Kuhjaga põhjuseid sõita Peruusse ka siis, kui Macchu Pichu ei köida
Enamiku turistide jaoks seostub Peruu vaid kahe sõnaga – Macchu Pichu. Ka mina kuulusin nende hulka, kes arvavad, et see on ainukene külastamist väärt koht terves riigis.
Peruud külastades avastasin, et huvitavaid paiku on seal palju rohkem. Täiesti ootamatult sai sellest üks parimatest reisidest üldse. Nädalaga sai nautida suurlinna möllu, näha kümneid tuhandeid merelinde ja -loomi, seigelda kõrbes ning teha ja kogeda palju muud põnevat.
1. Lima linnaosad – euroopalik Miraflores, ajalooline Lima ja boheemlaslik Barranco
Lima on värvikas ja kirev suurlinn, mis paelub kohe esimesest pilgust oma mitmekesisusega.
Lima linnaosad on nagu omaette vaatamisväärsused. Jalutuskäik mööda Miraflorese tänavaid kutsub esile déjà vu tunde – nagu oleks uuesti Euroopasse sattunud. Pealinnaga samanimeline vanalinna linnaosa laiade väljakute ja tänavatega ning arvukate kirikute, paleede ja muuseumitega viib tagasi Hispaania koloniaalaegadesse. Barranco maalilised tänavad võluvad oma julgete värvide ja romantilise atmosfääriga.
Lima südalinnas peitub veel üks üllatuskoht, El Circuito Mágico del Agua (tõlkes: Maagiline Veering) – Barcelona laulvate purskkaevude veel suurem ja muljetavaldavam koopia, mida tasub külastada just õhtul pärast päikseloojangut.
Siiski kõige suurema mulje jätab ookeani kallas. Vaade linnarannast jääb igaveseks meelde – lõputu ookean ühel pool ning peaaegu 80 meetri kõrgune pankrannik teisel pool, millel terve linn paiknebki.
Peruu pealinnas leidub igal sammul midagi ootamatut. Limas näeb kõrvuti vaesust ja rikkust, kaost ja korda, kõrbe ja rohelust, ajalugu ja tänapäeva.
Paracase linnast väljuv kahetunnine merereis, kus näeb uskumatul hulgal merelinde ja loomi, on täiesti erakordne kogemus.
Islas Ballestas on hulk väikeseid kaljusaari, mille ainukesteks elanikeks on merilõvid, pingviinid, pelikanid, kormoranid, kajakad jne. Ekskursioonipaat viib kaljudele nii lähedale, et saarte paljudest asukatest õnnestub isegi portreepildid teha. Merilõvid on kohe lahkesti valmis poseerima.
Vaadates kaugemaid kaljusid, ei saa alguses aru, mis musta massiga nad kaetud on. Lähemalt uurides selgub, et need on tuhanded ja tuhanded linnud kõrvuti istumas. Igal pool, kuhu silm ulatub, näeb uskumatut hulka linde – kaljudel, vees, õhus. Linde on nii palju, et kogu vaatepilt tundub sürreaalne.
Ainuke viis sinna lindude paradiisi pääsemiseks on võtta mereekskursioon ning seda soovitaks isegi neile, kes muidu grupiekskursioone ei armasta.
2007. aastal toimus Peruu ranniku lähedal üks tugevamaid maavärinaid, mille tagajärjel sai kõige rohkem kannatada just Pisco linn ja selle elanikud. Maavärinaga tekkinud kahju näeb Piscos siiamaani.
Saabun Pisco linnast paari kilomeetri kaugusel asuvasse bussijaama ning võtan takso, et hotellini jõuda. Takso aknast paistab umbes samasugune linnamaastik, nagu põnevusfilmis „Desperado” Salma Hayek’i ja Antonio Banderase’ga pearollis: tühjad kruusatänavad, mõlemal pool ühekorruselised, pooleli ehitusega barakid, karm kõrbetuul näkku puhumas. Põnevusfilmi tunne tugevneb, kui jõuame hotelli ukseni (või pigem hiiglasliku metallväravani) ning taksojuht sosistab mulle sügavalt silma vaadates: „Palun ole siin ettevaatlik. Kui läheb pimedaks, ära hotellist välja mine.”
Alguses tekib väike paanika, kuid uudishimu kaalub selle kiiresti üle ning lähengi kohe linna avastama. Õnneks ei saagi kahe Piscos veedetud päeva jooksul täpselt teada, mida taksojuht silmas pidas.
Küll aga saan teada, et elan tänaval, millest pärast maavärinat jäi alles ainult meie hotelli bassein. Ka paljud teised Pisco tänavad on põhimõtteliselt nullist uuesti üles ehitatud. Külalislahked linnaelanikud üritavad kurvad mälestused minevikku jätta ning räägivad parema meelega linna tulevikuplaanidest.
Neile, kes kõrbeid ja oaase igapäevaelus väga palju ei näe, tundub Huacachina oaas ja seda ümbritsev kõrb nagu muinasjutumaa. Ääretus kõrbes on peidus tilluke Huacachina külake, mis koosneb umbes kahest-kolmest väikese järve kaldal paiknevast tänavast. Selles rahulikus ja idüllilises kohas ootab turiste üks päris põnev üllatus.
Sõit bagi-nimelise kõrbeautoga liivaluidetel on kindlasti hullem kui mitmed ekstreemsed Ameerika mägede rajad Tivoli atraktsioonide valikus. Olen kindel, et ka paljud teised kogenematud reisijad, nagu minagi, ootavad tavalist, pigem rahulikku sõitu mööda kõrbe. Kui meie bagi kosmilisel kiirusel peaaegu vertikaalsuunas liivaluidetest üles-alla liigub, keerleb minu peas küsimus: „Mis siis, kui mõni informeerimata turist peaks siia oma eaka vanaemaga tulema?!“
Ning järsku metsik ralli lõpeb — jääme seisma, et nautida maailma kõige ilusamat päikseloojangut: kuldne kõrbeliiv ning kõiki võimalikke värve ja toone peegeldav taevas. Kõige maagilisem vaade on muidugi kaugusse jäänud kõrbepärlile — Huacachina oaasile. Kas ideaalsemat reisi lõppu on võimalik ette kujutada?
***
Peruust leiab igaüks endale midagi meelepärast, olgu see siis loodus, suurlinn, ajalugu, kultuur või kõik eelmainitu. Mulle on Peruust jäänud veel üks südantsoojendav mälestus – selle imelised elanikud. Peruulased on rahulikud, sõbralikud, avatud, siirad ja abivalmid. Nad tunnevad suurt uhkust oma riigi üle ning selles on võimatu nendega mitte nõustuda. Seda võrratut, kontraste täis riiki hakkasin igatsema koheselt pärast lahkumist ning sinna läheks ikka ja jälle tagasi.
