Surmatee - kõheda nimega turistimagnet
Tee huvitavaim lõik kulgeb mäekurust La Pazi lähistel ja kukub 4650 meetrilt 1200ni umbes kuuekümne kilomeetri vältel.
Surmateed ehitasid Paraguay sõjavangid 1930. aastatel. Tee on ülimalt kitsas, keskmiselt ainult 3 meetrit. Kahe sõiduki kohtumisel tekkivad raskused ning kuristikud tee ääres on kohati 600 meetrit sügavad. Et sundida kõik allasõitvad sõidukid kiirust maha võtma, kehtib Surmateel erinevalt ülejäänud Boliiviast vasakpoolne liiklus. Nii on allasõitev sõiduk alati kuristiku küljel.
Ajal, kui teed aktiivselt kasutati, hukkus seal keskmiselt 200–300 inimest aastas. Teekaldad on ristidega kaetud tänaseni. Umbes 20 aastat tagasi ehitas Boliivia valitsus uue asfalteeritud tee ja mootorsõidukid enam Surmateed ei kasuta. Nüüd on see jalakäijate ja jalgaratturite mänguplatsiks. Turismifirmasid, mis pakuvad Surmatee tuuri, on La Pazis lõputult. Tuur sisaldab reeglina autotransporti kõrgeimasse punkti mäekurul (ning tagasi Coroicost La Pazi), mägijalgratast, giidi teenust ja minibussi, mis sõidab koos grupiga ning tuleb teoreetiliselt appi, kui midagi juhtub.
Hirmu tundsin ainult reisi alguses; siis kui umbes 12 km vältel peaaegu liugled asfalteeritud teel ja kohe sinu käeulatuses on kuristik. Selle allamäge sõidu ajal oli eriti terav tunne, et väikseim viga viib väga ebameeldivate tagajärgedeni.
Hiljem algab vana kruusatee ja risk läheb meelest, kuna oled sunnitud keskenduma jalgratta kontrollimisele. Ratas hüppab teeaukude vahel ja suurte kivide peal. Esimese reeglina selgitas giid, et ei tohi vaadata sinna, kuhu ei taha sõita (näiteks kuristikku). Teine on säilitada teatud kiirust, sest siis on tunduvalt lihtsam takistusi ja auke läbida. Ühes peatuses osutas giid näpuga ühele kaljule ning teatas, et kaks päeva varem oli turistist jalgrattur seal seistes juhuslikult kaotanud tasakaalu ning veerenud mäest alla – mitusada meetrit. Ei tea, kuidas teda sealt välja nopiti, kuid ellu ta jäi. Igal aastal hukkub Surmateel aga umbes 20 jalgratturit.
Sõidu lõpus ma armusin kiirusesse niivõrd, et ühel teraval pöördel ei jõudnud täielikult pidurdada ning tungisin mäe sisse. Õnneks oli peas kiiver ning kõik lõppes hästi. Hiljem selgus, et mu käsi ei tahtnud enam siiski teatud nurkade all liikuda. La Pazi tagasi jõudes hakkasin otsima arsti, mis kujunes suureks väljakutseks, kuna tegemist oli pühapäeva õhtuga ja Lonely Planetis soovitatud aadressid ei tahtnud toimida. Lõpuks sai põletikuvastane süst tehtud ja aegamööda tuli minu käe funktsionaalsus tagasi. Meie keha taastumisvõime on uskumatu. Sellistel hetkedel tunnedki end tõeliselt elusana.
