PULMAREIS LAV-is | Viimased reisipäevad: veinidegustatsioon algajatele, imeline jaanalinnufilee suurepärases restoranis ja vaalad, kes ei tahtnud veest välja hüpata
Lõuna-Aafrika on tuntud ka kui suur veinimaa ning Kaplinnale väga lähedal, 50-80 km kaugusel asuvad suured Stellenbosch’i ja Franchoek’i veinipiirkonnad. Sealsed veinimõisad pakuvad huvilistele ka degusteerimise võimalust ning kui tunnete end olevat vähekenegi veinisõber, siis ühe päeva võiks neile kahele piirkonnale ikka pühendada.
Meil oli aega ainult pool päeva ja valisime seetõttu külastamiseks Kaplinnale lähemal asuva Stellenboschi piirkonna. Stellenboschi turismiinfo punktist saime teada, et enamus veinimõisatest pannakse kinni juba kell 17 ja ainult mõned üksikud on lahti kuni 18. See jättis meile üsna piiratud valiku, aga kuna me olime alles veinimaailma enda jaoks avastamas ning meil oligi plaanis maksimaalselt kahte mõisa külastada, siis meid see ei häirinud. Lõpuks piirdusimegi ainult Glennely veinimõisaga, aga jäime saadud kogemusega väga rahule.
Me degusteerisime nelja veini, kahte punast ja kahte valget, ning kuna me olime viimased inimesed, siis pühendati meile veinide tutvustamiseks vähemalt pool tundi. Presenteerijateks olid kaks noort ja toredat naisterahvast, kelle jutt veinidest oli kahtlemata väga huvitav, aga kuna me võhikutena ei valda veel absoluutselt veinisõnavara, siis oleksid nad võinud meile rääkida veinide kohta mida iganes, meie oleks ilmselt uskuma jäänud. Proovitud veinid olid aga tõesti väga head ja ostsime kaks pudelit punast veini Eestisse kingituseks kaasa. Huvitava faktina mainin ära, et naisterahvad kuulusid valgete ja mustade segunemisel moodustunud etnilisse gruppi, mille kohta LAV-is kasutatakse ametlikku terminit „värvilised“ ehk inglise keeles coloured. Terminil pole absoluutselt rassistlikku alatooni, vaid nii lihtsalt kutsutakse inimesi, kes ei kuulu ei valgete, mustade ega asiaatide rühma. Värvilised on peamiselt koondunud Kaplinna ümbritsevasse Lääne-Kapimaa provintsi ning emakeelena räägivad nad reeglina afrikaani keelt. Meie kaks presenteerijat rääkisid lisaks afrikaani keelele ka suurepärast inglise keelt ja seetõttu oli nendega väga kerge ja mõnus suhelda. Nende jaoks olid rassilised pinged ja Apartheid ajalugu ning LAV riik, kus kõik inimesed sõltumata nende nahavärvist rahumeelselt koos elavad. Selline positiivsus jättis hinge sooja tunde.
Stellenboch ise on LAV-i vanuselt teine linn, mis asutati 1697. aastal hollandi kolonisaatorite poolt. Hollandi aurat ja mõju on linnas tunda seniajani. Näiteks on linnas suurepäraselt säilinud kümnete hoonete näol hollandi koloniaalarhitektuur (Cape-Dutch architecture), mille kohta saab rohkem teada, kui külastada Stellenboschi külamuuseumit. Seal on võimalik uudistada ka Lõuna-Aafrika vanimat, 1707. aastal ehitatud maja. Hollandi kaudse mõju ilminguks on ka fakt, et Stellenbosch, hiljem külge poogitud äärelinnu arvesse võtmata, on seniajani valgete enamusega afrikaanikeelne linn. Afrikaanid on valgenahalised peamiselt hollandi päritolu kolonisaatorite järeltulijad, kelle keel on väga sarnane hollandi keelele. 20. sajandil kujunes Stellenboschist välja üks afrikaani rahvusluse kantse ning Stellenboschi Ülikooli on lõpetanud näiteks kõik Apartheidi ajal võimul olnud poliitikud eesotsas apartheidi teooria „suure arhitekti“ Hendrik Verwoerd’iga. Tänasel päeval on Stellenboschi Ülikool LAV’i viimane peaasjalikult afrikaani keeles haridust andev ülikool, mille tõttu on tal endiselt oluline roll afrikaani kultuuri hoidjana. Stellenboschi tänavapilti ilmestaski meie seal viibitud aja jooksul tudengite rohkus. Ühe vahva afrikaani tudengiga puutusime kokku, kui külastasime kohalikku restorani nimega Oppie Dorp. Juba toit ise oli täielik maitseelamus – mul jääb sõnu väheks kirjeldamaks, kui hea meie tellitud jaanalinnufilee oli – aga Ané teenindus muutis meie õhtu suurepärasest lihtsalt ideaalseks. Kui te veinidest suurt lugu ei pea ning afrikaani ajalugu eriti ei köida, siis Oppie Dorpi pärast tasub Stellenboschi ikka külastada.
Meie reisi kaheks viimaseks päevaks sõitsime Kaplinnast 120 km kaugusele Hermanusesse, kus meil oli plaanis minna vaalu vaatama. Kuna vaalavaatlus toimus alles teisel päeval, siis esimesel päeval teel Kaplinnast Hermanusesse oli meil kavas teha zip-line’i ja minna matkama Kogelbergi looduskaitsealale. Zip-line’i ehk eesti keeles trosslaskumise jaoks on Kaplinna lähedal head tingimused, sest piirkond on üsna mägine ning zip-line’i võimalust pakuvad mitmed firmad. Meie otsustasime Cape Canopy Tour’i kasuks. Kuigi teenuse kvaliteedi üle ei saa nuriseda, oli elamus ise alla ootuste. Laskusime küll mägede vahel üle sügavate orgude, aga mingit suurt emotsiooni ei tekkinudki ja teist korda sinna tagasi ilmselt ei läheks. Võib-olla oli juba reisi jooksul kogetud nii võimsaid elamusi, et zip-line ei suutnud lihtsalt enam millegagi üllatada. Matk Kogelbergi looduskaitsealal oli huvitam. Matkasime kolm tundi ilusas orus mägede vahel ning nautisime päiksepaistelist ilma ja kauneid vaateid. Kogelbergi looduskaitseala on üks kohtadest, kus võib kohata Kapimaa leopardi (Cape leopard), aga paanikaks pole põhjust, sest antud isend on savannides elavast leopardist umbes poole väiksem ning inimesele ta ligi ei tiku.
Matk Kogelbergis oligi lõpuks meie kahe viimase päeva parim elamus, sest vaalavaatlusel Hermanuses ei olnud meil eriti õnne. Kõige hullemat stsenaariumi ei juhtunud ehk vaalu me ikkagi nägime, aga meie kohatud lõunavaalad eriti aktiivsust üles ei näidanud. Seettõttu jäid meie saagiks kaugelt nähtud vaalaseljad, üks saba ning vaatluse kõrghetkena nägime, kuidas 500 m kaugusel tegi üks vaal suure hüppe. Vaalavaatluse korraldanud firmale Southern Right Charters pole midagi ette heita, sest nemad tegid kõik, mis nende võimuses. Nad leidsid meile lõunavaalad, tutvustasid meile väga põhjalikult selle liigi iseärasusi, aga veest välja hüppama ei saa vaalu isegi nemad sundida. Täiesti vastupidine kogemus on mul võtta Uus-Meremaa vaalavaatlusest. Seal nähtud kašelotid olid väga aktiivsed ning sukeldudes olid nende sabad kõrgelt veest väljas ning selgelt näha. Vaalade vaatlemisel tulebki lootma jääda heale õnnele ning seekord oli meil seda vähevõitu.
Vaalavaatlus jäigi meie reisi viimaseks suuremaks ettevõtmiseks. Meie nädal Kaplinnas ja selle ümbruses hakkas läbi saama ning ühtlasi hakkas läbi saama meie pulmareis. Mida Kaplinna ja ta lähiümbruse kohta kokkuvõtvalt öelda? Esiteks, seal on nii palju teha, et sinna võib julgelt minna kaheks nädalaks. Meil jäi palju käimata ja tegemata eesotsas Robben Island’il asuva Nelson Mandela endise vanglaga ning Aafrika mandri lõunapoolseima tipu Nõelaneemega. Teiseks, kui võimalik, siis Kaplinna tasuks minna ikkagi veidi soojemal ajal, kui meie seda tegemine. Augusti lõpus ehk talvel võib kohata veel üsna jahedat ja vihmast ilma. Samas ei jäänud meil peale ookeanis ujumise mitte midagi tegemata. Kolmandaks, Kaplinn on tõesti väga erinev Johannesburgist ning üldse kogu põhjapoolsest Lõuna-Aafrikast. Ühest küljest on see kõik väga loogiline, sest Kaplinn asub ju 1500 km lõuna pool, täiesti teises kliimavöötmes ning ookeani ääres. Sealne loodus ja olustik ongi erinevad 10 laiuskraadi ekvaatori pool olevast. Teisest küljest võiks oodata, et ühe ja sama riigi kahel suurimal linnal on rohkem sarnasusi, kui linna äärealadel asuvad townshipid. Kuigi ka Kaplinna townshippides on elu karm ja inimesed väga vaesed, siis Kaplinn suures pildis andis vähemalt mulle lootust, et Lõuna-Aafrika Vabariik võib veel normaalse riigina toimima hakata. Elame, näeme.
LÕPP
