Talvine Veneetsia on tõeline reisiloterii!

Maailmakuulus Veneetsia vaimustab esmakordsel külastusel isegi palju näinud reisihaid. Kas tõesti ka talvisel ja sombusel madalhooajal?

Veebiavarustes uudistades jõudsime tõdemuseni, et Veneetsia kohta räägitakse madalhooaja kohta üsna vastakaid jutte. Mõned vaprad reisisellid kiitlesid, kuidas vihmase ilmaga puhkeb Veneetsia õide, seljatades suvised turistihordid ja pakkudes vähestele julgetele avastusretke üleujutatud ning sünget ilu kandvas vanalinnas. Tagasihoidlikumad toonitasid, et alates oktoobrikuust võivad halvema ilma korral kanalid üle ajada, mis võib ühe mõnusa puhkusereisi ära rikkuda. Samuti pidavat aeg-ajalt piitsutama linnatänavatel kõndivaid elanikke kalgid mägedest pärit põhjatuuled. Paar õnneseent kilkasid, et nende hilissügise paiku Veneetsias veedetud nelja-viie päeva jooksul paitas pealage päike ja õhutemperatuur küündis viieteistkümne soojakraadini. Veneetsia külastamine madalhooajal on loterii. Ja me kavatsesime välja uurida, millise partiiga novembrikuu teisel poolel sellest õnnemängust väljume.

Õhtuse Veneetsia võlu
"Kuule, siit aknast pole enam mitte midagi näha," ütlesin Karolinile, kui Milaanost väljunud kiirrong oli Veneetsia kesksest raudteejaamast ainult mõne minuti kaugusel. Päike oli loojunud. Akendest nägi mõnda ähmast tulukest seletamatul kaugusel. Infotabloole ilmus Stazione di Venezia Santa Lucia, nii et liikusime uste juurde - pauhti - uksed avanesid ja nädalavahetuse linnaseiklus meie mõlemi jaoks täiesti uues sihtkohas võis alata. Rongijaamad on anonüümsed paigad, kui mõne erakordse disainiga koha kõrvale jätta. Tõelise Veneetsia nägemine ootas rahvamassi, kioskite ja piletimüügikassade rägastiku taga.

Tõeline Veneetsia” ehk kanalid, mis ilmuvad välja iga teise tänava lõpus.

Nii palju turiste! Sattusime Veneetsia transpordisõlme lähedal suurte rataskohvrite, kaelas rippuvate kaamerate ja “I ❤ Venezia” loosungiga särke kandvate inimeste tulva alla. See uputus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Meil pole midagi turistide vastu. Pigem tekitas see üllatust, sest juba septembrist-oktoobrist peaks linna külastavate inimeste arv märgatavalt vähenema. Kui madalhooajal tekib mõnikord tunne, et edasi liikumiseks peab tükk aega ootama, kuna tänavad on kitsad ja inimesi nii palju, siis kuidas on võimalik suvisel ajal hakkama saada? Tõepoolest selgub uurimise käigus, et suve tippaegadel moodustuvad kitsastele tänavatele ja sildadele tallatakso ummikud, nii et mõnikord peab ootama mitu minutit edasi pääsemist. Vaateväli on piiratud ja linna uusgooti arhitektuuri, kaunite sildade ning hurmavate tänavate nautimiseks jääb vähem mänguruumi.

Lõpuks saime tuurigruppide keerisest välja ja kanalite äärsed tänavad muutusid kohati aina tühjemaks. "Oota, kas me läheme üldse õiges suunas," küsib Karolin äkitselt. Võtame ette 5-tärni hotellist küsitud linnakaardi, kuna erinevalt paljudest sihtkohtadest pole Veneetsias võimalik isegi rongijaama kõrval asuvast infopunktist tasuta kaarti küsida. Liigume kaardi abil edasi, ent igaks juhuks küsime kohalikult mehelt teejuhiseid. Veneetsias näed abi küsides kõigi elanike nägudelt, et oled nende elus tuhandeteni ulatuva järjekorranumbriga teejuhiseid päriv rändur. Igatahes selgus, et suund pole päris õige ja liikusime mööda tühjemat tänavat tagasi, et ületada jalakäijatele mõeldud sild.

Veneetsias on palju turiste. Mõned neist toidavad keskväljakul tuvisid, et linnud tuleksid välja sirutatud kätele. Õnnestumise korral tehakse ohtralt fotosid.

Veneetsias paiknev keeletoimetaja naksaks eelmisest lausest "jalakäijatele mõeldud" osa koheselt maha. "Mamma mia, see on ju ilmselge," hüüataks ta seda lugedes. Põhilised Veneetsia piirkonnad on täielikult jalakäijate päralt ja tänavatel ei sõida autosid, jalgrattaid ega Itaalias tavapäraseid mopeede. Kohalik ühistransport põhineb veeliiklusel. Saadaval on veebussid, -taksod ja -gondlid. Seadsimegi sammud veebusside jaoks mõeldud peatuse poole, kuna öömaja asus Veneetsia kesksest osast eraldi saarel nimega Lido Di Venezia. Tegu on 11 kilomeetrit pika liivaste randadega maaribaga, kus korraldatakse iga aasta septembris maailmakuulsat Veneetsia filmifestivali.

Veebuss on teisisõnu väike praam, mis ühest peatusest teise põristab. Kohalikud eelistavad vähemalt talvisel hooajal pigem klaasidega kaitstud sisealal istuda, kuid meiesugused elevil hinged eelistasid pigem vaba õhu käes tekil seista. Veebussi peal olles maabusime korraga Veneetsia peasaare viimases peatuses, misjärel hakkas õhtusäras Lido aina lähemale jõudma. Võluv! Veneetsia Lido on täiesti teistsuguse õhkkonnaga paik, kuna seal vuravad ringi bussid ja autod ning iga tänav ei lõppe ootamatult kanaliga. Ööbisime 2-tärni hotellis La Pergola di Venezia, mis asus "bussipeatusest" mõõduka jalutuskäigu kaugusel.

Linn, kus on rõõm eksida
Hommikul ärgates oli raske aru saada, millise ilmaga Veneetsia meid täna vastu võtab. Halli pilvepiiri ja ööga asfaldile tekkinud lompide vahel näis valitsevat udu, vihm või uduvihm. Täpselt ei saagi aru. Hommikusöögi järgselt otsustasime teha linna avastamiseks pika päeva ja uurida välja, kas võitsime lotoga vihmase või lihtsalt pilvise päeva. Etteruttavalt võib öelda, et terve päeva jooksul tundus mitu korda, et iga hetk hakkab tugevalt sadama. Siiski jäid igasugused kahtlused ainult mõneks nina otsa kukkunud piisaks, mistap me ei pidanud vinge pladina saatel kilepontšode järgi tormama. Kindlasti on madalhooajal Veneetsiasse reisimisel oluline arvestada vihmaga, kuid sellest juba reisikirja lõpus.

Igatahes õhtul sihtkohta saabudes mõistad hommikul, et päevavalguses näeb kõik teistmoodi välja. Niisiis kõndisime veetranspordi peatuse poole ja nägime kai ääres esimest korda täies hiilguses vastaskallast. Juba eelmisel õhtul tajusime, et Veneetsia on kõvasti suurem linn, kui kodumaal plaane tehes olime ette kujutanud. Praami pardalt maapinda puudutades ja seejärel linnatänavatel seiklema hakates saime sellele veel rohkem kinnitust. Karolin rääkis, et ta oli vaadanud YouTube'st videot, kuidas Veneetsias on võimalik "nii kergesti ära eksida". Ta oli selle peale üllatunud, aga pärale jõudes tekkis arusaam, mis põhjusel see ikkagi nii lihtne on.

Hommikune praamisõit Lidost Veneetsia ajaloolisesse keskusesse.

Suur osa linnatänavatest asub ristuvate ja käänduvate kanalite vahel. Kaardi järgi võib umbkaudse suuna kindlaks teha ja sihtkoha poole rühkima hakata, kuid tegelikkuses viivad käänulised tänavad ja otsetee võtmist takistavad kanalid eksitavatele radadele. Aga Veneetsia on üks neist kohtadest, kus on lausa rõõm ära eksida! Meil polnud olulisi ajalisi piiranguid, nii et vahepeal lasime end jalgadel teadmata suunas edasi kanda. Võtsime kaardi ette ja kumbki meist ei leidnud enam tänavanime kuskilt üles. Pole hullu, kuna pidevalt ümbritsesid meid kaunid hooned, neid peegeldavad kanalid ja põnevad kitsad tänavad. Veneetsia näeb isegi hülgehalli taevalaotuse taustal ilus välja!

Lõunasöök: kuum pitsarull, mis on Veneetsias populaarne kõhutäide.

Lõunasöök oli täistabamus. Tänavatel leidub lõpmatus koguses turistidele suunatud, enamasti maitsetuid ja ülehinnatud kergeid eineid pakkuvaid lokaale. Sattusime juhuslikult pitsat, paninisid ja muid soolaseid küpsetisi pakkuvasse toidukohta, mille pisike ruum oli täis tuubitud kohalikke einetajaid, kes soovisid kiiret lõunaampsu. Tellisime tomati ja mozzarellaga täidetud kuuma pitsarulli, mis maitses tõesti taevalikult. Maksis ainult kaks eurot! Alati tasub suurtes Itaalia linnades kõhu täitmisega veidi oodata, kuna varem või hiljem sattub mõne parajalt hea pakkumise otsa.

Päeva jooksul kõndisime kahe peale kokku üle 60 000 sammu (aitäh, sammulugeja!) ja kõndisime risti-rästi läbi kõik põhilised ajaloolised piirkonnad. Nägemata ei jäänud Rialto sild, mille lähedal sõime õhtul ehedat nelja juustu pitsat (Quattro Formaggi) restoranis, kust avanes vaade Suurele Kanalile. Suurematest vaatamisväärsustest külastasime Püha Markuse väljakul asetsevat samanimelist katedraali ja Santa Maria della Salute kirikut. Siiski jätavad sügavaima mulje Euroopa suurimas autovabas linnas tehtud lõputud jalutuskäigud, mis avasid iga tänava nurgal tehtud pöördega aina uut silmailu.

Kui hakkab kallama...
Järgmisel päeval pidime Veneetsiaga hüvasti jätma. Olime eelmisel õhtul planeerinud hommikut Lido randade väisamisega alustada, ent kardinat eest tõmmates vaatasid vastu üsna vihmased väljavaated. Kohe nii vihmased, et mõte rongijaama jalutada tundus halb idee, kuna meil polnud vihmavarju ega veekindlaid jalanõusid. Ja väljas kallas nagu pangest! Kui eelmisel lõunal oli korraks taevas näha õrnalt sinakaid laike, siis täna hommikul kattis Veneetsiat süngelt tumehall pilvemeri. Vaja on uut plaani! Otsustasime, et sõidame veebussiga Lidost otse raudteejaama. See oli parim otsus, kuna praami katuse all saime isegi vihmasajus nautida vaateid Veneetsia kallastele.

Vaade viimaselt praamisõidult

Arutasime, et kui kogu reisi vältel kujuneks ilm ärasõidupäevale sarnaseks, siis oleks sihtkoha nautimine palju keerulisem. Ilmselt peaks panema suuremat rõhku ühistranspordi või renditud gondliga ringi liikumisele. Peale selle oleks hädavajalik omada piisavalt veekindlaid riideid, kuna läbimärgade rõivastega pole mõnus linna avastada.

Veneetsia madalhooajal: plussid ja miinused

+ Tipphooajaga võrreldes vähem rahvast
+ Veidi soodsamad majutushinnad

- Ennustamatu ja kapriisne ilm
- Aeg-ajalt spontaansed üleujutused

Tee peal olles kogusime soovitusi ja nippe romantilise linna avastamiseks suvesoojusest välisel ajal.

Ära toetu liigselt ilmateatele!
Tõsi, reaalajast ühe päeva piirideni võib ilmateade üsna usaldusväärne olla, aga pikemalt pole mõtet vähemalt talvise hooaja Veneetsia ilma ette ennustada. Kui ilmateade lubab nädala pärast Veneetsias päikest, siis tasub aegsasti ette mõelda vihma eest kaitsva riietuse pakkimise peale. Enamjaolt on november-detsember leebemad kuud võrreldes jaanuari-veebruariga, kui tajutav temperatuur võib tugevate tuulte tõttu parajalt krõbedaks kujuneda. Novembri keskel külastades jäi õhutemperatuur päeval 7-8 kraadi piirimaile ja õhtul langes see 2-3 soojakraadini.

Uuri sündmuste ja tähtpäevade kohta!
11. novembril toimub Festa di San Martino, mil kodust kaasa võetud pottide ja pannide kolina saatel koguvad lapsed mardi- ja kadripäeva vaimus tänaval kõndivatelt inimestelt nänni. 6 jaanuaril korraldatakse Suurel Kanalil regatt nimega Regata delle Befane. Selle käigus sõuavad võidu üle 50-aastased osalejad, kes on riietatud nõiakostüümidesse. Kohalikud ei tähista jõuluperioodi ja uue aasta saabumist väga suurelt, kuid sellegipoolest täituvad pühade ajal tänavad linna tähistama tulnud turistidega. Teatavat peomeeleolu võib ikkagi oodata. Euroopalikke külastajatest kihavaid jõuluturge ei tasu siiski oodata.

Lõika kasu soodsamatest hindadest!
Selge on see, et madalhooajal on suvega võrreldes madalamad hinnad. Need ei pruugi kajastuda restoranitoidu maksumuses, ent madalama nõudluse peegeldust võib küll näha majutuskohtade hinnakirjades. Võid julgelt broneerida öömaja, mis ei asu otseselt Veneetsia ajaloolises südames, kuna veepõhine ühistransport on usaldusväärne ja ei vea alt, kuna see on paljude kohalike jaoks põhiline liikumisviis.

Lennukisõit easyJetiga Tallinnast Milaanosse üle Austria alpide.

Reisi Veneetsiasse Milaano kaudu!
Me saime taskukohase hinnaga lennupiletid algusega Tallinnast kasutades nii easyJeti kui Ryanairi teenuseid. Milaano kesksest rongijaamast saab otseühendusega Veneetsiasse ja kui piletid piisava ajavaruga ette osta, siis saab need interneti kaudu soodsa hinnaga (alates 16 eurost ühe otsa kohta). Ryanair lendab Bergamo lennujaama ja sealt on mõistlikum sõita bussiga kohalikku rongijaama ning ühe ümberistumisega Veneetsia poole tuhiseda. Mõlemal juhul võtab sõit aega 2-3 tundi.