Minu Armeenia:lihtne võimalus end surnuks süüa
Kui naasin aastaid hiljem Armeeniasse, muutus aga kõik. Esimene kord pani mind Armeeniat ümber hindama kontsertreis ansambliga Atlas. Meie eesti-armeenia segakooslus oli selleks hetkeks üle kümne aasta armeenia rahvaviise mänginud ning viimaks ometi õnnestus meil esitada oma lugusid ka koduarmeenlastele.
Varem pühkisid Prantsusmaal meie halelaulude saatel pisaraid ka kohalikud moslemitest vanatädikesed... Samal ajal igavlesid armeenia mehed esireas silmanähtavalt ning elavnesid hoobilt, kui tegime mõne tantsuloo.
Ja päriselt taasavastasin Armeenia enda jaoks pärast puhkusereisi Birgitiga. Ega ma vist muud vajanudki kui võimalust näha Armeeniat kellegi teise pilgu läbi. Ja see, mida ma turisti pilgu kaudu nägin, meeldis mulle. Kohe väga.
Mida ma siis nägin? Hingematvalt kaunist loodust, kus iga viiekümne kilomeetri tagant muutub maastik äratundmatuseni, varieerudes paksu rohelusega kaetud mägedest süngete kollaste kaljudeni. Poeetilist Tatevi kloostrit, kuhu pääseb köisraudteega, mis nõrganärvilistel põhja alt võtab. Paganausutemplit Garnid ja kaljusse raiutud kirikut Geghardi. Esiajaloolist astronoomia vaatamisväärsust Karahundži. Mitu neist paikadest on kantud Unesco kultuuriväärtuste nimekirja.
Eriliselt meeldisid mulle neil retkedel peatuspunktid teeäärsetes šašlõtšnajates. Kord võtsime Birgitiga takso, et sõita Jerevanist Thbilisisse. Meie läbitulistatud põlvedega taksojuht Karen oli Afganistani ja Gruusia sõja veteran, kandis kuldset kaelaketti ja Tupac Shakuri särki. Pika sõidu ajal jõudsime nii juttu rääkida kui ka sõbruneda ning lõpuks tegi Tigran meile Birgitiga spetsiaalse peatuse oma teeäärses lemmikrestoranis. Et saaksime maitsta metsseašašlõkki („Ma ütlen omanikule, et te olete omad – siis saate otse metsast püütud looma!“). Olgugi et taimetoitlased, ei julgenud me Birgitiga külalislahkusele vastu vaielda ning sõime šašlõkki viisakalt kiites kahe suupoolega.
Hiljem Thbilisis vaakusin ma ilmselt just selle šašlõki pärast kaks päeva hinge. „Kurat, ma arvasin, et sa sured mul seal Thbilisi tänavatel ära – sa ei jaksanud enam isegi haliseda,“ oli Birgitki suhteliselt kohkunud. Ei teagi, kas põhjuseks oli senine taimetoitlus või veterinaarnõuete eiramine metssiga prepareerides, aga tänaseni on see jäänud mu elu viimaseks kebabiks.
Muidugi oli see lihtsalt loll juhus. Sest tegelikult on Armeenia köök selline, et tõenäolisem on end seal lihtlabaselt surnuks süüa. Ja muide, sugugi mitte ainult lihast, Armeenia kööki peetakse täiesti teenimatult läbi ja lõhki lihaköögiks. Ometi ei saaks kõigi nende magusate köögiviljade ja maitserohelisega olla taimetoitlasele paremat sihtkohta. Seda mõistavad moodsamad armeenlased isegi, sest mullu avati Jerevanis esimene veganikohvik.
Ja üldsegi mitte kõik armeenlased ei oska šašlõkki ja kebabit teha. „Minu onu sussitas igal peol rõdu peal kebabit,“ vangutas pead mu hea semu Edik, suur seitsmekümnendate fänn, mis väljendus nii tema muusikamaitses kui ka alt laienevas püksimoes. „Aga välja tulid tal ikka pikad kotletid varrastel.“
„Parim toit, mis ma eales saanud olen,“ ütles ka Birgit, kui mu sünnipäeval restorani Kavkaz sööma läksime (teisele kohale platseerus tema kulinaariareisides Iisrael). Laud oli lookas: juustupirukas hatšapuri, Kreeka pähklitega prepareeritud baklažaan, mitut sorti valget juustu, kohalik delikatesskala išhan (tõlkes „kuningas“), punase oa salat... Kõige tipuks klaasike granaatõunaveini, kõrvale väike must kohv („Meil on Armeenia kohv!“ ütlevad solvunud armeenlased, kui neilt Türgi kohvi tellida) ning mees ujuv pahlava.
Mis peamine – kohapealne elu oli igati taskukohane. Isegi vaesele eesti turistile. Muide, nii pole see sugugi alati seal olnud. Jah, kui Jerevanis 15 aastat tagasi õppisin, oli poest toitu osta odav, ent turistina endale normaalset ööbimist leida enam-vähem võimatu. Majutusteenust pakkusid kas viietärnihotellid või siis paar firmat, mis olidki spetsialiseerunud korterite üürimisele. See aga tähendas majutusturu monopoli ja hirmkalleid hindu.
