Katkend reisiraamatust: ei saa vaielda, et mälestusi lumistest suusanõlvadest on sisse vehkida oluliselt keerulisem kui äsjasoetatud jalgratast
Õppetund nr 1: reisimaailma „olümpianorm” algab 100+ riigist
Reisimaailma nüansid ulatuvad niivõrd värvikate detailideni, et tekitavad mõningast segadust isegi ringirändamismeistrite täieliku siseringi seas. Kui palju peab olema reisinud, et rind kummi lüüa ja numbritega uhkustada? Mis on üldse riik ja kes seda määratleb? Riikide arvu üle peab arvet 2016. aasta 7. oktoobri seisuga 193 tunnustatud liikmega Ühendatud Rahvaste Organisatsioon, ÜRO.
Liigsetesse detailidesse laskumata võib öelda, et laias laastus eraldab reisimaailma koore piimast, õigetest reisisellidest, sada ja enam külastatud riiki. Külastamine tähendab passi löödud templit, fotokaga kas või piiripunktil klõpsitud pildikest või muud nähtavat või katsutavat tõendusmaterjali. Maailma vanimasse paljureisinud inimeste organisatsiooni, USAs asuvasse sajadollarise aastamaksuga Travelers Century Clubisse võib liikmekspääsemise ootejärjekorra avaldust täitma hakata alates 75st riigist. Aga mis siis saab, kui kõigis 193. riigis käidud saab? Kas siis ongi mäng võidetud? Pidu läbi? Kaugeltki mitte. Kõiki maailma riike külastanud inimeste vahel võistlustants jätkub, ainult oluliseks muutuvad detailid, UNESCO maailmapärandisse kantud objektid, spetsiifilised kultuurisündmused.
Nüüd, kus taustad ja detailid selgeks räägitud, sobiks palju tarvitatud reisimise mõiste värske pilguga üle vaadata. Saja ja rohkema riigi külastamine ei ole puusalt tulistamine, pisike nipe-näpe, mida paar korda aastas siia-sinna lennates kergelt kokku napsata. Nii nagu spordis, majanduses või ka muusikas, püsivad ka reisimaailma olümpianormid keskmise asjaarmastaja latist kättesaamatus kõrguses. Kui amatööride seltskondades õhatakse palavalt Egiptuse ja Türgi kuurortide, Tai või Filipiinide järele, siis profiklassi jutuajamistes lipsavad kindlasti läbi Antarktika, vähemalt üks reis ümber maailma, rongireis Pekingist Moskvasse ning kõikvõimalikud seiklused Aafrika mandril. Ma ei halvusta ega näita näpuga. Konstateerin vaid vaatlusandmetel põhinevaid fakte.
Esimese sertifitseeritud maailmarändurist sõbraga sain tuttavaks Antarktikas aastal 2008. Selleks ajaks oli 62aastane Indiast pärit ja 30 aastat USAs elanud Arvi Bahal külastanud 165 riiki ja ootas kannatamatult Virgin Galacticu kosmoselendu. „Ma ei ole kunagi Lätis käinud!” innustus mees, kui mu Eesti päritolust kuulis. „Äkki käime ära?” Mõeldud, tehtud. Paar suve hiljem koos Riia poole sõitnud, kõndisime pisut vanalinnas, seejärel tegime Jurmala rannas jalad liivaseks. Ühtegi Läti-teemalist raamatut paljukäinud, paljunäinud mehel kaasas polnud. Eellugemusega ta ei hiilanud, giididest ega ekskursioonidest puudust ei näinud tundvat. „Riia, oli jah?” uuris Arvi järele, kas ikka õiges linnas käisime, kui päev hiljem uuesti Eestisse vurasime. Igasugusest sihtkohta puudutavast
fanatismist oli maailmarändur sama kaugel kui Maa Päikesest.
Toona hämmastava pealiskaudsusena tundunud maneere mõistan nüüd paremini. Kogenud reisimehena ei olnud vaja Arvil mulle ega ka maailmale oma tõsiseid turismiambitsioone demonstreerida. Faktimüra ja ajaloovirvarri asemel nautis ta linna ja loodust. Lonely Planeti „piibli” asemel usaldas ta elukogemust. Niisiis võib ka arutu ringitormamisena näiv külastatud riikide kollektsioneerimine hoopis mõnusaks kulgemiseks kujuneda.
Õppetund nr 2: reisimine on töö.
Tegelikkuses ei ahvatle 100+ riiki liiga üldsegi mitte nii paljusid, nagu esimese hooga arvata võiks. Raha leidub, aega pole – aega leidub, raha napib saba-ja-noka-loo leiab mõistagi ka reisidilemmade klassikast. Sageli on heade majanduslike võimalustega paljunäinud ärigeeniused põhitööga seotud lennureisidest kestvalt nii läbi väntsutatud, et isegi aastaid hiljem vabal ajal lennukisse istumine tahtliku enesetapuga võrdub. Siit jõuamegi järgmise dilemmani: kes oskaksid tahta, ei viitsi, ja kes ei viitsi, ei oska tahtagi. Kui jälgi-giidi-käes-olevat-punast-lippu-stiilis rühmareisid või nädalane päikesepuhkus kõik-hinnas-tüüpi kuurordis välja arvata, saab algajate maailmarändurite seiklusi lihtsama tööpäevaga kõrvutada. Ainuüksi restorani valik võib reisile sattunud parimate sõprade idüllile kodust kaugel saatuslikuks saada. Keel, ajavahe, kliima, ekskursioonide valik, autorendiga seotud detailid, liiklusega kohanemine, kohalike ja koduste hindade valuutakursiga laveerimine, ärritavad tänavakaupmehed, arvukad vaatamisväärsused, mida uudistada või kõrvale jätta, on vaid käputäis märksõnu, mis omapead reisile suunduvat seltskonda ees ootab. Otsustamine väsitab. Kõige kriitilisematel momentidel on ilmselt nii mõnigi mannavahumägede ja piimajõgede ootuses reisile suunduja kahetsevalt peast kinni haaranud. Isegi teadusuuringud kinnitavad, et kõige magusama osa reisinaudingust ampsab endale hoopiski kavandamise etapp. Unistus on alati ilusam kui reaalsus, seda paraku ka reisimisel.
Milleks siis üldse palju reisida, 100+ riigi külastamisest fantaseerida, kui see tegelikkuses pooltki nii vahva pole? Selleks, et paikadega individuaalne suhe tekitada. Suurest pildist kuvand luua. Milline on siis maailma parim palmisaar? Mis eristab Kariibi mere saari Havaist, Bora Borat Maldiividest, Kanaare Küprosest? Mis üldse maailmas toimub? Kui vaene peab olema riik, et seda selgelt juba tänavapildis näeks? Kas hingehinnaga puhkusereisid paradiisi on oma hinda väärt? Vaid oma silm on kuningas. Loomulikult tuleb meeldivuse puhul mängu suhtelisuse mõiste, ema- ja tütrefenomen,
ajafaktor, aastaaeg, seltskond, programm, ilm, eelarve ja mustmiljon muud pisitegurit.
Õppetund nr 3: reisimine annab hindamatu elukogemuse, kuid põhjapanevate tõdemusteni jõudmiseks ei pea, nui neljaks, teisele poole maakera sõitma.
Pärast avatud silmade, ausate kavatsuste ja rõõmsa meelega kodust välja astumist leidub meie ees samas koguses väikeseid imesid kui võõral maal. Teadupärast peab selleks, et lähedal olevat paremini hinnata, vahetevahel paar sammu eemale astuma. Reisimine annab kojutulemiseks suurepärase võimaluse. Oskus igavate rutiinsete pisiasjade osas taaskord rõõmu tunda on üks suurimatest reisil olemise väärtustest, kuid mitte ainult. Cornelli ülikoolis tehtud uuringu alusel tekitavat reisimisele kulutatud vahendid pikemas perspektiivis aju hormonaalsüsteemis kestvamat õnnetunnet kui käegakatsutavad füüsilised esemed. Ei saa vaielda, et mälestusi lumistest suusanõlvadest on sisse vehkida oluliselt keerulisem kui äsjasoetatud jalgratast, sest vahetevahel on mälestustel komme amortiseerumise asemel ajas pigem paremaks, värvikamaks muutuda. Siinkohal sobiks suurepäraseks näiteks Hugo Treffneri gümnaasiumi usundiloo tunnis kuuldud seik toonase õpetaja Toomas Jürgensteini vanavanaemast, kes kunagi nooruspõlves kaugelt rahvahulga seast tsaari peanuppu oli näinud. Mida vanemaks memm sai, seda lähemale ta tsaarile nihkus. Elupäevade lõpupoole seisnud ta auväärse valitsejaga samahästi kui kõrvuti. Teine analoogne lugu on Toomas Jürgensteinil veel. Sedapuhku Nepaalist. Hüpanud kord segaduses inimasustuse keskele sattunud leopard ühele Eesti matkamehele kallalale. Võitluskunstidega tegelenud mees andis loomale kiiresti nina pihta ja elukas põgenes. Ajaloo lõikes jäänud lugu samaks. Vaid leopard (kaal 32–40 kg) olevat jutustuse käigus tiigriks (umbes 180–250 kg) muutunud.
„Peaaegu sada riiki! Mõelda vaid,” ahhetas Bulgaaria pealinna Hiltoni hotelli äriklientide lounge’is Ladina-Ameerikast pärit kirjandusprofessor, kui Balkani autoreisi käigus saatus meie teed ristas. „Kui 100 täis saab, tuleb raamat!” rääkisin õhinal. Hallipäine professor mudis pakse prilliraame ja uuris kukalt kratsides, kuidas ma küll sellise arusaamani jõudsin. „Maailmarändurite kirjutamata
koodeks,” tegin pooleldi nalja, pooleldi tõsiseks jäädes. Koodeksi jutt akadeemikut ei veennud. „Minu eriala on hispaaniakeelne reisikirjandus,” täpsustas T-särgi ja tossude põhjal kõike muud kui teadlasena mõjuv äsjakohatud ekspert. Kikitasin kõrvu. Esmapilgul juhuslik kohtumine muutus iga minutiga huvitavamaks. Tuhandete reisikirjade kogumike, romaanide, novellide rägastikus köitvat akadeemikut pika puuga teos, kus tegevus leiab aset vaid ühes riigis, tema sünnimaal, Argentiinas. „Kodumaa armastus?” otsisin põhjuseid, miks kolmenädalane autoreis Argentiinas võõrsil elavat oma ala eksperti põhjani võluda suutis. Hallpea pugistas naerda. „Kaugeltki mitte. Stiil! Sisu! Sügavus! Sõnum …” Just nimelt, sõnum. Kvaliteet versus kvantiteet, reis enda sisse, ainuke tõeline reis. Heldimusega jäin lauast tõustes mõtisklema nendele päevadele, mil näiteks autoga Tallinnast Tartusse sõidust paksu ja sisuka reisikirja-menuki võiksin sünnitada.
Kerli Nõu raamatuesitluste ajakava:
19.09 kell 18 esmaesitlus Solarise Apollos (autoriga vestleb reisisell ja blogija Jesper Parve)
21.09 kell 18 Tartu Kaubamaja Apollo
22.09 kell 18 Pärnu Keskuse Apollo
Esitlustel on fookuses Põhja-Korea, Antarktika ja Paapua Uus-Guinea.
