Sri Lanka – Poya päev, kõrgete lainetega surfiparadiis ja rahvarohke pealinn Colombo
Kuigi maandusime Sri Lanka pealinna lähistel lennujaamas, külastasime Colombot alles kahel viimasel saarel veedetud päeval. Enne suurlinna minekut kogesime aga lõunaosas omal nahal võimsaid surfilaineid ning tähistasime üleriigilist täiskuupüha.
Saare lõunaosa läänekaldal paiknevate (miskipärast eriti just venerahvusest) puhkajate seas populaarsete randade poole hakkasime sõitma kohalike jaoks pika nädalavahetuse hakul, kuna pimenedes taevalaotusele ilmuva täiskuu tõttu oli reedene päev enamus inimeste jaoks vaba.
Nimelt on Sri Lankas kui valdavalt budistlikus riigis lisaks Gregoriuse kalendrile usuliste ja ametlike ürituste tähistamiseks kasutusel lunisolar ehk kuu- ja päikesekalender, kus arvestatakse iga kuupäeva puhul nii kuuseisu kui ka päikeseaastat. Igal pannkooki meenutaval täiskuul on oma nimi ja nendel päevadel mälestavad inimesed budismi põhisündmusi. Taolisi pühasid on olenevalt aastas 12 või 13 ning kohalikud ei pea siis tööle minema, vaid see on päev, mil minna templitesse oma usulisi rituaale tegema. Pangad, poed ja muud ettevõtted on sellel päeval suletud ning ka alkoholi ja liha müümine on keelatud. Kuigi meid oli varem hoiatatud, et Poya päeval võivad külad ja linnad tunduda väljasurnuna ning võiksime varuda endale söögipoolist, siis üllatuslikult leidus rohkelt kohalikke söögikohti ning peamise Sri Lanka toidupoeketi Food City poode, mis olid avatud argisel ajavahemikul.
Rannikuäärne hubasus
Teekond väikelinna Weligama poole kulges mööda piltilusate liivarandadega rannikut. Kuulsime varem kohalikelt ja teistelt reisisellidelt, et mereäärsetest küladest mööda sõites võib märgata ikka veel hävingut ja kahju, mida tekitas 2004. aastal India ookeani maavärin ja sellele järgnenud tsunami. Nägime küll mitmeid mälestusmärke ja –tahvleid majadel, mis märkisid seost looduskatastroofiga, ning organisatsioonide kontoreid, mille eesmärk aidata tekkinud kahju likvideerida ja inimestel igapäevaeluga edasi minna, kuid silmaga nähtavaid kahjustusi me rannikualal ei tuvastanud. Pigem tundus piirkond liiga ilus, et tõsi olla – nägime keset merd väikesel saarel paiknevat templit ning rannakohvikuid- ja restorane, kus pimeduse saabudes süüdati igal laual õdus küünal.
Rannikuäärde tunduski koondunud olevat kogu vilkam elutegevus: seal müüdi värskeid kalu ja mereande, mindi paatidega merele uusi püüdma, pakuti delfiinide ja/või vaalade vaatlusretki ning seal asusid surfikoolid ja surfilaudade laenutuspunktid. Enamik turistidest kas peesitas kuumal rannaliival või hullas vees surfilauaga kõrgetel lainetel. Kohalikud pidid kuuldavasti merevett ja päikest pelgama, mistõttu kandsid nemad pikki riideid ja hoidusid pigem puude varju. Kuna olime just Indiast tulnud ning meid ootas ees veel palju troopilisi riike, siis olime pigem kohalikega sarnased ja nautisime sooja meretuult vilus, kuna ei tahtnud tüüpilise lääneinimese moodi oma nahka punaseks põletada. Küll hullasime aga ka ise suurtel, pikkadel ja kandvatel surfilainetel, mille sarnaseid me kunagi varem elus näinud polnud.
Peatusime Weligamas kohaliku pere juures, kes pakkus kodumajutust. Meiega samal ajal veetsid kõrvaltoas oma puhkust ka üks noor Venemaalt pärit perekond – lapseootel ema, isa ja paariaastane laps. Tundsime end nendega suheldes uskumatult koduselt – saime praktiseerida Ida-Euroopas meelde tuletatud vene keelt, kõneleda siinse ja sealse elu erisustest ning nad jagasid meiega ka enda kodumaalt kaasa toodud neljaviljahelbeid. Pärast nii pikka aega Eestist eemal viibimist oli riisi või rasvaste pirukate asemel hommikul korraliku pudru söömise võimalus meile kui taevane kingitus!
Koduse tunde lõi ka pererahvas: igal õhtupoolikul serveerisid nad aias teed, üllatasid oma külalisi lõunasöögiga ning jutustasid aias askeldades elust ja olust. Kui Euroopas tuleb vahel ikka koju kutsuda elektrik või torumees, siis meie viimasel sealviibimise hommikul oli perenaine kutsunud palmironija. Tegemist oli noormehega, kes oskas end jalge vahele kinni seotud nöörijupile toetudes palmipuust üles vinnata, kookosviljakobarad puu otsast lahti lõigata ja siis need tervena maapinnale tuua. Kodumajutusest lahkumise tippsündmuseks jäigi meile kookosvee joomine, mis oli palmipuult äsja alla toodud – täpselt nagu oleks sügisel Eestis õunapuult vilja noppinud ja sellesse siis kohe hambad sisse löönud.
Täisring saare lääneosas
Järgmisena võtsime suuna pealinna poole, mille külastamise olime jätnud reisi lõppu. Sri Lanka puhul oli meie jaoks imestusväärne, kui tihedalt ja laialt on erinevad paigad üle riigi omavahel ühendatud – kui bussijaama jõudsime, oli Colombo poole sõitev buss just lahkumas. Läksime peale, kuid kui buss juba ligi kümme kilomeetrit sõitnud oli ja konduktor eesotsast meieni jõudis, nõudis ta meilt kolme täispileti hinda. Nimelt ütles ta, et peame lisaks endale maksma ka oma kahe pagasi eest – kummastust tekitas siinkohal aga fakt, et nende eest tahtis ta enda meelest sõbralikult ja meid soosivalt vaid ühe pileti hinda. Kuna me ei olnud nõus rohkem kui iseenda eest maksma, ütlesime, et lähme järgmises peatuses maha. Täpselt nii ka tegime. Pidime tee ääres (kokkuleppelises ja ülejäänud sõiduteest mitte eristuvas) peatuses ootama aga vaid kümmekond minutit, kui meist möödus järgmine Colombosse sõitev buss, kus konduktor ei teinud pagasitest väljagi ja müüs kohe piletid vaid meile.
Pärast kolme nädalat pigem väikelinnades ja maapiirkondades ringi käimist, tundus pealinn olevat esmapilgul väga läänelik ja moodne. Esialgu saime suurlinna melust suhu aga vaid üürikese maitse, kuna kohale jõudes käisime söömas ja suundusime rongijaama, et sõita tagasi külla, kus meid kohalik pere ootamas, kelle juurde olime tulnud ka otse lennujaamast. Sinna jõudes olimegi saare lääneosale täisringi peale teinud ja jõudnud tagasi kohta, kus oma teekonda alustasime.
Jäime nende juurde veel kaheks ööks ja maitsesime Sri Lankale omaseid toite ja jooke, mida me veel enne maitsnud ei olnud. Üheks selliseks kõhutäiteks oli hopper, mis kujutas endast krõbedat kausikujulist taignast valmistatud moodustist, mille keskele löödi soovi korral ka muna. Väga suurt maitseelamust see ei pakkunud ja oli pigem lihtsalt taldrikul karrikastmele sisutihedam kaaslane, aga meil oli hea meel, et saime enne saarelt lahkumist maitsta toitu, mida nägime, et paljud kohalikud tihtipeale pugivad ja mis oli kirjutatud pea iga söögikoha menüüsse. Lisaks sellele saime maitsta ka kohalikku alkohoolset jooki, mis tuntud nime all coconut toddy. Tegemist on joogiga, mille algmaterjal kogutakse kookospalmi õitest ja mida siis veidi keerulisemal moel edasi töödeldakse ja käärida lastakse. Käisime seda kohalikus veidi suuremas külas ostmas ning meie imestuseks sai seda üsnagi peidetud räämas paigast, kus märjuke ise asus hiiglasuures tünnis. Müüjate sõnul olime liiga varajased ning kohalikud pidavat tulema mõned tunnid hiljem, kui jook on natukene rohkem seisnud, ja siis pidavat see tünnitäis paari tunniga srilankalaste kõhtudesse rändama. Kookose maitset oli joogis tunda küll ning kogemuse mõttes oli taolise huvitava ja üdini kohaliku keelekastme maitsmine igati väärt kogemus!
Parem slummielu kui kortermajad
Viimasel Sri Lanka hommikul sõitsime terveks päevaks pealinna. Lisaks modernsematele tänavatele ja hoonetele nägime nüüd ka nii slummilaadsemaid kante, kohalikku turgu, kaubandustänavaid, suurt sadamat kui ka pooleli olevaid konstruktsioone.
Enne saarele reisimist kohtasime Goas Sri Lankalt pärit noormeest, kes rääkis meile, et pealinnas paikneb mitu slummi, kus kümned tuhanded inimesed elavad räpasuses ja kitsikuses. Temal oli idee ja südamesoov neid inimesi aidata ja ehitada neile sotsiaalprojekti raames hügieenilisemate ja inimlikemate tingimustega eluasemed. Sedasama kuuldud üllast ideed ka teiste kohalikega jagades jäid viimased aga skeptiliseks ja ütlesid meile, et slummides elavad inimesed ei taha tegelikult sealt ära kolida. Nimelt on pärast 2009. aastal lõppenud kodusõda ja terroristliku rühmituse võimu likvideerimist Sri Lankal vähenenud vaesus enam kui poole võrra, kuid see on kaasa toonud veelgi intensiivsema linnastumise. Ka valitsus on proovinud tegeleda inimeste ümberasustamisega ja ehitanud pealinna põhjaossa tuhandeid maju, kuid inimesed naasevad ikka vanasse elupaika ja eelistavad kesklinnas kitsikuses ja räpasuses elamist kaugemal ja paremates tingimustest pesitsemisele. Eelnevate teadmiste võrra rikkamad, jälgisime pealinnaelanike elukorraldust hoopis teise pilguga ja mõistsime paremini, miks nad on valinud endale elukorralduse, kus elavad hulgakesi koos kitsikuses ja räpasuses.
Rännuteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.
