Tundmatu New York - osa metropolist näeb välja kui seriaali „Väike maja preerias“ võtteplats!

Staten Island on üks viiest New Yorgi administratiivsest linnaosast. Kuigi see on ülejäänud neljast – Manhattanist, Brooklynist, Queensist ja Bronxist – pindala poolest suurem, on ta oma vaid Tallinna-täie rahvaarvuga kõige hõredamalt asustatud.

See on ainuke linnaosa, mis pole Manhattani ja teiste linnaosadega metroo abil ühendatud. Kuid oma raudtee on sel ikka, see algab põhjaosas reisisadamast ja sõidab Totenville’i, asulasse saare lõunaosas, mille 17. sajandil asustasid eurooplastest esimestena hollandlased ja prantsuse hotentotid. Loomulikult elasid siin enne eurooplasi indiaanlased, kelle esimesed elumärgid on dateeritud 14 000 aastat tagasi. Raudteest ida poole jääb väga ilus liivarannik, mida keskosas ühendab mitme kilomeetri pikkune laudtee.
Siinsed elanikud on vaesem keskklass, nii-öelda sinikraed ehk lihttöölised. Viimasena New Yorgiga liitununa tunnevad nad ennast alaväärsena, nimetades end unustatud linnaosaks. On täiesti tavaline, et siinne elanik ei satu Manhattanile kuude, mõni isegi aastate kaupa ja newyorklane tunneb Staten Islandi elaniku kohe tema kõnepruugi järgi ära. Kurikuulsas pilavas teleseriaalis „Jersey Shore“ ongi tegelikult äratuntavalt kasutatud prototüüpidena stätakaid ehk Staten Islandi elanikke, ühesõnaga põmmpäid.
Meie peatuse New Dorpi ümbrus koosneb nagu enamik saarest väikeste roheliste murulappidega eramajadest ja suhteliselt mannetust kommertskeskusest. Kui ma aga jalutan oma maja juurest natuke saare sisemaa poole, leian imearmsa ajaloolise keskuse Richmondi, kus on külastamiseks avatud kahekordne punane puumajake, aastast 1695, mis on vanim teadaolev säilinud koolimaja Ameerikas. Richmondi kohal kõrgub mitmesaja aasta vanune surnuaed, mille peavärava vastas on ilus suur valge puidust kirik.
See surnuaed on kõike muud kui sünge. Pigem on see kõrge künka otsas asuv väga hoolitsetud park, kuhu on rajatud tiigid ja kaarsillad ning mille tipust näeb üle mere Brooklyni siluetti. Pärast prantsuse hotentotte ja hollandlasi asustasid saare iirlased ja siis itaallased, see muutus väljendub suurepäraselt hauakividele raiutud nimedes.
Jalgrattaga edasi sisemaale sõites on näha tee ääres majade vahel laiuvaid heinamaid ja hobusekopleid ja lõpuks jõuan peaaegu nagu seriaali „Väike maja preerias“ võtteplatsile. Kõik puumajad on ajastutruult säilitatud, kuid mitte ülevuntsitud, siit ja sealt pudeneb valget värvi ja peenraroosid võitlevad umbrohuga. Aga on näha, et see pole muuseumikülake, majades sees käib tõeline elu.