lähen ikka ja jälle tagasi.
Kuhu viib su järgmine reis?
Lähen Londonisse sõpradele külla, aga see pole selles mõttes reis: on lihtsalt pilet ja on sõbrad. Aga järgmine tõeline reis? Ma pole käinud siiditee riikides nagu Usbekistan, Kasahstan, Tadžikistan. Amazonase kruiisil tahaks käia. Olen sellel jõel küll väikese lootsikuga käinud, aga tahaksin Amazonasega rohkem sõbraks saada. Põhjanaba võib-olla ka. Selle reisi hinnaklass on umbes 30 000 eurot ja kui mõtlen, millise ümbermaailmareisi saaks selle raha eest kokku panna — esimese klassi reisid, viietärnihotellid… 30 000 selle eest, et oled jäälõhkuja pardal? Ma ei tea, eks saab näha.
On sul ka pikaajaline plaan: kus tulevikus elama hakkad, kuhu veel reisid?
Viisaastakuplaan? Mul pole praegu õrna aimugi. Minu elufilosoofia on if it doesn’t open, it’s not my door. Mis ei avane, see pole minu uks. Nii et kõik oleneb paljudest pisiasjadest. Õnged on igatahes vees. Kuhu kala jääb, selle välja tõmbangi.
Allikas: LP
