Retk külma sõja rindejoonele Korea moodi
Demilitariseeritud Tsoon (DMZ) on de facto piirijoon kahe Korea vahel. Vaatamata nimetusele on tegemist ühe militariseerituma piirkonnaga maailmas. Erki Loigomil õnnestus viibida seal ühe päeva.
"See on maailma hirmuäratavaim paik," iseloomustas USA president George W. Bush 2002. aastal maariba, mis ulatub nelja kilomeetri laiusena Kollase mere rannikult läbi kogu Korea poolsaare kuni Jaapani mereni idas. Piirkond on mõlemalt poolt piiratud mitmekordsete tõketega, mis peamiselt kujutavad topelt okastraataedu, mille sisemised liinid on lausa elektrifitseeritud.
Lisaks on mõlemal pool hulgaliselt erinevaid lahendusi tankirünnakute tõkestamiseks: on nendeks siis massiivsed betoonkuulid (Põhja-Koreas) või dünamiidiga teedele langetatavad betoonplokid (Lõuna-Koreas). Läbi DMZ on ajaloo jooksul proovinud põgeneda vaid üksikud põhjakorealastest jooksikud – kõik ebaõnnestunult.
Lühidalt ajaloost: miks on üldse olemas kaks Koread?
Kogu Korea poolsaar oli alates 1910. aastast Jaapani okupatsiooni all kuni Jaapani kapituleerumiseni 1945. aastal. 1925. aastal alustasid Kim Il-sungi loodud vastupanuliikumise jõud koostöös Nõukogude vägedega Jaapani vastase võitlusega Hiinas. Teise maailmasõja lõpuks jõudsid väed poolsaarel lõunasse tungides kuni 38. paralleelini.
1950. aastal ründas Põhja-Korea lõunanaabrit ja oli rünnakus väga edukas. Siiski ei suudetud Lõuna-Korea valitsust kukutada ja sõjaväge täielikult hävitada. Ameeriklased olid äärmiselt mures Korea poolsaare võimaliku kommunistliku tuleviku pärast ja asusid vastupealetungile. Seda perioodi tuntakse Korea sõjana.
Sõda kestis kolm aastat ja lõppes miljonite hukkunutega ning purustatud maaga. 1953. aastal jõuti samasse kohta, kust alustati - 38. paralleelil tõmmati kontrolljoon maha. Ameeriklased ja lõunakorealased ühelt, Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea teiselt poolt leppisid kokku demilitariseeritud tsooni loomises kahe riigi vahele.
Ametlikku rahulepingut kahe Korea vahel ei ole tänaseni ja riigipiiridel seisavad vastastiku pidevas lahinguvalmiduses üle 1,1 miljoni sõduri.
DMZ kui külmutatud rindejoon
Demilitariseeritud Tsooni loomist alustati kohe peale relvarahu allakirjutamist 27. juulil 1953. aastal Panmunjomi piirikülast, mis täna on küll jäänud Põhja-Korea territooriumile ja mistõttu kutsutakse ühist uut piiriküla täna pigem Ühiseks Turvaalaks (Joint Security Area). Piirijoone kulgemiseks määrati sel päeval rindejooneks olnud liin, millest mõlemad pooled pidid astuma tagasi kaks kilomeetrit ja nii moodustuski umbes nelja kilomeetri laiune ala, kus oli keelatud hoida relvi ja relvastatult patrullida.
Tsooni keskelt jookseb vaid madalate postidega tähistatud demarkatsioonijoon, millest mõlemal poolel on keelatud üle astuda.
Vaatamata sellele on ligi kolmveerand sajandi jooksul toimunud sadu piiriüleseid kontakte, mis peamiselt on saanud alguse põhjast ja nende tulemusena on hukkunud ligi 550 lõunapoolset sõdurit, osad neist ka Ameerika Ühendriikide omad.
Põhja-Korea kaotused on teadmata.
Piiril toimub lakkamatu propagandasõda väga eriliste vahenditega, kuid sellest juba hiljem pikemalt.
Külastusi demilitariseeritud tsooni korraldavad nii Põhja-Korea kui Lõuna-Korea, kuid mõlemal pool on selleks vajalik mõningane etteteatamine. Tegemist ei ole ajaloomuuseumiga, vaid reaalse sõjatsooniga ja seetõttu fikseeritakse külastajate andmed ilmselt ministeeriumide tasemel.
Siiski on vähemalt Lõuna-Koreas kümneid turismiettevõtteid, kes päevased tuure demilitariseeritud tsooni korraldavad ja neid leida pole keeruline. Pakutakse mitmes pikkuses retki alaga tutvumiseks – võimalik on poole päevaga näha vaid tähtsamaid paiku, kuid on ka pikemad tuurid edasijõudnutele, mille käigus saadav elamus on seda väärt.
Siinkirjutaja valis külastuse, mis sisaldas lisaks tuntud Panmunjomi (Joint Security Area) piirikülale võimalust näha ka palju muud.
Retk esimesse kontrollpunkti
Praktikas kasutasidki seda võimalust 17. jaanuaril 1968. aastal 31 hästitreenitud Korea Rahvaarmee (Põhja-Korea armee ametlik nimetus) eriväelast, kes jäätunud jõgesid ära kasutades hiilisid Seoulini, läbisid tihedalt asustatud linnaruumi ning jõudsid Lõuna-Korea presidendi Park Chung-hee residentsini, kus nad siiski avastati ja 29 neist tapeti.
See sündmus näitas ära vajaduse asuda Souli kaitsele ja kohe lõpetati jõgedel igasugune tegevus laevaliikluse või kalastamise näol.
Need keelud on jõus ka tänapäevalgi. Lõuna-Korea piirivalvel on õigus valimatult tulistada ükskõik keda, kes jõele mingil moel satuvad.
Sõjaväe kohalolek jõekallastel on muljetavaldav. Kogu teekonna jooksul palistab jõepoolset maanteeserva kahekordne okastraataed, mõnesajameetriste vahedega asuvad kogu piiri ulatuses mehitatud kontrollpunktid. Üle maantee ulatuvad regulaarselt massiivsed betoonsillad, mis sõjaolukorras peavad takistama Põhja-Korea rasketehnika liikumist pealinna suunas. Tegemist on tankitõketega, mis on kaugjuhitavalt õhitavad. Rasked betoonblokid kukuvad siis maanteedele ja iga tõkke eesmärk on aeglustada Põhja-Korea tankide liikumiskiirust kuni viis minutit.
Esimene militaarkontrollpunkt asub kümmekond kilomeetrit enne tegelikku piiri. Pildistamine on siin rangelt keelatud, kuid pilte kontrollipunktidest leidub Internetis muidugi ohtralt. Tegemist on nn „Lehmade sillaga“, sest just selle kaudu toimetas Lõuna-Korea ärihiiu Hyundai Põhja-Korea päritolu esimees Chung Yu-jung 1990. aastatel endisele kodumaale täpselt 1001 lehma, mis olid mõeldud heategevusena, aitamaks nälgiva maa põllumajandust.
Mõne kilomeetri pärast läbitakse juba põhjalikum passikontroll ja nähtavale ilmuvad esimesed massiivsed okastraatpiirded. Ka nende jäädvustamine on keelatud erinevalt näiteks Põhja-Koreast, kus nende tõkete pildistamisele erilisi takistusi ei tehtud.
Järgneb viimane kontroll sõjaväebaasis, mis kannab piirikonfliktis (tuntud kui kirvemõrva intsident) hukkunud kapten Bonifase nime.
Baas asub piirijoonest kolme kilomeetri kaugusel ja on igati viisakal järjel sõjaväebaas kõige vajalikuga. Seal asub näiteks kirik, jalgpalliväljak, toitlustusasutus ja ka turistidele mõeldud külastuskeskus suveniiripoe ja kinosaaliga Korea ajaloo tutvustamiseks.
Sealnähtu ei erine oluliselt propagandavalangust, mida saavad turistid tunda näiteks ka Põhja-Korea poolel.
Peale mõningast pausi sõidutatakse külastajad ilmselt kogu päeva tähtsamasse punkti, Panmunjomi piirikülasse, mis on ainus koht, kus mõlema poole sõdurid seisavad teineteisest vaid loetud meetrite kaugusel ja pinge on lausa füüsiliselt tuntav.
Erinevalt Põhja-Koreast on lõunapoolne kord ja korraldused väga ranged. Väga selgelt määratletakse, mida ja millises suunas tohib pildistada, milline peab olema fotoaparaadi ees objektiiv ja samuti on külastuse aeg väga piiratud. Näiteks Põhja-Korea poolel saavad turistid viibida ja käituda oluliselt vabamalt ja puuduvad mitmed piirangud pildistamisele.
Minu külastuspäeval oli aga meil korralikult õnne. Lisaks ilusale ilmale ja seeläbi avatud vaadetele ilmusid lisaks Lõuna-Korea sõduritele välja ka Põhja-Korea omad, mis on omamoodi lotovõit, sest regulaarselt väed Panmunjomis vastastiku ei seisa. Selles viimases külma sõja jäänuk-külas on ajaloo jooksul toimunud ka äkilisemaid manöövreid, mis on toonud kaasa tulevahetusi ja ka inimeste hukkumist. 1984. aastal tegi põhja poolt turismireisil olnud Nõukogude Liidu turist Vassili Matusak äkilise liigutuse ja ületas piirijoone, misjärel asusid põhjakorealased teda taga ajama, tekitades loomulikult lõunakorealaste sekkumise. Tekkinud ligi pooletunnise tulevahetuse käigus hukkus põhja poolt kolm ja lõunast üks sõdur.
Matusak pääses aga pakku ja jõudis vabasse maailma.
Peale seda intsidenti on Lõuna-Korea poolelt näiteks keelatud turistidel naermine, näpuga viitamine ja lehvitamine. Põhja pool on need kõik lubatud ja pigem lausa soovituslikud.
Eriti heaks tooniks on Põhjast karjuda „jänkid, kaduge koju!“. Ameerika sõdureid on piirkonnas palju, neid on näha nii Panmunjomis kui autodel maanteedel patrullimas.
Omamoodi on põhjakorealastel õigus, kui nad peavad just ameeriklasi peamiseks tõkkeks Koreade ühendamisel, sest näiteks Ameerika Ühendriigid on Lõuna-Korea armee ülemjuhataks sõjaseisukorras. Aga sõjaseisukord kestab alates aastast 1953, kuna rahulepingut kahe Korea vahel ei ole sõlmitud ja Korea sõda tegelikult kestab edasi.
Tagasi Panmunjomi
Giid juhib meie tähelepanu piiril mitmele huvitavale detailile. Kui piirijoon on üldiselt tähistatud valgete maanteetähise sarnaste postikestega, siis neist lõuna pool on kenasti pügatud muruväljak, kuid postide taga põhja pool algab totaalne võsa. Põhja-Korea ei ole pidanud vajalikuks piiriala puhastada ja väidetavalt on neid tabatud seal võsas ka kokkuleppeid eirates toimetamas. Põhja pool seda juttu muidugi ei räägitud. Küll aga on Põhja-Korea DMZ-st väljajäävad mäeküljed puudest puhastanud, aga selle põhjus on siiski ebaselge.
Lõuna-Koreas on piirialad üldiselt metsased. Kogu DMZ on täies laiuses (4 km) ja pikkuses (250 km) tihedalt mineeritud. Peale Korea sõja lõppu 1953. aastal külvasid mõlemad pooled lennumasinatelt sadu miljoneid maamiine, mis muudab ala ka võimaliku Koreade taasühendamise korral aastakümneteks kasutuskõlbmatuks. Seda enam on rahul floora ja fauna, mis DMZ-s piiramatult vohab ja on moodustanud omamoodi looduspargi.
Demilitariseeritud tsoonis asub mõlemal pool piiri üks küla. Lõunas asuv Daeseong-dong on ligi 200 elanikuga reaalselt tegutsev asum, mis asub vaid 350 meetri kaugusel demarkatsioonijoonest. Eripäraseks muudab küla toimimise lisaks asukohale see, et sealsed elanikud ei maksa makse, saavad riigilt iga-aastaselt ligi 100 000 dollarit toetust, kuid peavad oma igapäevaseid olmevajadusi käima rahuldamas külast väljaspool. Külas ei asu poode, koole ega meditsiiniasutusi, lubatud on vaid elu- ja põllumajandushoonete püstitamine.
Põhja-Korea poolel asub suurem asula Kijong-dong, mis on tuntud kui propagandaküla, sest väidetavalt ei ela külas mitte kedagi. Küla on üle mõlema Korea keskmise maa-asula taseme varustatud ja kindlasti ei peegelda reaalselt Põhja-Korea elatustaset, kuid teades Põhja-Korea propaganda kvaliteeti, on tegemist võimsa monumendiga sotsialistliku riigikorra ülistamiseks.
Minu külastuspäeval oli ilm selge ja reisikaaslasest Hiina fotograaf laenutas mulle tohutu objektiivi ja ma sain korralikud lähivaated nii piirirajatistest kui mõlema Korea piiriküladest.
Piirikülad muudab visuaalselt propagandistlikeks mõlemas asuv tohutu torn riigilippudega. Lõunakorealased püstitasid 80. aastatel 98 meetri kõrguse masti, millele Põhja-Korea vastas ligi 160-meetrisega, mille otsas ripub (lehvida jõuab see vaid tormituultes) maailma suuruselt teine lipp kaaluga 270 kilogrammi.
Lisaks liputamisele on ajaloo jooksul olnud propagandavahenditest kasutusel võimsad valjuhääldid, mille abil edastati üle piiri vastasele ebameeldivat infot. Neid audiorünnakuid katkestasid tihtipeale Põhja-Korea relvad, mis valjuhääldid lihtsalt puruks lasid. 2004. aastal lepiti siiski kokku sellelaadsete rünnakute mõlemapoolses lõpetamises.
Tänapäeval seisneb propagandasõda tegevustes, millega üritatakse viia reaalset elu kajastavat infot põhjakorealasteni. Peamiselt kasutatakse selleks õhupalle, mis tänu valdavale tuulesuunale viib lõunast õhku lennutatud pallid ilusti põhja suunas. Pallidega edastatakse raamatuid, DVD-sid, mälupulki, sularaha ja palju muud, mis annab leidjale suure hulga infot välismaailma kohta.
Põhja-Korea üritab neid küll maksimaalselt alla tulistada, kuid tuhanded pallid satuvad siiski põhjakorealaste kätte, kes nende sisu vaatamata võimalikule karistusekartusele sihtotstarbeliselt kasutama asuvad ja seeläbi oma režiimis äkki veidikenegi kahtlema asuvad.
Veel on Lõuna-Korea iga-aastaselt jõulude ajal püstitanud oma poolele piirile meeletult kõrgeid tehislikke jõulupuid, mis valgustatud ristidega annavad põhjakorealasele lootust ja mida Põhja-Korea režiim proovib teinekord samuti relvadega hävitada.
Sild, millelt tagasiteed enam pole
Peale Panmunjomist lahkumist satutakse korraks veel äärmiselt lähedale Põhja-Koreale, kui buss möödub nn. kirvemõrva intsidendi toimumiskohast ja sillast, mida tuntakse Bridge of No Return´i nime all. Selle silla kaudu vahetati peale sõda vange ja anti valida, kuspool piiri nad soovivad elada.
Kirvemõrv aga oli üks pöördelisemaid sündmusi DMZ ajaloos. Kuni selleni patrullisid Põhja- ja Lõuna-Korea sõdurid koos, mõlemal pool piiri. Kui aga üks puu asus oma kasvuga takistama lõunakorealaste vaadet eelpooltoodud sillale, asusid nad koos ameeriklastega seda trimmima. Juhtus see 18. augustil 1976. aastal ja lõppes kahe Ameerika sõjaväelase hukkumisega, kui väidetavalt Kim Il-sungi enda istutatud puu kärpimist üritasid takistada ideoloogiliselt ajupestud põhjakorealased.
Tekkinud füüsilises konfliktis kasutati relvana kirvest ja sellega tapeti ka kaks ameeriklast – kapten Bonifas ja leitnant Barrett.
Täna meenutab kohta mahasaetud puutüvi sinna asetatud mälestusmärgiga. Kuna sündmuskoht asub mõnekümne meetri kaugusel demarkatsioonijoonest, on bussist väljumine keelatud ja pildistamine lubatud vaid ühes suunas.
Kaesongi tööstuspark asub kümnekonna kilomeetri sügavusel Põhja-Korea territooriumil. Seal tegutseb ligi 120 Lõuna-Korea tehast ja tööd on saanud ligi viiskümmend tuhat põhjakorealast.
Kaesongi tööstuspark ei ole niivõrd kasumiteenimise projekt, kuivõrd põhjakorealaste „valgustamine“ ja seetõttu on see Põhja-Korea režiimile üsna ohtlik, kuid annab neile siiski miljoneid dollareid tulu aastas, mida režiim vajab kui õhku püsimiseks. Seetõttu on Kaesongis toimuv olnud selle loomisest alates poliitiline ping-pong kahe maa võimude vahel, kuid park töötab edukalt ning on olnud poliitilistel põhjustel suletud vaid 2012. aasta pingete ajal.
Imjingakis asub ka Vabaduse sild, mis on sümboolse müüriga jalakäijate sild ja kus põhja jäänud sugulaste eest käivad palvetamas sajad tuhanded korealased üle kogu maailma.
Seejärel sõidutatakse turistid üles mägedesse, lähimasse punkti Põhja-Koreale (v.a. Panmunjom muidugi), paika, kust on avastatud üks neljast põhjakorealaste poolt kaevatud tunnelitest. Läbi selle on võimalik vaid tunniga toimetada kuni kolmkümmend tuhat relvastatud meest.
Arvestades, et selliseid tunneleid on avastatud neli ja infot on veel ligi kümne kohta, on selge, kui tõsiselt Põhja-Korea on võtmas võimalust maaväega lõunanaabrit üllatada.
Meenutagem, et Seoul asub vaid viiekümne kilomeetri kaugusel. Tunneleid hakati avastama aastal 1974, kui kõrge Põhja-Korea armeetegelane põgenikuna sellekohaseid vihjeid hakkas andma.
Otsitavates piirkondades torgiti maapind iga 70 sentimeetri tagant kuni 100 meetri sügavuseni läbi torudega, neisse valati vett ja nii avastati järjepanu aastatel 1974 – 1990 kokku neli tunnelit. Lõuna poolt kaevati tunnelitele vastu ja avastus oli jahmatav. Tunnelid olid kaevatud sõltuvalt piirkonnast väga kõvasse graniitpinnasesse, kasutades dünamiiti. Just dünamiidi paigaldamiseks puuritud avade suund seintes annab kindla tõestuse, et tegemist oli põhjakorealaste ettevõtmisega, kuigi ametlik Pyongyang püüdis mõnda aega väita vastupidist. Samuti üritas Kim Il-sungi režiim põhjendada tunnelite rajamist söekaevanduste loomisega, aga ka see väide oli hale – nendes piirkondades sütt lihtsalt ei leidu.
Turistidele on avatud Soulile lähim, kolmas tunnel. See asub 67 meetri sügavusel graniidis, on umbes kahemeetrise diameetriga ja kulgeb kuni 400 meetrit Lõuna-Korea territooriumil. Põhja poole peab teda jääma seega ligi kaks kilomeetrit. Kui kaua nende ehituseks aega kulus, pole teada. Samuti on väga tõsine turvarisk, et mitmed tunnelid on ilmselt tänini avastamata ja kujutavad reaalselt ohtu Lõuna-Korea julgeolekule.
Tunnelites pildistamine on samuti keelatud, kuid nutiseadmete ajastul on seda raske kontrollida ja seeläbi on videosid ja fotosid Internetis ohtralt saadaval.
Kui külastus piirkonda on lõppenud, oleme tunniga pealinnas Seoulis tagasi kogemusega, millesarnast kaasaaegses maailmas mujalt ei leia. DMZ laadseid piiritõkkeid on olnud kasutusel Saksamaa jagunemise ajal, suurim sellelaadne maatõke laiusega 10 kilomeetrit eraldas ka Põhja- ja Lõuna-Vietnamit, kuid toimiva lahendusena on Korea piir tänapäeval ainulaadne.
DMZ külastamine sai teoks turismibüroo KTB Tours abiga.