PULMAREIS LAV-is | Saime omal nahal tunda Musta Mandri asjaajamist...

Markus ja Liisa Holst valisid oma pulmareisiks üsna ebatraditsioonilise sihtkoha — Lõuna-Aafrika Vabariigi. Selle nädala igal õhtul saad lugeda, kuidas läks nende reis sel põneval ja kohati ka ohtlikul maal.

Veetsime oma pulmareisi kaks esimest päeva Johannesburgis ja sealt edasi suundusime Pretoriasse. Pretoria on koos Kaplinna ja Bloemfonteiniga LAV-i üks kolmest pealinnast, kusjuures Pretoria puhul on tegu administratiivse pealinnaga, mis tähendab, et seal asuvad nii valitsus kui ka välisriikide diplomaatilised esindused. (Kaplinn on riigi legislatiivne pealinn, ehk seal asub parlament ning Bloemfontein on riigi juriidiline pealinn, kuigi riigi põhiseaduskohus asub alates 2004. aastast Johannesburgis.) Lisaks pealinnaks olemisele praegusele LAV-i riigile, oli Pretoria aastatel 1860-1902 ka buuride ehk afrikaanide riigi Transvaali pealinn. Tänu sellele sai linnast 20. sajandil Afrikaani rahvusluse sümbol ning valged moodustavad kuni tänase päevani Pretoria rahvastikus väikese enamuse (52%). Kõik eelnevalt nimetatud faktid muutsid Pretoria mulle kui ajaloohuvilisele väga huvitavaks ning andsid kokku piisava põhjuse linna külastamiseks.

Pretoria ja Johannesburgi vahel on liikumiseks odavaim ja kiireim viis Gautrain. See on ühistranspordisüsteem, mis rajati rajati 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste tarbeks ning selle nimi tuleb Gautengi maakonna nimest. Gauteng (tõlkes „kulla koht“) on pindalalt riigi väikseim, aga rahvaarvult suurim (13 miljonit elanikku) maakond, mis hõlmab endas laias laastus Johannesburgi ja Pretoria linnastuid. Tegu on ka riigi rikkaima piirkonnaga, mis toodab umbes 40% riigi SKP-st. Gautraini üheotsa pileti hind Johannesburgi äärelinnast Rosebankist Pretoriasse jääb sõltuvalt ajahetkest 53 ja 73 randi vahele, ehk 4-5 euro kanti ning sõit kestab umbes 45 minutit. Gautraini peatused sarnanesid metroopeatustele teistes maailma suurlinnades, kuid olid puhtamad. Pileteid oli kerge osta, rongid olid väga puhtad ja ei hilinenud. Lisaks on Gautrain võrreldes Johannesburgiga ka ülimalt turvaline, sest nii rongid kui ka peatused on pidevalt politseinike ning turvameeste valvsa pilgu all. Meie nägime oma vagunis istumas kahte turvameest ja arvata võib, et meie vagun polnud erand. Gautraini kogemus näitas järjekordselt, et LAV on riik, kus saavad kokku kaks täiesti vastandlikku maailma. Ühest küljest äärmuslik vaesus townshippide näol ning teisest küljest ülimalt modernne ja efektiivne transpordisüsteem, mis teeb silmad ette nii mõnelegi Euroopa Liidu riigile. Pretoria kesklinn oli nii Internetis levinud juttude kui ka meie host Denise’i sõnul palju ohutum kui Johannesburgi oma ja seal võivat ka rahuliku südamega jalutada. Seetõttu plaanisime esimesse kahte sihtkohta Church Square’i ja Union Buildings’isse minna jalgsi. Viimane on tuntud eelkõige kui LAV’i valitsuse residents, kuid seal asuvad ka presidendi tööruumid. Lisaks asub kohe hoone ees suur 18m kõrgune Nelson Mandela kuju. Church Square’il ehk tõlkes kiriku väljakul asuvad nii endise Transvaali riigi parlament kui ka LAV’i ülemkohus. Lisaks oli Church Square’il ka turismiinfopunkt, kust me plaanisime võtta kaardi, et teada saada, kuidas oleks kõige parem viis jalgsi Union Buildings’isse minemiseks ning kahe veidi kaugemal asuva sihtkoha, Voortrekkerite monumendi ja Botaanikaaedade külastamiseks. Jalutuskäik Pretoria rongijaamast Church Square’ni kinnitas Denise sõnu Pretoriast kui Johannesburgist turvalisemast linnast. Kesklinn oli palju puhtam, kõnniteid polnud keegi üles kiskunud ning kuna tegu on Johannesburgist väiksema linnaga, siis oli ta ka palju rahulikum. Teine erinevus, mis meile silma hakkas, oli valgete inimeste liikumine tänavatel. Nad olid kesklinnas küll vähemus, aga nende olemasolu oli meile veidi nagu kinnitus sellest, et Pretoria kesklinnas on tõesti turvaline jalgsi liikuda.

Church Square’il avastasime veidi pettunult, et kogu väljak on üks suur ehitusplats. Täpselt polnudki aru saada, mis seal teha üritati, sest mõnes kohas olid trammirööpad üles võetud, paaris kohas oli mingi teine väiksemat sorti ehitus pooleli. Tegime väljakule tiiru peale ja suundusime turismiinfopunkti, et sealt endale üks Pretoria kaart hankida. Järgnevalt juhtunu oli kõik aga üks suur aafrika kogemus, sest saime omal nahal tunda Musta Mandri asjaajamist.

Turismiinfopunktis teenindas meid keskealine afrikaani naine. Saades teada meie soovist kaugemaid kohti külastada, pakkus ta meile kohe ühe kohaliku giidi teenust. Meie ei olnud aga pakkumisest üldse huvitatud, sest meie soov oli lihtsalt kahekesi ja rahulikult Pretoriat avastada. Naine käis aga peale ning pärast pooletunnist läbirääkimist ja tingimist, mille ajal suutsin ma juba endast üsna välja minna, saime pakkumise, et giid viib meid sinna, kuhu me tahame ning seda kõike 450 randi ees. Voortrekkeri monumendi ja Botaanikaaedade piletid olid ka selle hinna sees. Meile jäi see piletite osa muidugi veidi arusaamatuks ja ebaloogiliseks. Miks neid pileteid hinna sisse panna, kui me ostame lõpuks nagunii need piletid ise ja siis lihtsalt lahutame piletite hinna kogu summast? Tegime arvutuse ja saime teada, et terve päeva transpordi ja giidi teenuse eest peame me maksma kõigest 250 randi ehk umbes 15 eurot. See tundus isegi LAV-i mõistes naeruväärselt vähe ja äratas meis veidi kahtlust: Miks nad meile nii madalat hinda pakkusid? Kas meid üritatakse kuidagi tüssata? Lisaks oli meie jaoks diili miinuseks see, et meid sõidutatakse Church Square’ilt Union Buildings’isse, kuigi me olime plaaninud selle maa jalutada. Lõpuks võtsime antud pakkumise ikkagi vastu, sest see oli tõesti rahaliselt väga soodne. Uberiga sõites oleksime me maksnud vähemalt topelt.

Jätkub…