Katastroof on ilmne, sest fotodel on näha kuivale maapinnale jäänud kalapaate ja ilmselgelt hukkusid järve kuivamise käigus ka peaaegu kõik järveelanikud, kes just sügavale mutta pugenud ei ole. Süüdistada võib nii üleilmset kliimasoojenemist kui ka praegust ilmastikunähtust El Niño, aga kuivamine ei tulnud äkitselt.

Äravooluta soolajärvena, millesse voolab sisse vaid Titicacast alguse saav Desaguadero jõgi ja välja voolab ainult oja, mis lõpeb Salar de Coipasa soolakus, on selge, et stabiilset veerežiimi veekogul olla ei saa. Kohalikud võimud esitlevad järve pindalana küll 2337 km2, kuid on selge, et enamiku ajast on järv olnud poole väiksem.

Ja selle järve täielik kadumine on selge, kui võrrelda USA geoloogiateenistuse (USGS) 1986. ja 2016. aasta ning NASA 2013. ja 2016. aasta satelliitülesvõtteid.

Lisaks üleilmsetele loodusnähtustele, on järvest vett ära võtnud küll ka kaevandused ja piirkonna põllud. Kuna Boliivia mägedel on ka liustikud liigse fossiilsete kütuste põletamise tulemusel kaduma hakanud, tuleb kõrgemaltki vett järjest vähem alla.

Ja nii võidi 1994. aastal juba eelmine kord kinnitada, et Poopó järv kadus täielikult ära. Siis niiskus küll taastus, kuid nüüd ei või isegi selles enam kindel olla.

Boliivia on ka küsinud rahalist abi Euroopa Liidult, et keskkonnakatastroofiga võidelda, paraku on meetmed ilmselt hiljaks jäänud.

Järv on kadunud.

Allikas: Forte.ee