Kolmveerand Soomest on metsaga kaetud: loodus on põhjanaabrite rahvuslik aare
Loomastiku hulgas on vähemalt 60 imetajaliiki (suurtest imetajatest näiteks pruunkaru, hallhunt ja põder), ligi 250 linnuliiki (tuntumad näiteks rahvuslind laululuik, metsis ja kassikakk), üle 70 kalaliigi (mageveekaladest näiteks haug ja ahven).
Kaugemal maailmas peetakse Soomet sageli põhjapõtrade kodumaaks. Tegelikult kasvatakse neid Lapis ja seal võib neid kohata lausa sõiduteel. Peremeheta ja looduses iseseisvalt elavaid loomi leidub siiski vähe.
Soome on äärmiselt seenerikas, erinevate hinnangute kohaselt esineb seal vähemalt 5200 seeneliiki. Soomlane ise pole suurem seenesööja, rohkem tuntakse seeni Ida-Soomes ja Karjalas.
Metsamarju hinnatakse kõikjal. Eriline soosik on mesimurakas.
Ligi neljandik Soomest jääb polaarjoonest põhja poole – seetõttu peetakse Soomet Islandi järel teiseks maailma põhjapoolseimaks maaks.
Soome rannajoon on väga liigendatud ja maa edelaosas laiub ulatuslik ja tihe saarestik.
Soome on madal ja suhteliselt tasane maa: keskmine kõrgus merepinnast ulatub vaid 152 meetrini. Peamise osa Lõuna-Soomest moodustab madalik. Botnia ja Soome lahe rannikut lõhestavad lühikesed ja enamasti vetevaesed jõed.
Sisemaa muutub künklikuks, kuid sealsedki tipud jäävad alla 200 meetri. Arvukad järved paiknevad küngaste vahel – see meenutab Lõuna-Eestit makromastaabis.
Lapimaal ja Põhja-Karjalas kerkib Soomemaa üle 200 meetri ulatuvaks ülanguks. Kõige kõrgem Soome punkt on Halti tipp – 1328 meetrit.
Lõuna-Lapist põhja poole jäävad minimaalse asustuse ja hõreda taimkattega tundraalad.
Soome on järvede maa. Vaatamata saarekirjule rannikule leidub Soomes veelgi rohkem järvesaari – umbes 98 000. Suurim neist, Soisalo (1635 km²) asub Kuopio kandis.