Peterburi on üllatavalt jalutatav linn. Kiiret pole ju ka kuhugi. Mööda väikeseid tänavaid hotelli poole astudes jäävad kohe teele värvikad inimesed, uued kohvikud ja poekesed, näiteks imelisi meeste kingi käsitööna valmistav Kazumovi kingapood. Hea, et nad naistele midagi ei tee, muidu kaugemale ei jõuakski.
Muidu, kohe mõnda suurde muuseumi joostes, polegi märganud, kui palju on Peterburis asju, mis polegi vähemalt 250 aastat vanad.
Neid kohti on tõepoolest palju, mõni küll peitumas turvaliselt majas, mille seinad paari sajandi eest üles laotud. Kuid suurte kunstimuuseumite lummus on läbi, Peterburi on jälle täis nooruslikult uljaid ideid, nagu seda oleks kirjeldada võinud Peeter I päevil. (Venemaa ainus) aken Euroopasse sai raiutud just Peterburi kohale ning ideed on üksjagu kosmopoliitsemad, kui Peeter seda ilmselt ette kujutanud oleks.

Vassili saarest kujunes 19. sajandil tööstussaar, sellel ehitati laevu. Muidugi olid ka siis vee piiril mõned paleed. Sügavamale saarele viivatel liinidel (tänavanimesid ei vaevunud keegi nii proosalises kandis panema hakkama) võis ju muidugi juhtuda, et mõni sinna sattunud inimene oli laevainsener või tassis koguni kaasas molbertit, et laevu maalida, aga rohkem seal kunstile kohta kindlasti ei olnud.
Just saare kaugemas nurgas on elu kõige rohkem muutunud ja enamus inimesi peaks seda muutuseks paremuse poole.
Teekond Erarta muuseumisse Vassili saare tagumises nurgas on üsna pikk. Jalutuskäik mööda kaldapealset tundub - ja ongi - hea mõte, võtab muuseumis käik siiski kindlasti vähemalt pool päeva.
Aga õnneks ootab kohe kohale jõudes kohvik, kus juba esimesi kunstiteoseid näeb ning tegelikult on muuseumil olemas ka väga ilus restoran.
Erartat ei tee eriliseks mitte aga kohvik (ja uuemat vene disaini müüvad poed), vaid asjaolu, et tegemist on eramuuseumiga, mille eesmärk on avastada, uurida, koguda ja tutvustada andekate Vene nüüdisaja kunstnike töid.
Erinevalt riiklikest suurtest ja - vabandust – üsna arrogantsetest muuseumitest on Erartas kunsti vaatamine tehtud mugavaks ja meeldivaks kogemuseks, mida muuseumi töötajad kutsuvad ka üles pildistama ja sotsiaalmeedias jagama! Ei mingeid lisatasusid selle eest, kui tahate endast mõne oma uue lemmikkunstniku pildi eest selfie teha. (Ja ei mingeid Jaapani rühmaturiste, seni.)
Muuseumi kogud pakuvad võimalust vaadata nii tuntud meistrite teoseid kui ka loomupäraste annetega autentsete kunstnike töid, kes ei ole veel laialt tuntud. Peale püsiekspositsiooni Erarta muuseumi vasakus tiivas tegeleb Peterburi muuseum ka näituseprojektidega. Neist suurim on „Venemaa Erarta muuseumis”, mis tutvustab Venemaa eri piirkondadest, näiteks Permist, Krasnodarist, Ufast, Novosibirskist ja paljudest muudest meile tundmatutest kohtadest pärit andekate kunstnike teoseid.
Kui te arvate, et Vene uuem kunst on sama huumorivaene, kui mõnisada aastat tagasi, siis selle arvamuse ümberlükkamiseks piisab vaid sellest, kui guugeldada näiteks Nikolai Kopeikini nime.


Parim koht õhtusöögiks: Taldrik puhtaks!
Vassili saar pakub muidugi ka võimalusi süüa ja ööd veeta, ent kui tahate ka öises Peterburis ringi vaadata, siis pärast sildade ülestõstmist olete sellest saarest praktiliselt ära lõigatud. Teisele kaldale tagasi jõudes võite omasuguseid piiterlasi, kes päeva mõnes uuemat kunsti eksponeerivas muuseumis või galeriis veetnud, kohata kindlasti näiteks restoranis Общество чистых тарелок ehk Puhaste taldrikute klubi, kus toit on tõepoolest nii hea, et sellest kunagi midagi alles ei jää. (Ehkki portsjonid ei ole väiksed ja hinnad suured).
Teel vähemtuntud kohtadesse näeb tegelikult ära ka kõik Peterburi ikoonilised kohad ja asjad - see linn lihtsalt on ajalugu täis igal sammul.

Inimkond on teinud uskumatult palju fotosid. Pea iga Peterburi sattunud turisti eesmärgiks on mõned juurde teha. Ent ehkki Peterburi on suurepärane koht pildistamiseks, tuleb mõnevõrra üllatusena, et see on ka suurepärane koht ka fotode vaatamiseks – fotogaleriid on tulnud selleks, et jääda ka sellesse maalikunsti ja vaskskulptuuri usku linna.

Igal aastal tehakse maailmas 400 miljardi foto ringis ning kahtlemata ei peaks kõigi nende vaatamisele aega raiskama. Valiku fotodest, mida kindlasti peaks nägema, on meie eest õnneks ära teinud Rosfoto galeristid. Tõesti ei taha mõelda, kui palju nende töökoormus iga aastaga kasvab.

Näitusekeskus Rosfoto tegeleb mitte ainult näituste korraldamise, vaid ka teadusuuringute ja haridusprogrammidega.
Rosfoto korraldatud näitustel – erinevates saalides on korraga üleval palju näitusi - on väljas tunnustatud parimate Venemaa ja rahvusvaheliste fotograafide tööd. Rosfoto nihutab fotograafi piire, seal näeb ka ning selliste kunstnike töid, kes harrastavad fotograafiaga tihedalt seotud nüüdiskunsti žanre: videokunsti, fotograafilisi installatsioone, animatsioone, eksperimentaalset kino.
Inspiratsiooni endasse piisavalt ahminud, on aeg ka ise kaamera kätte võtta. Kogu ülejäänud osa sellest loost annab vast piisavalt vihjeid, mille ja kelle poole oma objektiiv suunata.

Rosfoto näituse säravamid töid saab ka postkaartidena kaasa osta. Foto postkaardist: Silvia Pärmann

Parim õhtusöögikoht: Terrassa - vaated enne, menüü pärast
Kazanskaja tänava Nevski prospekti pooleses otsas asuv Terrassa on enda nime saanud suure terrassi järgi, ehkki istuda saab ka sees. Ent ehkki toit on väga hea, on ikkagi terrass ja vaated need, mille pärast sinna minnakse. See Terrass asub nimelt katusel, kust avaneb suurepärane vaade kogu linnale ja selle kohal kõrguvatele kullatud kirikutornidele. Parim paik päikeseloojangufotodeks.

Kohti, nagu on Tallinnas Telliskivi loomelinnak, on Peterburi vanadesse tehase- ja büroohoonetesse tekkinud mitmeid. Peterburi on ju tegelikult noor ja nooruslik linn, mis Neeva kaldapealsel promeneerides vahel meelest kipub minema. Ehkki just sinna, kohe Ermitaaži külje alla, on ennast peitnud üks neist – Taiga. Tänavalt meenutab see tavalist konservatiivset Peterburi kaldapealset maja, millelt võiks vabalt leida mõne instituudi või ametiasutuse sildi.
Vaga vesi, sügav põhi võiks aga selle maja kohta öelda.
Taiga sügavustes peidavad end mitmed disainikauplused ja kohvikud, teiste hulgas näiteks Pimp Your Eyes (disainprillide pood) ja Peterburi Reet Aus ehk Sewing, mis teeb mitmest vanast riideesemest mängleva kergusega ühe uue.
Sisehoovist avanevad uksed habemeajaja juurde, raamatupoodi ja baari, õues endas laiutab lauatenniselaud.
Endise puuvilla ketrus- ja kudumisvabrikus Tkatši asub teine üsna samasugune kooslus. Ainult et selle ees seisab meetrikõrguste tähtedega kiri ja alati täis rattaparkla reedab, et siin töötab nüüd natuke teistsugune seltskond kui kudumisvabriku aegadel. Uue elu saanud vabrikus on esimesel korrusel arvukalt väikesi poode, kust saab osta disainerirõivaid ja -kotte (meile meeldib kõige rohkem Monoroom, www.monoroom.ru), prille, raamatuid, rattaid. Katuse all aga päikeseküllane kohvik, mis lõunatunnil maja kireva seltskonnaga kiiresti täitub.
Suurim ja põnevaima sisuga on aga Loftprojekt Etaži, enne leivatehas, nüüd polüfunktsionaalne kunstikeskus Peterburi kesklinnas. Näituste korraldamiseks on keskuses kokku 3000 ruutmeetrit pinda ja see on ainus koht linnas, kus näidatakse nüüdiskunsti nii suures ulatuses. Viiekorruselises hoones nimega Smolninski hlebozavod, ei asu praegu ainult näitusesaalid, poed ja baarid (neist üks imelise katuseterrassiga), vaid ka kultuurikeskus. Hoones on säilinud palju vana tehase elemente, näiteks betoonsambad, puurmasin ja leivaküpsetusseadmed.

Parim koht õhtusöögiks: Retro ja muusikalembeline Pingvin

Pingvin on Loftprojekt Etažist mõnesaja meetri kaugusel asuv vintage-hõnguline restoran-vinüülplaadipood, mille sarnaseid Kopenhaagen, Berliin ja isegi Tallinn on täis, aga mis Peterburis alles tärkavad. Pingvin avati sel kevadel ja tunneb end vaatamata ilmade soojenemisele iga päevaga järjest paremini. Õhtuti on seal eriti tore, kui DJ muusikavaliku eest hoolitseb. Muusika on seal kuulamiseks, mitte tantsimiseks.