Sri Lanka – iidsed kultuurilinnad, looduslähedane eluviis ja metsikud elevandid
Nurgelise kujundi moodustavate iidsete linnade nimed on Anuradhapura, Kandy ja Polonnaruwa – neist kahte esimest me ka külastasime. Lisaks aastatuhandeid vana linna atmosfääriga tutvumisele õppisime kolme Anuradhapuras veedetud päevaga lõpuks ka keelt väänava linna nime selgeks, mis esialgu kuidagi meelde ei tahtnud jääda. Eelmisest asupaigast srilankalikult aeglase bussiga kultuurilinna poole loksudes tuli reisikaaslasel mõte kaasreisijatelt uurida, mis on nende lemmiktoit. Vastuseks saime kergesti pähe jäävad nimed – kottu ja pittu. Linna jõudes märkasime, et erinevalt Indiast, on Sri Lanka asulates rohkelt supermarketeid ja isegi läänelikke toidukohti nagu Pizza Hut, KFC, Burger King ja McDonald’s. Meie neist aga ei hoolinud, kuna olime võtnud kinnisideeks maitsta äsja kuuldud kohalikke toidupalu.
Parasjagu oli kätte jõudnud õhtupoolik, käisime mööda tänavaid ning lõpuks leidsime nurgapealse söögikoha, mis serveeris kottut. Tegemist tundus olevat pastalaadse vürtsika einega ning võimalik oli osta kanalihaga, veiselihaga, kalaga, munaga või ainult köögiviljadega variant. Mu imestus oli suur, kui sain hiljem teada, et tegelikult kottu makarone ei sisalda – seda tehakse hoopiski erilise tehnikaga valmistatud õhukestest leibadest, mis koos köögiviljadega hästi peeneks hakitakse. Majutuskoha poole kõndides möödusime veel mitmest söögikohast, kus hästi kiirelt ja valjult välkuvad kööginoad viitasid sellele, et parasjagu valmistatakse rooga, mis meie kõhtu juba täitis.
Järgmisel lõunal tahtsime taas kottut süüa, kuid saime igalt poolt vastuse, et seda hakatakse valmistama alles õhtupoolikul. Esialgu käisime mitme päeva jooksul toitlustusasutustes erinevatel aegadel erinevate roogade kohta küsimas, kuid viimaks saime aru, et Sri Lankas saab kindlaid roogi vaid teatud ajal päevast. Pittu nime kandvat einet, mis kujutas endast vorstikujulist kookosega erilisel moel küpsetatud riisi, sai tellida ainult hommikusöögiks. Lõunaks pakkusid kõik toitlustusasutused riisi erinevate karrikastmetega ning kottut sai süüa vaid õhtupoolikutel. Õnneks oli peaaegu kõikides söögikohtades päev läbi saada pirukaid, mistõttu sai mingil moel rutiinsetele söögikordadele vaheldust luua. Oluline on siinkohal märkida ka seda, et Sri Lankas oli üldjuhul odavam käia kohalikes kohvikutes, restoranides ja sööklates einestamas, kui osta toorained ja ise midagi valmistada.
Kogemata nähtud vaatamisväärsused
Anuradhapura linnal on Sri Lanka iidses ajaloos väga suur roll – see on asustatud hinnanguliselt 4. sajandil eKr, mil see sai sajand varem saarele saabunud singalite riigi pealinnaks. Usutakse, et Anuradhapura oli pealinn kuni 11. sajandini, pärast mida kolisid singalid peamise linna rohkem saare lõunaosa poole. Oma hiilgeajal oli Anuradhapura üks kõige stabiilsem ja vastupidavam poliitilise võimu ja linnaeluga keskus Lõuna-Aasias. Muistne pealinn, mis on ühtlasi ka üks maailma vanimaid püsiva asustusega keskuseid, kuulub tänapäeval UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on kuulus hästi säilinud iidse Sri Lanka tsivilisatsiooni varemete poolest. Peale selle on Anuradhapura ka budistlik pühalinn – seal asub viigipuu, mis on budistlike palverändurite sihtpunktiks, ja nii linnas kui ka selle ümbruses leidub rohkelt suurejoonelisi ja võimsaid Buddha kujusid, templeid ja stuupasid. Viimasteks nimetatakse buda kultusehitisi, mis on altpoolt ümarad ja ülevalt teravneva otsaga ilma uste ja akendeta suured kivimoodustised. Kuigi tiirutasime neist mitme ümber, ei tuvastanud me neil muud funktsionaalset otstarvet kui kultuse objekt ja maastikupilti mitmekesistav hoone.
Anuradhapura iidsele linnaalale sisenemiseks ja muistsete atraktsioonide nägemiseks peavad kõik, kes ei ole mõne Lõuna-Aasia riigi kodanikud, tasuma 25 dollarit. Samas suurusjärgus summa tuleb maksta ka teistes kultuurikolmnurgas paiknevates linnades ringi vaatamiseks. Internetis levib avalik saladus, et kui endale terveks päevaks autorikšajuht palgata, siis ta viib külastaja Anuradhapura iidsele linnaalale nii, et viimane krõbeda hinnaga piletit soetama ei pea. Me ei tahtnud tasuda kallist hinda ega palgata ka rikšajuhti, mistõttu otsustasime selle lähedusse omapäi jalutama minna. Anuradhapura linn tundus olevat pigem nagu suur küla kui väike linn ning seda ümbritses rohelus, looduslik ilu ja rahulikkus. Kuigi ala oli üsnagi suur, ei saanud me jalutades arugi, kui päev oli veerenud õhtusse, olime läbi käinud ligi paarkümmend kilomeetrit ja näinud kogemata ka paari-kolme-nelja iidset vaatamisväärsust.
Buddha kujude küllus
Peale kolmnurga moodustavate linnade asub kujundi sees veel paar kuulsat muistset asulat. Üks neist on Dambulla, mis on külastajate seas populaarne eelkõige Sri Lanka kõige suurema ja paremini säilinud templikoobaste kompleksi tõttu, mis kuulub samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse. Arvatakse, et templid on rajatud juba 1. sajandil eKr ning oletatakse, et eelajaloolised srilankalased elasid neis koobastes juba enne budismi saabumist. Kuigi ümbruskonnast on avastatud ligi 80 koobast, koosneb peatempel viiest suuremast, mis on avatud ka külastajatele. Neis asuvad maalid ja skulptuurid, mis kujutavad stseene prohvet Buddhast ja tema elust. Lisaks sellele asub koobastes kokku üle 150 Buddha kuju, mitu Sri Lanka kuninga kuju ning peamised hinduismi jumalate kujud.
Meie tegime ühest paigast teise liikudes Dambullas peatuse, astudes bussilt maha, et külastada koopaid, ning pärast seda suundusime tagasi bussipeatusesse, et edasi sõita. Kuigi koobaste ümber oli rohkelt turiste, lõid Buddha kujud spirituaalse ja rahuliku atmosfääri. Veebruari alguses, mil me koopaid külastasime, oli sissepääs veel tasuta, kuid hiljem paik otsingumootorisse trükkides oli üllatus suur, kui avastasime, et alates samast kuust maksab selle külastamine välisturistidele üheksa eurot.
Lisaks templikoobastele on Dambulla linnal kohalike jaoks ka funktsionaalsem roll. Nimelt, kuna linn on peamine ühenduskoht Sri Lanka erinevate osade ja linnade vahel, on see paik, kus ostetakse üle terve riigi farmeritelt kokku köögi- ja puuvilju. Sealtsamast jaotatakse ja müüakse need edasi turgudele, poodidele ja söögikohtadele.
Elule ohtlik jalutuskäik
Kohalike Sri Lanka farmerite igapäevaelust ning nende muredest ja rõõmudest saime rohkem teada Dambullast umbes kümne kilomeetri kaugusel paiknevas Habarana külas. Sattusime sinna tänu Couchsurfing.org kogukonnale, kus üks kohalik loodusgiid oli nõus meid oma puuonnis majutama. Ta ise elas käepärastest vahenditest ehitatud madalas ühetoalises majakeses, kuid ta oli võtnud plaani ehitada oma maja ümber puude otsa onne, mida tulevikus välja rentida. Puumaja nägi välja kui pildiraamatus ja kogemuse tegi veelgi erakordsemaks asjaolu, et tervel krundil ei olnud internetiühendust ega elektrit. Iga õhtu, kui päike oli loojunud, süütasime õlilambid ning viisime need mööda õue laiali. Tundsime seal meditatiivset rahulikkust ja looduslähedust ning nautisime seda, et vaid mõne päevaga suutsime enda elu päikesekella järgi seada – kui muidu oleme öösel töötavad ja hommikul kaua magavad inimesed, siis seal läksime magama juba kella 21 paiku ning ärkasime koos päikesega.
Seal olles mõistsime, kuivõrd erinev on teistes geograafilistes piirkondades inimeste elukorraldus. Kui Eestis peame muretsema hoone soojustuse ja kütte pärast ning vajame endale igaks aastaajaks ning selle vältel jahedamateks ja soojemateks ilmadeks eraldi riietust, siis Sri Lankas saavad inimesed käia aasta läbi samade riietega. Elada saavad nad käepäraste vahenditega kokkuklopsitud majakestes ja kui viimastes on augud sees, siis ongi parem, kuna tuuleiil toob tuppa värskust. Olime tolleks hetkeks Sri Lankas neljast erinevast majutuskohast kolmes kasutanud väljas (ilma katuseta, vabas õhus, kuid seintega ümbritsetud vannitoas) paiknevaid dušše. Iseendalegi imestuseks sain hakkama jaheda veetemperatuuriga ning ei tundnudki nii suurt vajadust vett kuumaks kütvate elektriboilerite järele.
Habarana küla paikneb looduspargi lähedal ning saime teada, et kohalike jaoks ei ole seal metsikud elevandid, krokodillid, iguaanid, maod ja mitmed teised meie jaoks loomaaialoomad haruldane nähtus. Kui seal viibisime, tellisid kaks korealast meid kostitava loodusgiidi käest ekskursiooni kohalike farmerite juurde, et uurida inimeste ning metsikute elevantide vahelist suhtlust. Selleks pidid nad ööseks koos farmeritega põllulapi äärde ööbima jääma ning meie kostitaja kutsus ka meid seltskonnaga ühinema. Kuulsime, et kuna seal piirkonnas on väga palju elevante, siis kohalike farmerite viljade kasvatamisse pandud hoole ja vaeva tulemuslikkus sõltub sellest, kui hästi nad öösiti oma põlde valvavad. Nimelt tulevad elevandid tihtipeale veekogude äärde jooma, kuid kuna nende teekond kulgeb üle põldude, tallavad ja rikuvad nad saagi või taimed tihtipeale ära. Selleks proovivad farmerid neid tulevärgipadrunite, taskulampide, lõkke ja karjumisega eemale peletada. Öö jooksul meie paraku elevante ei näinud. Küll kuulsime aga, kuidas eemal farmerid omavahel hüüdsid, et „suur tuleb“, ning loomade peletamiseks tulevärki kasutasid.
Metsikute elevantide hirmuga puutusime kokku ka järgmine päev. Nimelt olime tagasi umbes viie kuni kümne tuhande elanikuga Habarana külas ning kõndisime äsja pimenenud õhtul mööda maanteed oma majutuskoha poole. Paraku olime õigest teeotsast möödunud ning tegime parasjagu tagasipöördumise plaane, kui meie kõrval peatus auto ning kohalikud inimesed käskisid meil kiirelt sõiduki peale istuda, kuna kartsid, et elevandid võivad meid ära lömastada. Kui muidu proovitakse turistidele tünga teha, siis nende inimeste kartus oli meie pärast siiras ning nad ütlesid, et ei hooli mingist rahast, vaid tahavad meid lihtsalt turvalisse kohta viia. Meie jaoks oli see kogemus kohati naljakas, kuid kui kuulsime kohalikelt, et sealsamas piirkonnas sureb iga aasta elevantide tõttu 100-150 inimest, saime aru, et oleme sattunud hoopis teistsuguste ohtudega maailmaossa.
Kodulinna teisik troopikas
Viimane kultuurikolmnurga koosseisu kuuluv linn, mida külastasime, oli Kandy. See on suuruselt teine linn riigis, mis asub geograafiliselt enam-vähem täpselt saare keskpunktis. Seda peetakse riigi kultuuriliseks pealinnaks ning ka Kandy kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mulle tekitas Kandys viibimine paiguti heldimust, kuna see meenutas lapsepõlve kodulinna Viljandit. Nimelt asub Kandy merepiirist 465 meetrit kõrgemal ja linnas ringi käimiseks tuleb harrastada kõrgustesse ronimist. Allpool asuvast linnast mäekünkal kõrguvate majade poole avanev vaade on kõrvutatav aga Viljandi järve äärest linna poole avarduva pildiga.
Kandys on rohkelt vaatamisväärsusi ning kuna tegemist on riigis suuruselt teise linnaga, siis ka meelelahutust ja linnamelu. Meie igatsesime aga rohkem külaelu ja loodust, mistõttu viibisime seal vaid ühe öö, sõitsime siis eemal paiknevasse külla ja läbisime Kandyt taas, kui suundusime maailma kõige ilusamale rongisõidule.
Rännuteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.