01.12.2017, 10:09

Laulja Grete Paia ja videoblogija Alari Teede seiklus Kiievis

Vaata ka galeriid!

Kiievi öö

FOTO: Foto: Alari Teede

Grete Paia ja Alari Teede käisid Kiievit avastamas. Reisijuht avaldab nende seiklused. Pildid tegi Alari ja Reisijuhi küsimustele vastas Grete. Põnevat lugemist ja vaatamist!

Grete, te saabusite koos Alariga just Kiievist. Mis on kõige teravam mulje reisist, mille tahaks kohe esimesena välja öelda?

Me mõlemad oleme Kiievist täiesti vaimustuses. Minule oli see teine kord Kiievit külastada, Alarile aga esimene.

Poolteist päeva, mis me tiheda päevakavaga Kiievis veetsime, olid täis seiklusi, palju uut ning harivat informatsiooni ja suurepäraseid maitseelamusi. Tegemist on vaieldamatult linnaga, millel on igaühele midagi pakkuda. Kultuurist, põnevast ajaloost ja arhitektuurist hea muusikaga ööeluni ning imemaitsvast rahvusköögist, Beluga kalamarjast elu parima käsitööšokolaadini, mida me eales oleme saanud.

Kusjuures juba lennujaamas, naastes koju, arutasime omavahel, et võiks varsti uuesti Kiievit külastada ja sel korral ka sõbrad kaasa võtta. Tõesti on kift koht ja hinnad on samuti väga soodsad.

Rääkige natuke Kiievi vaatamisväärsustest, mis eriliselt muljet avaldas?

Kiievil on nii palju pakkuda ning on ilmselge, et meil jäi tegelikult ka päris palju tegemata-nägemata, ent arvestades asjaolu, et veetsime seal vaid 1,5 päeva, saime põhiatraktsioonid ikkagi oma silmaga üle kaeda ja võtsime linnast maksimumi.

Mina olin (ja olen alati, igal pool, kuhu satun) lummatud suursugustest katedraalidest, kirikutest, pühakodadest – enamjaolt kas siis õigeusu või roomakatoliku omadest. Ka arhitektuur Kiievis võttis mind sõnatuks. Mulle tohutult meeldivad ülimalt detailiderohked barokk-, ampiir- ja rokokoostiilis ehitised. Pigem olen just viimaste austaja kui modernse arhitektuuri fänn.

Andrejevski piirkond jättis samuti väga sügava mulje. Samanimelise tänava näol on tegemist vanima tänavaga, mille ümber Kiievit kunagi üldse ehitama hakati. Ümbruskond jättis väga viisaka vanalinna mulje, kus on tohutult palju erivärvilisi armsaid pastelsetes toonides hooneid. Tänava kõrgemas osas ilutseb aga arhitekt Rastrelli ehitatud Püha Andrease kirik, mis ehitati aastatel 1747—1754. Tegemist on ühega neljast põhilisest arhitektuuri suurteosest Ukrainas.

Tuli üllatusena, et Kiievi metroo on maailma kõige sügavam – just Arsenali peatus, mis on 105 m sügavusel. Metroo kohta ei teadnud kumbki meist varem ka seda, et Kiievi metroo ehitati pommivarjundi eesmärgiga. N-ö linnalegend, mis tegelikult pole ikkagi väga legend, räägib, et parlamendihoonest viivad salakäigud alla metroosse. Pole avalik info, aga kohalikud teavad seda rääkida.

Viimase vaatamisväärsusena, vahetult enne lennujaama sõitmist, nägime ära ka 62 meetri kõrguse Emake Kodumaa monumendi, mis on üks märkimisväärsemaid Kiievis. Tegemist on osaga National Museum of the History of Ukraine kompleksist ja ühe tuntuima Kiievi sümboliga. Monumenti on nimetatud ka Brežnevi tütreks, kuna tegemist on ausambaga, tähistamaks Nõukogude Liidu võitu Natsi-Saksamaa üle. Monumendi mõõka lõigati 16 meetrit lühemaks, kuna see oli kõrgem kui Kiievi-Petšerski lavra ehk õigeuskliku suurkloostri rist.

Mother Motherland on järjestuselt 18. kõige kõrgem monument maailmas. Võrdluseks, NYCi Vabadussammas on 42. kohal.

Kiievi peatänav, Hreštšatõk, on omaette elamus. Kui päevasel ajal Maidani väljakult Bessarabski turuni pakuvad silmailu äärmiselt suursuguse arhitektuuri, ent romantilise stiiliga ehitised ja kõiksugu kuulsate brändide kauplused, TSUM ning nukumajaliku välimusega kioskid, siis õhtusel ajal pakub Hreštšatõk aga hoopis teist emotsiooni ja tunnetust. Algab imeline valgusmäng ning imekaunid hooned näevad eriti suursugused välja.

Milline oli kohalik elu-olu, millised on Ukraina inimesed?

Kohalik elu-olu oli väga varieeruv, just elatustaseme poolest. On piirkondi, mis on väga heal järjel ja jõukad, ja on neid, mis vaesed. Üks aga oli sama, kohalikud inimesed: tohutult sõbralikud ja õnnelikud. Hätta ei jätnud meid kordagi keegi, inimesed olid abivalmid ja hoolimata sellest, et me vene ega ukraina keelt ei valda, saime alati kuidagi ikkagi ühise keele leitud.

Võrreldes Eestiga on elu kõvasti odavam. Näiteks peamise liiklusvahendina kasutasime Uberit, mille hinnad on naeruväärselt madalad. Ükskõik, kuhu linna piires sõitsime, maksis see ikka 1-3€. Tegime kokku umbes 20 Uberi sõitu ja kogu arve läks 27€.

Kuidas Ukraina toit maitses, mida te üldse sõite seal, millised olid suurimad toiduelamused?

Oi, Ukraina köök on mega! Pole muidugi kõige kalorivaesemad toidud, aga tohutult maitsvad ja oleks patt jätta seda poolt Kiievist nautimata.

Pervak, restoran, mis asutati 1902. aastal ning on üks TOP10 sealsetest rahvusköögi restoranidest, pakkus meile elu parimat borši. Ukraina viinashot mädarõika ja meega oli samuti omaette elamus, kõrvale saime maitsta pisikest leivasnäkki pekiviilu ja marineeritud kurgiga. Vareenikud oli samuti imemaitsvad, nendesse armusin mina (Grete) täielikult. Kolmekäiguline õhtusöök selles restoranis kahele koos jookidega läks maksma umbes 30€.

Grete Instagrami leiad SIIT!

Alari Instagrami leiad SIIT!

Lugu valmis koostöös Nordicaga. Lennuaeg Tallinnast Kiievisse on vaid 1 tund ja 45 minutit. Lennud Kiievisse toimuvad talvehooajal esmaspäevast reedeni ja pühapäeviti. Suvehooajal lendab Nordica Kiievisse Borispoli lennujaama iga päev ja Žulianõ lennujaama kolm korda nädalas. Lisainfo www.nordica.ee

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana

Üllatunult

Targemana

Ükskõiksena

Kurvana

Vihasena

Kommenteeri Loe kommentaare