FOTOD: Imelised himba naised

Aafrikas elab palju ilusaid ja huvitavaid väikseid rahvaid. Tiit Pruuli kohtus Namiibias himbadega ja on neist võlutud.

Himbad elavad Põhja-Namiibias ja veidi ka teisel pool Kunene jõge Angolas. Kui palju neid kokku on, ei tea keegi. Vikipeedia arvab, et 50 000 hinge, Namiibia statistika räägib, et nende riigis on 95 000 „registreeritud himbat“, tegelikult veel palju rohkem. Igatahes võib neid nõtkeid inimesi näha liikumas kõikjal Kaokolandi (u 50 000 km2) lagendikel ja mäenõlvadel. Ja kui küsida mõne Namiibia suure rahva esindajalt, kui palju elab Namiibias him- basid, siis võivad nad vastata „too much“ − liiga palju. Himbad räägivad väga sarnast keelt hererodega, sisuliselt on tegu bantu keelkonda kuuluva herero keele dialekti- ga. Kultuuriliselt on nad tänapäeval siiski päris erinevad. Hererod käivad korralikult, võiks isegi öelda, et teatraalselt riides. See on kunagiste saksa kolonisaatorite üks saavutusi.

Täpselt on teadmata ka see, kust on himbad oma praegusele asualale saabunud. Need paigad olid eurooplastele kaua aega ligipääsmatud, eraldajateks Luukererannik ja Namiibia kõrb, seega on andmeid vaid viimase 150 aasta kohta. Üldiselt arvatakse, et herero-rahvad tulid siiakanti XVI sajandi keskel Angola edelaservast. Antropoloog J. S. Maban oletab, et himbade nimi on pärit XIX sajandi teisest poolest, mil Kaokolandi rüüstasid sõjakad namad. Nomaadidest karjakasvatajatelt rööviti tuhandeid kariloomi ja inimesed tapeti. Paljud põgenesid naaberriiki Angolasse, kus neid hakati kutsuma ovahimba (’kerjused’). Tagasi praeguse Namiibia territooriumile tulid himbad 1920. aastail.
Kuna tegu oli ka Aafrika mõistes nurgataguse kohaga, siis esimesed koolid, haiglad ja poed jõudsid Kaokolandi 1960. aastail. Kooli ei taha himba pered oma lapsi siiani panna, see tarkus ei ole karjakasvatamise ja tantsimise juures kuidagi kasuks.
Loodusturistid käivad siinkandis otsimas elevante, sebrasid, impaalasid, leoparde, lõvisid ja paljusid teisi Aafrika iludusi. Himbadele on aga kõige tähtsamaks loomaks tavaline lehm.

Igapäevaelu

Lehmade karjatamine on meeste töö, kes ongi karjadega päevad läbi külast väljas. See on tõenäoliselt päris raske töö. Kõik muud tööd on naiste teha. Aga ilmselt jääb neil nõnda palju vaba aega üle, et nad jõuavad tegeleda ka edevate veidrustega. Näiteks end värvida, lõhnastada ja mõelda välja tähendusrikkaid soengumoode. Himba naiste riietumistseremoonia – kui seda sõna peaaegu paljalt käivate naiste kohta sobib kasutada – võtab igal hommikul palju aega. Himbade soeng näitab tegelikult ära nende sotsiaalse staatuse ühiskonnas. Noored plikad kannavad kahte tihedat ja jämedat patsi. Puberteediea lähenedes põimitakse neiu juuksed savi ja rasvaga paljudesse väikes- tesse patsikestesse ja neid kantakse näo ees. Pärast initsiatsiooniriituste läbitegemist lükatakse patsid näo eest ära.

Lõhnastamiseks segatakse lehmasarvest tehtud nõus mürripuu vaiku, ookrit ja taimerasva. Seda soojendatakse lõkkel ja tõusev aur voogab naise kehale ning katab selle magusa lõhnaga.

Veega ei pese himba naised end peaaegu kunagi, ka vihmaperioodil mitte. Puhtaks saamiseks hõõrutakse end ookri ja rasva seguga. Boonuseks on see, et nahale jääb imeline kastanpruun läige.

Himba naised ei tohi sünnitada küla territooriumil, sest nad ei ole mingid kariloomad, kes keset küla järglastele elu annavad. Lapseootel naine läheb sünnitegevuse lõppfaasis koos teiste naistega mõnisada meetrit külast välja. Õnneliku sünni järel tuuakse laps ja ema peamaja kõrvale paigutatud varjualusesse, kus esivanemate vaimud neid kaitsevad. Mees ei tohi oma last puudutada enne, kui last on tutvusta- tud esivanemate hingedele. Selleks puhuks kogunevad külaelanikud ümber rituaalse tule, kus laps antakse külavanema kätte, kes teatab lapse nime ja viib läbi tutvustamistseremoonia. Kõige lõpuks ohverdatakse lehm või härg, see tava lõpetab kõik himbade tseremooniad. Toidu kõrvale juuakse meest, puukoorest ja sipelgapesast korjatud seemnetest tehtud mõdu.

Religioon

Kuigi himbad usuvad Ülima Olevuse (Ndjambi-Karunga ehk Mukuru) olemasolu, on igapäevaelus palju tähtsamal kohal esivanemate kultus. Mõistagi on mõlemad ka omavahel seotud – esivanemate vaimud on vahemeesteks Ülima Olevuse ja inimeste vahel. Esivanemate kultus on oluline osa paljude Aafrika rahvaste maailmapildist, aga just himbade tulerituaalides on ta esitatud kõige selgemal moel. Rituaalset tuld võib süüdata vaid rituaalsete tulesüütamispulkadega, millest üks komplekt on iga perekonnapea käes. Tule tegemine käib pulka kiviaegsel kombel keerutades. Tuld hoitakse pidevalt põlemas perekonna peamise onni (ehk onni, kus sooritatakse kõik rituaalid) ja inimeste eluasemeiks mõeldud onnideringi keskel asuva loomatarandiku juures. Tulease ümbritsetakse kividega ja selle juures on pidev puuvaru. Tule kustumine solvaks esivanemaid. Kahe tule vahelt võivad läbi minna vaid oma suguvõsa liikmed, võõrad mitte.

Tüdrukud pannakse vanemate poolt mehele tihti kohe puberteediea saabudes, 12–13-aastaselt. Ühel himba mehel võib olla kaks naist. Himbade suguelu võiks üldse iseloomustada sõnaga „lodev“, aga erinevalt meist ei tähenda selline käitumine nende jaoks midagi ebaviisakat.