8 hävimisohus paika, mida peaks külastama, kuni see veel võimalik on
Soine metsik maapind, millelt kõrguvad taeva poole küpressid ja tuules kiikuv lõikehein. Aeg UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvas 1,5 miljoni aakri suuruses rahvuspargis, kohe Miami äärelinnade taga, näib olevat peatunud.
Kuid tõusev merevee tase on Evergladesi magedad pinnaveevarud soolaseks muutnud ning taimed ja muu metsik loodus peavad kiirelt kohanduma, et uutes tingimustes ellu jääda.
Sellepärast ongi Evergladesi rahvuspark nimetatud kaheksa Ameerika mandril asuva UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva vaatamisväärsuse hulka, mis on hukkumisohus. Kokku on selles nimekirjas 55 paika kõikjalt maailmast (domineerivad riigid, kus käivad sõjad ning möllavad terroristid).
Rannikut mööda liikude sisaldab nimekiri paiku Florida rahvuspargist kuni Peruu endisaegse linna ja tontliku Tšiili kaevanduseni. Tegemist on Ameerika mandri kõige ebatavalisemate paikadega, mis UNESCO arvates on tõsiselt ohustatud, olgu siis inimeste või keskkonna poolt. Sestap on huvilistel mõistlik neid paiku külastada nii kiiresti kui võimalik. Sest varsti neid võib-olla enam olemas pole.
Coro, Venetsueela
Tutvudes Coro suurepärase arhitektuuriga, leiad hispaanlastest vallutajate poolt sisse toodud mauride mõjusid, mis on märgatavad ka Hollandi stiilis ehitistel Arubal ja Curaçaol.
1527. aastal, pelgalt 35 aastat pärast Christopher Columbuse surt merereisi asutatud linna koloniaalne ajalugu on rikkalik.
Asukoht Venetsueela põhjarannikul on strateegiliselt oluline, Coro ajalooline sadam oli esimene koht, mille Francisco de Miranda 1806. aastal Lõuna-Ameerikas Hispaania võimu alt vabastas.
Miks ohustatud: Coro sadam kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja 1993. aastal ning ohustatud märge pandi sellele külge 2005. aastal.
Paduvihmad on mõnesid Coro ajaloolisi ehitisi pöördumatult kahjustanud ning kuna Venetsueela valitsusel puudub asjast ülevaade, ohustab seegi linna püsimajäämist.
Elust pulbitsev soine looduspark, kus elavad mõned taimed ja loomad, mida võib leida ainult sealt, ei kusagilt mujalt.
Tegemist on täiesti metsiku loodusega. Paadituuril kohtad kindlasti lamantiine, mangroovipuudesaarel saad imetelda tähistaevast, matkajuhiga kajakimatkal aga võid näha koguni 39 erinevat sorti orhideesid. Krokodillid ja alligaatorid on tavalised. Kusjuures – tegemist on ainsa paigaga maailmas, kus need kaks liiki kõrvuti elavad.
Miks ohustatud: maailmapärandi nimekirjas juba aastast 1979, kuid lisati sinna teistkordselt 2010. aastal, sest rahvuspark asub merepinna suhtes väga madalal ning kuna merevee tase soojeneva kliima tõttu kogu aeg tasapisi tõuseb, muutub pinnasevesi merevee sissetungi tõttu järjest soolasemaks.
Sirutudes välja peaaegu üle kogu Belizi Kariibi mere ranniku, kujutab see endast põhjapoolkera suurimat vallrahu. Tegemist on korallidest ja liivast moodustunud omalaadse ketiga, mida saab vaadelda ka rahvusvahelistest kosmosejaamadest.
Veetasapinnal aga kerkib keskmesse detailide maailm. Peaaegu et veepinnal on näha sadu korallisaari, tähekujuliselt põimunud mangroovipuudesalusid ja korallpõhjale toetuvaid liivasaarekesi. Kogu sealne veealune maailm on märkimisväärselt rikkalik.
Erinevat tüüpi rahud, mida sellest piirkonnast leida võib, teevad snorgeldamise vägagi huvitavaks ning sukeldujaid ja snorgeldajaid saabub Belizi vallrahule kõikjalt maailmast.
Miks ohustatud: Belizi vallrahu lisati UNESCO maailmapärandi nimekirja 1996. aastal, kuna kalastamise üle ei suudetud mingit korda ega järge pidada ning vee kvaliteet muutus väga halvaks. Ohustatud paikade nimekirja kanti vallrahu 2009. aastal.
Sadu aastaid enne hispaanlastest vallutajate saabumist elasid Peruu põhjarannikul kohalikud hõimud.
Aastasadu kummardasid nad tõusvat kuud, valmistasid kullast ja hõbedast elegantseid ehteid ning ehitasid üles Chan Chani linna, mis on siiani suurim mudatellistest valminud linn maailmas.
Enne kui Chan Chan 1470. aastal inkadest vallutajate küüsi langes, elas seal mõjuvõimas eliit – kõrgelt kvalifitseeritud käsitöölised ja farmerid.
Kaasajal näevad külastajad Chan Chanis kunagiste kanalite ja hoonete varemeid, kokku vajunud templeid ja sisehoove, kõike, mis on vaid pelk mälestus linna omaaegsestest hiilgeaegadest.
Miks ohustatud: enam kui viis tuhat aastat vihma on hakanud mudast valmistatud telliseid lagundama, ENESCO teadlaste arvates tekitab sellest suuremaidki kahjustusi aga kliimamuutustest ja ekstreemsetest ilmaoludest tekkiv erosioon. Chan Chan kuulutati ohusolevaks 1986. aastal ning samal aastal lisati ta ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Asub paksu metsaga kaetud Põhja-Hondurases, kuhu Kariibi merelt tulevad tuuled troopilist õhku toovad. Kaduvad kaljujoonised, traditsioonilised kogukonnad ja madalad, avatult mere poole kulgevad savannid.
Väljasuremisohus suured rohelised aarad lendavad läbi Kesk-Ameerika suurimate metsavihmade, kus on kindlaks tehtud 411 erinevat linnuliiki. Biosfääri kaitseala merevetes ujuvad neli erinevat merikilpkonnade liiki.
Parimaks võimaluseks seda piirkonda avastada, on palgata giid, kes organiseerib kodumajutuse ja transpordi, nii paadi kui veoautoga.
Miks ohustatud: paljud väga vaesed kogukonnad, kes elavad kaitsealal, kalastavad, peavad jahti ning langetavad põllumaa saamiseks puid illegaalselt. Rio Plátano biosfääri kaitseala kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja 1982. aastal ning teistkordselt tehti seda, siis juba ohustatud alana, 2011. aastal.
Boliivias paiknev Andide mäestik on hõbedast läbi imbunud ning kohalikud hõimud kaevandasid seda juba sajandeid ammu enne eurooplaste saabumist.
1545. aastal avastatud ülisuured hõbedavarud vallandasid kaevandamisbuumi, mille tulemusel muutus isoleeritud Potosi külake Hispaania impeeriumilinnaks, kust laadungitega laevad üle Atlandi Euroopasse suunduma hakkasid.
Meekärjena laiali paiknevad hõbedakaevandused on Cerro de Potosís ja Cerro Ricos, kõrgetel mäenõlvadel siiani olemas. Potosi tänavatel jalutades võib näha suurepäraseid koloniaalajastust pärit barokses stiilis hooneid.
Miks ohustatud: Potosi ajaloolised hooned kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja 1987. aastal, kuid nende ja moodsate linnaosade vahel pole puhvertsooni. Kestev hõbedakaevandamine on maapinna linna ümbritsevates mägedes ebakindlaks muutnud. Ohustatuks loetakse linna alates 2014. aastast.
Praegu valitseb kaevandustes vaikus ning linnadest on saanud kodud vaimudele – suur hulk hüljatud elumaju, kauplusi ja tehaseid keset Põhja-Tšiili kuivi kõrbelaadseid pampasid.
1880ndatest kuni II maailmasõjani neutraliseerisid nende firmade poolt juhitud linnade elanikud suuri salpeetrikoguseid. Salpeeter on keemiline aine, mida kasutatakse lõhkekehade ja väetise valmistamiseks.
Täna saavad turistid tutvuda majadega, kus töölised elasid, töötasid ja oma usutalitusi läbi viisid. Külastada saab ka kaevandusi, kust seda „19. sajandi kulda“ ammutati.
Miks ohustatud: seisis aastaid hüljatuna, UNESCO maailmapärandisse ja ohustatud paikade nimekirja lisati 2005. aastal. Maavärin kahjustas hooneid 2014. aastal.
Kõrged kivist müürid ehitati linna ümber peamiselt 17. ja 18. sajandil, et kaitsta hispaanlaste kulda ja muid väärisasju. Seega pole ime, et Portobelo tõmbas ligi piraate ja teisi Kariibi merel seiklejaid.
Piraat Henry Morgan hõivas linna 1688. aastal enne seda, kui Panama Citysse edasi liikus. Kuid müürid jäid püsti ning valvasid samas paigas veel sajandeid pärast Morgani surma. Rajatised kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja 1980. aastal.
Paljud turistid külastavad varemeid ühepäevase Panama Cityst algava tuuri käigus, kuid hea oleks veeta öö lähedalasuvas kalurite linnas. Seal on mõnus jalutada, purjekaid vaadata ning enne ookeani sukeldumist või merikilpkonnadega koos snorgeldama minekut Iglesia de San Felipes tumedanahalise Kristuse kuju vaatamas käia.
Miks ohustatud: piir varemete ümber pole väga selgelt paika pandud ning kontrollimatud uusarendused kahjustavad 400 aasta vanuseid rajatisi. Ohustatud paikade nimekirja kanti linn 2012. aastal.
Allikas: edition.cnn.com
