Ohtlikem paik maailmas: järv Venemaal, mis on nii reostunud, et juba tunnike selle kaldal tapab
Vaid tund aega järve kaldal seismist külvab inimkeha üle surmava kiirgusdoosiga. Tippajal kiirgas järv välja rohkem kui 200 000 korda normaalsest suuremaid ioniseeriva kiirguse koguseid.
Sügaval Uurali mäestikus Kasahstani piiri lähistel asuv Karatšai järv on osa tootmiskoondisest “Majak”, suurriigi ühest kõige suuremast (ja lekkivamast) tuumarajatisest.
Kohe pärast II maailmasõja lõppu ehitatud tootmiskoondis oli üks olulisemaid tuumarelva arendamise keskuseid Venemaal. Kui aga president Boriss Jeltsin avas 1992. aastal käskkirjaga piirkonna välismaalastele, kuulutasid ala külastanud välisteadlased selle kohe kõige saastunumaks paigaks planeedil.
Pika perioodi jooksul, mil tootmiskoondise “Majak” tegevus oli rangelt salastatud, leidis seal aset hulgaliselt tuumaõnnetusi, millest mõnede katastroofilisus küündis Tšernobõli tuumajaama avarii põhjustatud kahjude lähedale.
“Majaki” tuumainsenerid lasid nimelt radioaktiivseid jäätmeid regulaarselt ja hoolimatult lähedal voolavasse Tetša jõkke.
Kahjustused olid kohutavad — kogu Tšeljabinski oblastis avastati 21 protsenti keskmisest kõrgem vähirisk, 25 protsenti normist rohkem sünnidefekte ja 41 protsenti rohkem leukeemiajuhtumeid. 50 protsenti lastesaamise eas elanikkonnast muutus steriilseks. “Majakist” allavoolu asunud 40 jõeäärsest külast 23 tuli evakueerida.
“Majaki” inseneridel oli pakiline kiire jõuda järele Lääne relvastuse tasemele, mistõttu pole imeks panna, et nad ohutusele palju tähelepanu ei pööranud. Taolise tööalase lohakuse tõttu juhtus rajatises 1950. ja 1960. aastatel mitu tõsist õnnetust ja reostusleket.
1950. aastate keskel otsustati viimaks lõpetada plutooniumit tootnud reaktoreis ringelnud reostunud jahutusvee pumpamine lähedalasuvatesse järvedesse, kuid selleks ajaks oli suurem osa kahjust keskkonnale juba tehtud.
Nüüd hakati jäätmeid pumpama selleks ette nähtud vaatidesse. 1957. aasta septembriks oli nendegi seisukord muutunud haldamatuks — vaadid plahvatasid 85 tonni trinitrotolueeni võimsusega ja paiskasid rohkem kui kilomeetri kõrgusele atmosfääri umbes 70 tonni radioaktiivseid jäätmeid.
Nüüd, kus jäätmete hoiustamise süsteem oli hävinud, suunati lakkamatu radioaktiivse saaste voog Karatšai järve.
Insenerid uskusid optimistlikult, et kõik, mis sinna pumbatakse, sinna ka igaveseks jääb, kuna järvest ei voolanud välja ühtegi maapinnal nähtavat jõge.
Kümne aasta vältel osutusid eeldused tõeks, siis aga tabas Tšeljabinski oblastit ränk põud. Järv hakkas tasapisi kuivama, paljastades põhja settinud radioaktiivse saasta atmosfäärile.
Mürgine tolm levis kõikjale, kattes umbes 2300 ruutkilomeetri suuruse ala kokteiliga strontsiumist, tseesiumist ja muudest ebameeldivatest elementidest.
Suur osa Tšeljabinskist on tänase päevani inimasustuseks sobimatu. Hinnangute kohaselt on radioaktiivsete jäätmetega saastatud 4,5 miljardit liitrit põhjavett.
Ning tänase päevani püsib suurem osa kohalikust elanikkonnast õndsas teadmatuses sellest, kui ohtrsalt radioaktiivseid isotoope leidub nende joogivees ja kohalikes põllusaadustes.
Allikas: Forte.ee 2.03.2015
