ESTRAVELLER: Retk Lääne-Paapua südamesse

Kurikuulus ja salapärane Uus-Guinea saar on oma väheuuritud looduse ja erilise kultuuriga alati mu rändurifantaasia tööle pannud. Möödunud septembris alustasime selle hiigelsaare avastamist saart selgroona läbivas keskmäestikus, täpsemalt Lääne-Paapuas asuvast Baliemi oru piirkonnast. Raske mägimatka käigus külastasime erilisi Dani ja Yali hõime, kelle eluolu on veel vägagi sarnane sajanditetagusele ajale.

Mägipaapuate küla

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Esmapilgul näeb traditsiooniline mägipaapua hütt välja justkui heinasaad. Hüti katus on küll kaetud paksu heinapuhmaga, seinad on valmistatud puidust. Hütti sisse astudes lõhnab umbes samamoodi nagu meie kunagistes suitsutaredes. See tuleb hüti keskel asuvast lõkkeasemest, millel valmistatakse süüa ning mis on ka soojaandja külmadel õhtutel. Lõkkeaset ümbritseb heinaga kaetud muldpõrand, millel tehakse tubaseid toimetusi ja ka magatakse. Kusagilt pimedusest on kuulda sigade röhkimist. Nemadki on soojas, aga teisel pool vaheseina.

Muguladieet

Muguladieet Mägipaapuate põhitoiduks on erinevad mugulviljad, peamiselt bataat, jamss ja taro. Kõik need meenutavad väliselt veidi meie kartulit. Kuigi neid juurvilju tarvitatakse palju, ei ole erinevate valmistamisviiside väljamõtlemisega kuigi palju vaeva nähtud. Peamiselt neid kas küpsetatakse lõkke ääres või keedetakse ning süüakse kui õuna, ilma mingite lisanditeta. Lisaks mugulatele süüakse vahel riisi ning oluliste sündmuste puhul tapetakse siga, mida süüakse ühiselt koos kogu külaga.

FOTO: Vahur Mäe

Mägipaapuate põhitoiduks on erinevad mugulviljad, peamiselt bataat, jamss ja taro. Kõik need meenutavad väliselt veidi meie kartulit. Kuigi neid juurvilju tarvitatakse palju, ei ole erinevate valmistamisviiside väljamõtlemisega kuigi palju vaeva nähtud. Peamiselt neid kas küpsetatakse lõkke ääres või keedetakse ning süüakse kui õuna, ilma mingite lisanditeta.

Lisaks mugulatele süüakse vahel riisi ning oluliste sündmuste puhul tapetakse siga, mida süüakse ühiselt koos kogu külaga.

Yali hõimu pere

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Mägipaapua mehe traditsiooniliseks rõivaks on koteka ehk peenisetorbik ning naistel on selleks rohuseelik. Veel kakskümmend aastat tagasi olid pea kõik mägipaapuad pärimuslikes rõivastes, kuid tänapäeval on see kõige traditsioonilisema Yali hõimu juures igapäevariietuseks vaid kuskil viieteistkümnel protsendil paapualastest. Samuti on nüüd traditsioonilise rahvarõiva kandjaks peamiselt mehed.

Pisikesed teejuhid

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Enamik neist vähestest Baliemi oru huviränduritest, kes siin käivad, kasutavad mägedes liikumisel teejuhtide abi. Meie otsustasime aga piirkonda eheduse huvides omal käel avastada. Meid küll hoiatati võimaliku teelt eksimise eest, aga kuna alati olid kusagil uudishimulikud, aga abivalmis lapsed, ei juhtunud seda kordagi. Vahel jooksid nad meile koguni kilomeetrite kaupa järele, et kindlad olla, kas me ikka leiame õige raja.

Lõputu vihm

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Baliemi oru elu pärisosa juurde kuulub igapäevane vihm, mis algab kerge tibutamisega lõuna paiku, jätkub tugeva vihmana pärastlõunal ja lõppeb äikesega pärast päikeseloojangut. Kuigi paapuad vihmast suurt välja ei tee, on tugevama vihma eest kaitseks vahva välimusega banaanilehtedest punutud vihmakeep.

Raske teekond

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Baliemi piirkonna ainuke linn on Wamena, kus käiakse ümberkaudsetest küladest põllusaaduseid müümas ning sealt esmavajalikku hankimas. Pildil olev paar on koos laste ja sugulastega teel oma kodukülast Wamenasse, mis asub kahe päeva tee kaugusel. Teel tagasi kohtasime neid uuesti. Kogu seltskonna peale oli neil linnast kaasa võetud väikese veoauto pakiruumi jagu kraami, mis oli mõeldud kogu külale. Kõige sellega on vaja ületada jõgesid ja ojasid, mudaseid mäenõlvasid ning tagatipuks 3900 meetri kõrgune püstloodis nõlvadega mägi. Olgugi et koorem ja teekond on rasked, leiavad nad ikka aega ja jõudu naeratamiseks ning sooja käepigistusega kaasteeliste tervitamiseks.

Uudishimulikud tüdrukud

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Kuigi Baliemi oru piirkond on huviränduri jaoks kõige lihtsamini ligipääsetav koht siin Lääne-Paapua sisemaal, satub kaugematesse küladesse külalisi haruharva. Seetõttu on külalise saabumine elevust tekitav sündmus. Juba külale lähenedes annab vastu jalutav mees joodeldamist meenutava hõiskega alla külasse märku, et külalised on saabumas. Õige pea jookseb keegi mööda järsku mäenõlva üles ja tervitab soojalt. Õhtu jooksul tutvume enamiku küla elanikega, kes soovivad külalisi tervitada ja juttu vesta. Eriti uudishimulikud on lapsed, kes igat meie käiku ja tegemist põnevusega jälgivad.

Paapua meeste ehted

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Traditsiooniliseks mägipaapuate meeste ehteks on nina läbistav seakihv, mida küll tänapäeval kantakse peamiselt erilistel sündmustel ja tähtpäevadel. Lisaks sellele kantakse kaela riputatud kaasuari küünt ning erinevaid rohust punutud kaela- ja käevõrusid.

Teel Yalide juurde

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Olgugi et enamik Baliemi oru piirkonnast asub merepinnast kahe kuni kolme kilomeetri kõrgusel, on siinne loodus tohutult liigirikas ja lopsakas. Mäenõlvi ja orgusid katavad „pilvemetsad”, mis koosnevad Uus-Guinea saarele omaselt väga haruldastest ja sageli endeemsetest taime- ja puuliikidest. Haruldastest linnuliikidest elab siinsetes metsades erinevaid paradiisilinnu liike ning suur lennuvõimetu lind kaasuar.

Sajandeid vanad põllulapid

Uus-Guinea

FOTO: Vahur Mäe

Püstloodis mäenõlvasid katavad vahel isegi sadu aastaid vanad põllulapid, kus mägipaapuad kasvatavad vanade traditsioonide kombel oma igapäevast toitu. Maalappe ümbritsevad kivimüürid, mis tähistavad iga pere põllulapi piire ning mis kaitseb ka põldu erosiooni eest. Peamiselt kasvatatakse bataati, jamssi, tarot ning suhkruroogu.