Parimad safaripaigad läbi aegade
Araablastest kaupmeeste karavanid, nende keeli msafar, liikusid Aafrikas ringi juba 7. sajandi keskpaigast alates, kaubaks orjad, loomanahad, ninasarvikute sarved ja vandel.
Inglise keelde on sõna safari jõudnud suahiili keele vahendusel, kus see tähendab igasugust veidi pikemat reisi. „Valge ( jahi)mehe“ safari formaadi loojaks võib pidada inglast William Cornwallis Harrist,
kelle reisidel Lõuna-Aafrikas 19. sajandi keskpaiku vaadeldi, kütiti ning kirjeldati loomi ja taimi. Erinevalt maadeavastajate ja teadlaste ekspeditsioonidest ei pingutatud safaril olevad džentelmenid looduse uurimise ja kollektsioneerimisega üle, kuigi väiksemaid avastusigi juhtus. Ärgati mõõdukalt vara, sellele järgnes reibas retk püssiga (mida kandis püssikandja), keskpäevane puhkus, veel üks retk ning seejärel korralik õhtusöök piibujuttude ja napsiga lõkke ääres. Traditsiooniliseks sa- faridringiks kujunes džinn toonikuga, mis sel ajal oli malaariavastane jook. Seesama ettekääne (nagu mis tahes teinegi!) sobib pikendatud džinni joomiseks ka tänapäe- val. Toonane toonik oli praegusega võrrel- des märksa kiniinirikkam ja seepärast ka kibedam.
Juba Harris kirjutas oma safaritest mitu raamatut, kuid safariromantika leegi pu- husid veelgi tõhusamalt loitma seikluskir- janikud, kellel polnud põnevike loomisel peale omaenese fantaasia teisi piire. Jules Verne’i romaan „Viis nädalat õhupalliga“ kirjeldas kolme inglase avastusretki Aafrikas. See ilmus 1863. aastal ja tegi Verne’i otsekohe kuulsaks kogu maailmas. Sama populaarseks sai ka Sir Henry Rider Haggardi romaan „Kuningas Saalomoni kaevandused“ (1885). Mõlemad raamatud on läitnud seiklusesädeme ka paljude eestlaste põues, võib isegi öelda, et paljude eestlaste Aafrika-kuvandi arhailisemad kihid on kujunenud nende üle sajandi vanade raamatute najal.
Safariturismi algusaastad
Safariturism sai alguse 20. sajandil. Džentelmenist maadeavastaja asemele astus valge jahimees, kes liikus suure saatjaskonnaga ringi juba avastatud paikades. Safaritest kujunes tasapisi ülirikaste inimeste ajaviide. Ekspeditsioonide eba- mugavused asendusid luksusega, savanni võeti kaasa grammofonid, kirjutusma- sinad, mahagonist mööbel, lumivalged laudlinad, istevannid, kristallkarahvinid ja isegi raamatukogud. Siiski käis seik- luse ja teatava riski tunne endiselt safari kaubamärgi juurde ning nii on see jäänud tänaseni.
Ameeriklased lõid peatselt britte süba- riitlike safarite kategoorias pika puuga. Nevada kuberneri Max Fleischmanni safa- ri (1907) koosnes näiteks neljast valgest kütist, keda teenindas 65 mustanahalist aafriklast: pealik, neli püssikandjat ja neli askarit (kohalikku sõdurit), kokk, kuus hobuse- ja muulaajajat, kolm teenrit ja 46 pakikandjat. Teenindav personal oli kokku pandud mitmest Aafrika eri piirkonnast pärit inimestest, näiteks kuulus selles-
se kaks somaallasest šikarit (kutselist jahigiidi või jäägrit), kellele olevat olnud tundmatu sõna hirm tähendus.
USA president, tulise looduskaitsjana tuntud Theodore Roosevelt andis 1909. aastal ameti üle oma järglasele ja siirdus otsekohe Aafrikasse, et küttida suuri loomi ja täiendada Smithsonian Institutioni kollektsioone. Koos oma poja, 250 kandja (kes muuhulgas vedasid kaasa 4 tonni soola) ja giididega alustasid oma teekonda Mombasast, liikusid läbi Briti Ida-Aafrika Belgia Kongoni ja sealt tagasi kahe Niiluse kohtumispaika Khartoumi. Kogu killavoor tõi savannist välja 11 397 looma rohutirt- sudest elevantideni. Võib arvata, et ritsi- katele eelistati londilisi, ühtekokku kütiti 500 suurulukit (neist 17 lõvi, 11 elevanti ning 11 musta ja 9 valget ninasarvikut).
Kahe sõja vahel asendusid tohutud kandjate karavanid autodega ja safaritu- ristide käsutusse ilmusid väikelennukid. Arushasse, Ngorongorosse ja Serenge- tisse rajati püsivad laagrid, mis pakkusid endiselt kogu mõeldavat luksust. Aafrika jahisafarite populaarsusele aitasid kaasa Ernest Hemingway lood. Kui lugeda tänapäeval tema jahipäevikut „Aafrika haljad künkad“ (1935), kerkivad vägisi silme ette pildid Siberis jahti pidavast topless Vladimir Putinist – niivõrd kin- ni on see teos Heminway macho’likus enesekesksuses. Kui sellele lisada veel Karen Blixeni 1937. aastal ilmunud ro- maani „Out of Africa“ („Aafrika äärel“), millest Sidney Pollack väntas 1985. aastal rohkesti auhindu saanud filmi, mida korduvalt on näidatud ka Eesti televisioonis, võib mõista, kui romantiliseks oli muutunud Aafrika valge inimese kujutlustes teise maailmasõja eelõhtuks.
Aafrikast oli saanud paik, kuhu võis põgeneda lääneliku kultuuri rutiini eest. Aafrika oli manner, kus peale macho-meeste oli ka feministiohtu naistel uudset mänguruumi: nad said seal pükse kanda, safaril loomi tulistada, autot ja mõnikord isegi lennukit juhtida, ühesõnaga – tunda end macho’dena. Osa Johnson, kes koos oma abikaasa Martiniga enne teist maailma- sõda mitmeid dokumentaalfilme väntas, jätkas seda tegevust üksi pärast mehe surma (1937). 1940. aastal andis ta välja bestselleri „Ma abiellusin seiklusega“, mis lõi Ameerika noorte naiste seas trende. Tema gregeriia „Naine, kes on liiga pehme ja lahke, on nagu tapiokipuding“ tekitas tüdrukutes vastupandamatu soovi sebra seljas ratsutada ja ninasarvikuid küttida. Inglaste kombest mõelda iga hobi jaoks välja eraldi univorm sündis safarimood, mis on tunginud jõudsalt ka vabaajarõivastusse.
Safari kaitseb loodust
1950. aastatel muutus kontinentide vaheline lennuliiklus tihedamaks ja taskuko- hasemaks ning Aafrikat asus vallutama pärmina paisuv Euroopa ja Ameerika keskklass. Seni valitsenud luksuslike lodžide kõrval hakati rajama ka lihtsamaid telklaagrikohti või siis hakkasid turismifirmad kliente safaritele viima hotellidest, kuhu ööseks tagasi pöörduti. Mitmed iseseisvunud Aafrika riigid, eriti Keenia ja Tansaania, pöörasid juba 1960. ja 1970. aastatel oma näo lootusrikkalt turismi poole. Peaaegu kõikides vastsetes Musta Mandri riikides loodi rahvusparke ja ja- hikeelualasid, mis pidid kaitsma väärtus- likke elukooslusi ja väheneva arvukusega loomaliike. Paljudes neist maadest on rahvusparke külastavad turistid ainuke põhjus, mis sunnib riiki looduse nimel natukenegi pingutama. Reeglina on seal, kus turism on kujunenud oluliseks majandus- haruks, suudetud rahvusparkides tagada mingisugunegi kord ja loomad enam-vähem alles hoida.
Liiga ebastabiilse poliitilise režiimiga korrumpeerunud riikides, kuhu turistide raha eriti ei jõua, lähevad asjad allamäge. Ajal, mil Aafrika kõige ikoonilisemate loomade asurkonnad katastroofilise kiirusega kokku kuivavad, on jahiturism sattumas põlu alla. Eelmisel aastal tappis USA hambaarst Walter Palmer Hhwange rahvuspargi piiride taga sinna kaitsealalt meelitatud laialt tuntud „staarlõvi“ Cecili. Pärast seda on mitu riiki keelanud Aafrikast jahitro- feede sissetoomise ja üle 40 lennufirma on keeldunud neid pardale võtmast.
Parimad safaripiirkonnad
Aafrika-elamus on see, mis turiste endiselt safaritele meelitab. Reisivaid inimesi on laias laastus kahte liiki: ühed, kes leiavad, et kui oled näinud ühte paleed (või siis kirikut, mõisat või mistahes muud majakolakat), siis oled näinud neid kõiki, ning teised, kes arvavad, et kui oled näi- nud ühte elevanti (kaelkirjakut, lõvi jne), oled näinud kõiki. Kes tunneb, et viimane tema kohta ei kehti, sellel on eeldusi saada safariinimeseks.
Safaritel käiakse peamiselt Ida- ja Lõuna-Aafrikas. Klassikaline ja kõige populaar- sem safariregioon jääb Suur-Serengeti ökosüsteemi kuuluvatele aladele – need on Serengeti tasandikud koos Ngorongoro kraatriga Tansaanias ja Maasai Mara Keenias. Sellel hiigelsuurel maalahmakal elab mitu miljonit rohusööjat looma. Nende iga-aastane ränne Maasai Mara ja Serengeti vahel on suurim maapealne elusloo- duse vaatemäng. Serengeti populaarsusest johtuvad peamised hädad – Maasai Maras ja Ngorongoros on sageli turiste murdu- dena ja iga lõvi ümber koguneb kiiresti paarkümmend autot. Märksa suuremas Serengetis on turistidel küll võimalus rohkem hajuda, aga savanni avatud areenil hästi nähtavad loomad toovad autod sealgi sageli liiga tihedalt kokku. Mõistagi on rohkem makstes võimalik avastada märksa eksklusiivsemaid savannisoppe. Tansaanias on lisaks nimetatuile teisigi väga huvi- tavaid, kuid märksa väiksema turismikoor- musega sihtkohti, näiteks Katavi ja Ruaha rahvuspargid ja Selousi jahikeeluala. Kui lisada sellesse loetelusse ka Kilimandžaro mäe ronimis- ja Sansibari saare ranna- ja sukeldumisvõimalused, on Tansaania safarisihtkohana kõige mitmekesisem.
Lõuna-Aafrika Vabariigis on suurim ja tuntuim Krügeri rahvuspark. See 19 000 ruutkilomeetri suurune ala piirneb Limpopo rahvuspargiga Mosambiigis ja Gonarezhou rahvuspargiga Zimbabwes. Koos väiksemate kaitsealade ja jahikeelu- aladega kokku moodustavad nad peaaegu Eesti-suuruse erakordselt mitmekesise loodusega Suur-Krügeri (Suur-Limpopo) ökosüsteemi. Need maad on Lõuna-Aaf- rika osas peaaegu täielikult tarastatud ja safarituristid liiguvad seal enamasti tavali- se sõiduautodega asfaltteedel. Muidugi on olemas ka ainult maasturitega ja kohalike giidide juhtimisel läbitav intiimsem tee- devõrk. Võimalusi on Krügeris palju – kõik vastavalt rahakoti paksusele.
Lõuna-Aafrika loomarikkaim piirkond on aga Okavango delta Botswanas, mis kuival aastaajal koondab enda ümber sadu tuhandeid loomi tohutust Kalahari poolkõrbest. Elevante, lõvisid, hüäänkoeri ja gepardeid elab Botswanas rohkem kui kusagil mujal Aafrikas. Botswana riiklik turismipoliitika näeb aga ette, et see kõik ei pea turistile odavalt kätte tulema. See,mida turist oma raha eest siin saab, on kõi- ge ehedam puutumata looduse tunne koos väga kvaliteetse teenindusega. Okavango omakorda on osaks suuremast Kavango- Zambesi ökosüsteemist, kuhu kuuluvad mitmed loodusalad ja rahvuspargid naaberriikides – Namiibias, Angolas, Sambias ja Zimbabwes. Staažikad safa- rifännid annavad viis tärni ka Hwange ja Mana Poolsi rahvusparkidele Zimbabwes ning Alam-Zambesi ja Lõuna-Luangwa rahvusparkidele Sambias. Viimased kaks on muutumas üha populaarsemaks, sest erinevalt Zimbabwest on Sambia turva- lisem ja stabiilsema poliitikaga riik. Väga populaarne safarisihtkoht on Namiibia, kus peamisteks vaatamisväärsuseks on maastik: hingematvalt kõrged luited vastu rahutut Atlandi ookeani, maailma vanim ja veevaeseim kõrb ning ootamatud looma- rikkad oaasid selles on koos hea teedevõr- gu ja teenindusega andnud Namiibiale
hea reitingu – seda riiki kutsutakse sageli Aafrikaks algajatele.
Winston Churchill nimetas Ugandat Aafrika pärliks. Ugandas leidub nii poolkõrbeid, savanne, vihmametsi, mägesid, suuri järvi, jõgesid ja soid. Kiidetakse ka ugandalaste külalislahkust, aga üheks peamiseks põhjuseks Ugandasse safarile reisimiseks on mägigorillad.
Täiesti omalaadne sihtkoht Aafrikas on Etioopia, kus vaatamata suurele inimtihedusele võib näha mitmeid loomaliike, keda mujal mitte kusagil ei kohta. Kõrgel Aafrika kivisel lael elavad etioopia hundid, gelaada paavianid, mäginjaalad ja paljud teised endeemsed liigid. Põnevate endeemide rohkuselt edestab Etioopiat pika puuga Madagaskar, mille looduse on sealne kasvav rahvastik suures osas paraku hävitanud.
Paljudesse Aafrika riikidesse ei ole mugav reisida, kuid autasuks on elamused, mis saavad osaks vähestele.
