Nepali mägedesse? Ei, hoopis kloostrisse mõtlusturistina
Lennujaama ukse taga on nagu ikka parvedes taksojuhte ja hotellide esindajad, kes just sinu jaoks kõige paremat lahendust teavad. Enamik neist viiks sind Thameli, mis on poole ruutkilomeetri suurune, kolmest tänavast ja neid ühendavatest põiktänavatest koosnev ala. Kõik majad seal on kas külalistemajad, kohvik-restoran-pubid, raamatupoed, mägimatkade reisibürood või trekkimisvarustuse poed, mis pakuvad kõike vajalikku mõistliku hinnaga ja tihti ka normaalse kvaliteediga.
Thamel tundub igale Katmandusse saabujale ainuõige sihtkoht ja esmakordsel külastusel peatusin seal minagi. Teisel korral nägin aga ka juba muid paiku, nagu näiteks Boudhanathi, mida võiks nimetada eeslinnaks, kuna see asub Katmandud ümbritsevast ja alati ummistunud ringteest väljaspool.
Boudhanath on tähtis, kuna seal asub üks Tiibeti budistide tähtsamaid pühasid objekte, hiiglaslik Buddha stuupa, millele ringi pealetegemine sadade inimeste keskel võtab neli minutit. Ümbruses on palju erinevaid keni kloostreid, külalistemaju ja restorane. Rahulikumad ja kaunimad hostelitest asuvadki kloostrites.
Luksusliku lääne elu ihalejatele asub Boudhanathis ka Hyatti hotell, kuhu on vahelduseks vahva end soojendama ja teed jooma minna. Enamik hooneid Nepalis kütet ja tihenditega aknaid ei tunne, seega on aeg-ajalt soojas olemine talvises nullilähedase temperatuuriga Katmandus mõnusaks vahelduseks. Ainuke põhjus Thameli melusse naasmiseks on minu meelest suurepärane valik raamatupoode.
Boudhanathi stuupa juurest 40 minutit põhja pool asuvad kõrvuti mäetipukestel (Nepali mõistes tipukesed, Eesti mõistes suured mäed) kloostrid. Neist vanim, Kopani klooster alustas laama Yeshe ja laama Zopa Rinpoche juhtimisel lääne inimestele budismi õpetamist juba kuuekümnendatel.
Kopan on umbes paarikilomeetrise ümbermõõduga rahuoaas keset ümbritsevat kiiret ja lärmakat elu. See koosneb suure meditatsiooniruumiga templist, mis on loomulikult kõige kesksemal kohal, lisaks umbes 400 munga eluruumid ning mitu väiksemat õppehoonet, külalismajad välismaiste tudengite majutamiseks ning koolimaja.
Enamik munkadest ongi seal õppimas, kuKopan pakub neile võimaluse saada kooliharidus tasuta: õppida keeli, loodusteadusi, matemaatikat ning budistlikku eluõpetust – Buddha õpetusi meelde jättes ning nende tähenduse üle väideldes. Alles täisealiseks saades peavad õpilased otsustama, kas tahavad pühenduda mungaelule või sellest loobuda, kusjuures ilmaliku tee valinud kloostriõpilased olevat väga nõutud peigmehed oma distsiplineerituse ja hoolivuse tõttu.
1971. aastal toimus Kopanis esimene novembrikursus ehk kuuajane budistliku filosoofia ja mõtluse kursus, üks tuntumaid välismaalastele mõeldutest Tiibeti traditsiooni kloostrites. Just Kopanist on välja kasvanud ka üks suurimaid Tiibeti budismi läänes tutvustavaid organisatsioone – Foundation for Preserving Mahayana Tradition, millel on üle maailma umbes 200 keskust. FPMT üks asutajatest ja kõrgelt lugupeetud õpetaja laama Zopa Rinpoche tuleb hoolimata ülitihedast graafikust igal novembrikursusel nädalaks või kaheks Kopani õpetama.
Mullusel kursusel osales üle 250 inimese ja suur enamik jäi kohale lõpuni. Nende seas kohtasin tudengitest seiklejaid, IT-juhti Praha pangast, Cambridge’i haridusega finantsspetsialisti Mauritiuselt, töötuid Taanist, Venezuela naftaparunit, horde kõiksugu taustaga otsijaid Austraaliast ja Ameerika Ühendriikidest, hinduna üles kasvatatud turundusõppejõudu California ärikoolist, katoliiklikust perest pärit Briti noorteadlast, Leedu juristi, kes pärast 12 tööaastat otsustas pausi pidada jne. Vanuses 18–70, Uus-Meremaalt Alaskani, Hongkongist Ghanani. Mis neid kõiki sinna tõi? Uudishimu ja soov elada püsivalt õnnelikumat elu.
Täpsemalt oskan novembrikursusele mineku põhjustest rääkida enda kogemuse põhjal. Olen seal käinud kaks korda – 2009. ja 2010. aasta lõpus; esimesel korral sattusin sinna pea kogemata. Mul oli käsil vabakutselise aasta ning pidin oktoobri lõpus olema töö asjus Singapuris, aga sellele järgnev aeg oli planeerimata. Siis helistas minu vend.
Ütles, et pidavat hea kursus olema ja et kui ma juba Aasias olen, siis tulgu. Mõtlesin natuke ja otsustasin, et kuna mul otseselt muid plaane pole, siis võin ju minna. Kevadel külastatud Bali Spirit Festival jättis meditatsioonist ja vaimsest arengust väga hea mulje. Viimaseks kaalutluseks oli, et kui mulle ka ei meeldi, siis vähemalt saan täpsemalt teada, millega minu orientalistist vend on kõik need aastad Tartu Ülikoolis ja mujal tegelenud.
Elu kloostris on mugavale noorele raske: ärgata tuleb kell 5.30. Hommikutee, tunnike mõtlust, puder ja värske sai hommikusöögiks. Järgneb tund karmajoogat – kaasinimestele kasulikku tööd, näiteks koristamist. Kell üheksa algab kaks ja pool tundi kestev filosoofiaõpetus, seejärel taimetoiduline lõunasöök (riis, erinevad taimsed kastmed ja riisikõrvane, magustoit, salat) ning paar tundi vaba aega.
Pärastlõunal toimuvad kümnestes gruppides arutelud õpetuse käigus kerkinud teemadel. Järgneb pärastlõunane õpetus, siis kellaviietee, tunnike mõtlust, õhtusöögiks supp, tunnike mõtlust ja kell pool kümme magama. Ja nii kuu aega järjest ilma puhkepäevadeta.
Hommikupoolikud mööduvad vaikuses – alguses hirmutav, kuid enamikule inimestest kiiresti meeldima hakkav komme. Telefoni ja interneti kasutamist ning muud sidet kloostrivälise maailmaga pole terve kuu jooksul. Selge ja muutumatu programm ning segajate puudumine tagab, et kuu aja jooksul on võimalik keskenduda enda ja oma mõtetega töötamisele ning täie pingutusega jälgida, millised harjumused meil välja kujunenud on.
Milleks kõik see?
Buddha, 2500 aastat tagasi elanud tavaline mees, leidis tee ärkamiseni kannatuste kütkest, mis meid kõiki valdavad. Kannatuse all ei mõisteta mitte ainult suurt füüsilist piina või tragöödiat, vaid ka igasugust rahulolematust, ebameeldivaid tundeid, ärevust, soovi olla kuskil mujal jms. Buddha leidis, et kuna kõik see on loodud meie meeles, meie mõtete abil, siis tehes tööd oma harjumuspäraseks kujunenud mõtetega, on võimalik üle saada kannatustest ning leida püsiv rõõmus rahulik õnnetunne.
Siin tulebki mängu meditatsioon või eesti keeles mõtlus – keskendunud töö oma meelega, eesmärgiks suutlikkus tähelepanelikult jälgida, mis meie mõtetes toimub, ning harjumuspäraseks saanud mõtete sisu analüüs.
Kloostris loodud rahulik keskkond ja distsipliin annavad võimaluse ja aja rahus keskenduda oma meelele ja mõtetele ning näha, mis meie peas toimub, kui palju sissejuurdunud mõttemalle meis eksisteerib, ilma et neid endale teadvustaksime. Mõtete ja tegude märkamine on aga alus, et ennast rahulolevama ja õnnelikuma eluni juhtida.
Kõlab lihtsalt, eriti kui pidada ennast maailmale avatud inimeseks? Nii arvasin minagi. Tegelikkus osutus aga raskemaks. Esiteks olla kloostris ilma paljude tavaliste võimalusteta endale asendustegevust leida/otsida on juba iseenesest katsumus. Harjumuspäraselt tegelen kogu aeg millegagi. Kloostris aga jääb see aeg selleks, et oma mõtteid jälgida – kõike seda tohuvabohu ja virvarri!
Lisandub budistlik filosoofia, täis müütilisi lugusid ning liialdusi. Avastasin, et mind on koolitatud võtma teadmisi nii, nagu neid räägitakse. Budistlikus filosoofias tuleb aga võtta õpetajanende üle mõtiskleda ja aru saada, mida need just sinu jaoks tähendavad.
Kõigega ei pea nõustuma
2009. aasta kursuse esimene nädal oli huvitav, teisel nädalal olin vaikselt pahane ja arvasin, et see on jama, mida mulle räägitakse. Infot oli palju, keelekasutus tavalisest erinev – tihti oli sõnadel minu jaoks ja budistlikus kontekstis erinev tähendus, välismaailma käsitlus oli minu jaoks harjumuspärasest erinev. See negatiivsus pani aga mind tohutul kiirusel raamatuid lugema ja aru saama, et kõike, mida räägitakse, on võimalik erinevalt tõlgendada ning kõigega ei pea lihtsalt nõustuma.
Kursuse jooksul tuletatakse meelde, et midagi ei pea lihtsalt omaks võtma ja uskuma ilma analüüsimata ja üle kontrollimata – avatud meelega.
2009. aasta lõpul kloostrist esimest korda lahkudes arvasin, et väga huvitav kogemus oli, aga tagasi ma samale kursusele ei läheks.
Arvamused, nagu ka kõik muu, aga muutuvad.
Olles kursusele järgnenud aja jooksul aru saanud, kui kiiresti ununevad isegi väärtuslikud mõtted, kui palju tuleb mul tööd teha, et meelt rahuliku ning rõõmsana hoida, otsustasin 2010. aasta lõpus Kopani tagasi minna. Sama kursus küll, aga samas rahulik keskkond oma mõtetega
tegeleda oli jällegi olemas ning lisaks, kuna olin vahepealsel aastal palju mõelnud ning lugenud, oli ka minu jaoks kursus täiesti muutunud. Kuulsin asju, millele eelmisel aastal tähelepanu ei pööranud, vaatasin avatumate silmadega.
Parim juhtimiskoolitus
Nüüd arvan, et Kopani kursuste puhul on minu jaoks tegemist parima juhtimiskoolituse, parima puhkuse ja odavaima täiskasvanuelu kuuga: juhtimiskoolitus, kuna tugeva juhi aluseks on enda ja teiste inimeste mõttemaailma tundmine ja suutlikkus ennast juhtida. Puhkus, kuna rõõm rahulikumast meelest oli ka kuid hiljem tunda.
Odavaim, kuna kogu kursus koos elamisega maksis umbes 300 eurot.
Teise kursuse lõpus leidsin, et võiksin hea meelega järgmisel aastal uuesti tagasi minna.
Inimestele, kes soovivad budistliku maailmavaate kohta rohkem teada saada ja olla rahulolevamad, soovitaksin Kopani kursust kindlalt.
(Estraveller 2/2011)
