Go South ehk südatalvine kalareis läbi Uus-Meremaa Lõunasaare

Vahur Mäe Uus-Meremaale kalastama, ees ootas meie südasuvi ning muljetavaldav kalasaak.

Möödunud talvel sõitsin koos kahe sõbraga risti-rästi läbi Uus-Meremaa Lõunasaare.

Kuigi Uus-Meremaa koosneb kahest suurest saarest, otsustasime olla ainult lõunas, sest seal on säilinud rohkem algupärast metsikut loodust. Uus-Meremaa 4,5 miljonist elanikust elab vaid üks miljon Lõunasaarel ja neistki kolmandik saare pealinnas Christchurchis. Saar on Eestist aga enam kui kolm korda suurem. Lisaks soovile näha ja kogeda Uus-Meremaa ainulaadset loodust oli meie reisi peamine eesmärk kalastada sealsetel selgeveelistel forellijõgedel. Lõunasaart peetakse maailma parimaks forellipüügipaigaks, nn kalameeste Mount Everestiks.

Pärast maandumist Lõunasaare pealinnas Christchurchis saime kätte rendiauto, ostsime kohalikust säästukast esimese nädala toidu ja vurasime linnast välja looduse poole. Esimestel tundidel autoaknast ümbrust jälgides tekkis kerge pettumus.

Mõistsin nüüd, mida pidas silmas loodusemees ja kirjanik Gerald Durell, kui ta oma Uus-Meremaa reisikirjas esimese muljena ütles: „Tulla kodust nii kaugele ja leida end teiselt Inglismaalt oli masendav.” Autoaknast paistsid lamba- ja veisekarjad künklikel põldudel, teeäärt piirasid madalad hekid ja puudesalud ning isegi tee ääres toimetavad linnud olid meile tuttavad kuldnokad ja rästad. Õnneks oli see kõigest esmamulje ja iseloomulik maastik vaid ühele osale Uus-Meremaast. Edasistel päevadel nägime tõelist Uus-Meremaad rohkem kui loota julgesime.

Eesti südatalvest Uus-Meremaale jõudes võib tekkida ootamatu äratundmine, Eesti südasuve tunne. Taevas lõõritab lõoke, aasal kasvab ristik ning nende peal toimetab meile tuttav maamesilane. Põlluäärset teed saadab kaseallee ja ka lõhn ning ilm on kuidagi väga kodune. Kuigi selline Eesti südasuve tunne seal kaugel kodust on päris mõnus, on see tunnistus ühest valusaimast inimese sekkumisest looduse loomulikku käekäiku.

Looduslik katselabor

Inglise kolonistid tõid sisse koduloomad ja raiusid põldude tarbeks maha suure osa metsast. Kõlab küll naljakalt, aga kodusema tunde loomiseks tõid nad Inglismaalt kauge mere taha lõokese, kuldnoka, hallrästa ja palju teisi liike. Lisaks toodi forell ja lõhe, et jõgedes oleks kalu, mida püüda; erinevaid kitse- ja hirveliike, et oleks, mida küttida, ning karusnahafarmidest lasti loodusesse Austraaliast pärit possum ja vallabi.

Loodusesse sattusid ka närilised rott, hiir ja küülik. Mõistnud, et ökosüsteem on võõrliikide, eriti näriliste tõttu tasakaalust väljas, otsustati seda kompenseerida kiskjate loodusesse laskmisega. Sellega muudeti olukord vaid hullemaks. Nugis, nirk ja kärp otsustasid näriliste piiramise asemel hakata murdma kergemat saaki, lennuvõimetuid linde.

See looduslik katselabor muutis oluliselt Uus-Meremaa loodust, aga tänu suurele vaevale suudetakse võõrliikide invasiooni enam-vähem ohjata. Uus-Meremaa on küll pöördumatult muutunud, kuid seal on siiski piisavalt paiku, kus saab imetleda algupärast loodust ja liike.

Läänerannik – tõeline „kollimets”

Pärast mõnetunnist sõitu lääneranniku poole ümbrus muutus. Tasandike asemel laiusid kitsa kurvilise tee ümber mäed, mida katsid lopsakad metsad. Läänerannikut eraldab ülejäänud saarest Lõuna-Alpide mäestik, mis hoiab kinni Tasmaania merelt tulevaid vihmapilvi. Tänu sagedasele vihmale laiub seal parasvöötme vihmamets. Mägine maastik ja rohke vihm ei ole „lubanud” inimesel seda piirkonda kunagi kuigipalju muuta, seetõttu on säilinud põlismetsad ja neis elavad liigid.

Läänerannik oli üks meie lemmikpiirkondadest.

Plaanisime seal olla reisi esimesed neli-viis päeva, aga reisi teises pooles sõitsime sinna tagasi. Suur osa Lõunasaarest on keset suve kuiv ja koltunud, umbes nagu meil juuli lõpus. Vastupidiselt sellele oli läänerannik lopsakas ja roheline. See meid ka selle piirkonna juures veetles.

Lääneranniku mets on tõeline „kollimets”.

Meile harjumuspäraste puude kõrval on puumõõtu sõnajalad, mille vahel on erinevad roni- ja vääntaimed ning kõike katab habemena rippuv sammal. Puudel laulab kõrvulukustav tsikaadikoor, mille vahelt kostab lindude tõeliselt kaunist laulu.

Meile, eestlastele, võib olla arusaamatu, kuidas saab olla nii, et ühel maal ei ole ühtegi maismaalooma. Uus-Meremaal on looduslikult vaid kolm imetajaliiki ja nad kõik on nahkhiired. Meie pidasime seda esialgu sealse looduse teatavaks miinuseks, kuid reisi käigus saime aru, et Uus-Meremaa on linnumaa ja sealsed vahvad linnud kompenseerivad täielikult „loomapuuduse”.

Kuna looduslikult ei ole Uus-Meremaal ühtegi kiskjat, on linnud julged ja usaldavad.

Seda on näha juba metsarajal kõndides.

Euroopa loodusest pärit kuldnokad ja hallrästad lendavad hädakisa saatel minema kaua enne nende juurde jõudmist.

Sealsed laululinnud seisavad aga oksal ja jälgivad. Vahel lubavad koguni mõnekümne sentimeetri kaugusele ja siis otsustavad oma toimetustega jätkata. Üks meie lemmiktegelasi oli South Island Robin, üks tavalisemaid kohalikke liike, kes oli iga laagri ülesseadmisel esimene uudistama tulija. Sageli lendas ta nii lähedale, et pidi vaatama, et talle peale ei astuks. Ühes laagris saime ühe tegelasega nii heaks sõbraks, et ta käis meie pealt tülikaid sääski söömas.

Vahvate laululindude kõrval on seal rohkem lennuvõimetute lindude liike kui kusagil mujal maailmas. Läänerannikul kohtusime neist ühega, tema liiginimi on weka. See kanamõõtu tegelane virutas minu telgi eeskojast matkasaapad ning hommikusöögi ajal tiirles ümber meie, lootuses veel midagi huvitavat noka vahele saada. Matkasaapad leidsin hiljem auto alt.

Läänerannikut mööda lõunasse sõites nägime iga natukese aja tagant kauneid randu, lõpuks otsustasime järgmist nähes peatuse teha ja kiigata randa. Peatasime auto maantee ääres, matkasime läbi vihmametsa ja jõudsime ühesse kaunimasse randa, kus kunagi käinud olime.

Sinine Tasmaania meri, helevalge liiv, ühel pool lopsakas mets ning teisel pool kõrged kaljud. Tõeline paradiis ja mitte ühtegi inimest ega hoonet. Ookean on Lõunasaarel ujumiseks üldjuhul liiga külm, aga lihtsalt vaatamiseks ja pildistamiseks on need suurepärased. Selliseid puutumatuid unistuste randu nägime reisi jooksul veel teisigi.

Vahepeatused väikelinnades

Öeldakse, et Uus-Meremaa linnades ei ole mõtet eriti aega kulutada, sest inimajalugu on seal nii noor, et midagi enamat kui Euroopa linnad need ei paku. Oma võlu on neis siiski. Meie teele jäi sageli pisikesi linnakesi, mis olid justkui vanast vesternist välja astunud. Enamiku sellistest on loonud esimesed asukad, kes kulla või söekavandamisega tegelesid.

Siiski pole sellistel väikelinnadel peale silmailu ning päevaste toidupoe ja tanklapeatuste suurt midagi pakkuda. Tööpäeva lõppedes soikuvad linnad unne. Pärast kuut ei ole avatud ei poed ega tanklad, kohvikud ega pubid. Ka inimesi näeb õhtuti tänaval harva. Kiivid, nii nimetavad end Uus-Meremaa uusasukad, on töökad ja perekesksed. Tööpäeva järel ollakse perega ja nädalavahetusel matkatakse, püütakse kala või käiakse jahil. Kõik kohalikud, kellega rääkisime, tegid lihtsat tööd, olid farmerid, rekkajuhid, ehitajad või poemüüjad, aga kõigi nende silmist paistis elurõõm ja rahulolu. Neil on piisavalt, et hästi toime tulla, aga ka aega, et olla perega ja nautida elu sel fantastilisel saarel.

Meie kohatud kiivid olid tõeliselt sõbralikud ja abivalmid. Näiteks väikelinna poest matkagaasi küsides vastas poemüüja, et seda neil ei ole, meie vestlust kuulnud poejuhataja hõiskas aga rõõmsalt, et tal kodus on. Hüppas oma maasturi rooli, oli viie minuti pärast tagasi ja andis meile sobiva gaasi. Mõistagi ta meie pakutud raha vastu ei võtnud. Teine meeldejääv kohtumine oli kaugel mägedes. Olime tol päeval matkanud üle 20 kilomeetri ja plaanisime õhtul mägihütist veel 10 kilomeetrit autoni kõndida. Hütis oli veel sinna lisaks tulnud kaks kohalikku kalameest. Kuulnud meie päevateekonnast ja edasisest plaanist veel kõndida, pakkusid nad just valminud eriti maitsvat lambaliha ja nõudsid, et me seljakoti kergendamiseks oma prügi neile jätaks.

Kalastajate reeglid

Uus-Meremaal on kalameeste vahel suur lugupidamine ja kehtib esimese kalastaja kirjutamata reegel. Nähes, et teine kalastaja on jõel, minnakse teise kohta või siis püütakse tema järel. Ilma luba küsimata mööda ei minda, kuna selgeveelise jõe forell on niivõrd arglik, et kala mittesaamiseks piisab isegi sellest, et keegi on samal päeval jõelõigu läbi kõndinud.

Ühel lääneranniku jõel oli auto juba ees.

Läksime küll sinna lihtsalt vaatama, aga arvestasime, et tuleb mujale minna. Mõne minuti pärast tormas läbi võsa üks hingeldav kohalik. Ütles rõõmsalt, et tema on täna juba piisavalt püüdnud, püüdku nüüd meie. Ütles, et jättis isegi maamärgi sinna, kust ta edasi ei läinud, et me läbikäidud kohta ei püüaks. Selline kalameeste vaheline austus on kadestamist väärt.

Meeldivat kohtlemist kohtab seal kõikjal.

Autoga sõites tervitatakse sind rõõmsalt; poodi või tanklat külastades kõnetab müüja moel, nagu oleks me vanad sõbrad, ning meist ei möödunud ühtegi kohalikku matkalist, ilma et me poleks paari sõna vahetanud. Kõik see tekitab hea tunde, et oled rändurina siia oodatud.

Jõudes üle Lõuna-Alpide keskmaale, muutub ümbrus taas. Märksõnaks on kuivus ja valitsevad pigem kollakad toonid. Teed saadavad endiselt mäed, aga nüüd on need pigem taimestikuvaesed, põlde katavad kuldsed rohupuhmad ja puud on vaid üksikute saludena. Teeäärsetel põldudel on lugematul arvul tänapäeva Uus-Meremaa pärisosa hulka kuuluvaid lambaid ja veiseid.

Uus-Meremaa peamine sissetulekuallikas on põllumajandus. Kuid kõik need 32 miljonit lammast ja 6 miljonit veist jätavad oma jälje nii maastikule kui ka sealsete kaunite jõgede ja järvede vee kvaliteedile.

Uus-Meremaa looduskaitse on üks eesrindlikumaid maailmas ja seetõttu ongi nende tänapäeva suurim küsimus see, kuidas säilitada mõlemad: oma võrdlemisi kõrge elatustase ja maailmas unikaalne loodus.

Pingviinid, merilõvid ja merikarud

Uus-Meremaal oli mul veel üks väike eesmärk. Näha pingviini. Jah, tõesti − seal elavad pingviinid, sest Uus-Meremaa on piisavalt kaugel lõunas, et sinna jõuaksid külmad Antarktika hoovused. Sealsed pingviiniliigid on ainuomased Uus-Meremaale ja on maailmas väga haruldased.

Pingviiniotsingutele läksime saare lõunatippu Curio Bay juurde. Otsinguteks varusime kolm päeva. Ma ei uskunud oma õnne, kui juba esimesel rannal jalutades nägin rannapõõsastikus, endast vaid viie meetri kaugusel uhket kollasilm-pingviini.

Hiljem jälgisime neid veel mitmel rannal.

Ühes neist alustasid kaks pingviini rannalt tõusu üles kaljule, tõenäoliselt pesitsuspaika.

Nad hüppasid ühelt kaljunukilt teisele, vahepeal libastusid ja kukkusid tagasi.

Siis mõtlesid veidi, vaatasid ringi ning proovisid uuesti. Nende armsalt kohmakas olek oli tõeliselt lummav.

Pingviinide kõrval on lõunarannikul muudki põnevat. Käisime näiteks merilõvide ja merikarude kolooniate juures.

Külma vett trotsides ujusime ühes lõunapoolseimas lahes, kus meist vaid mõnekümne meetri kaugusel mängisid lainetes haruldased Hectori delfiinid.

Tegelikult on juba elamus ise lihtsalt seal kaugel lõunas olemine. Veetsime ühe õhtu saare kagunurga poolsaare tipus Nugget Pointis. Tavapäraselt tormine meri oli sel õhtul peegelsile, selle sügavsinine värv, vaikselt loksuvad adrumetsad ja võimsad rannani ulatuvad kaljud muutsid selle paiga ühteaegu süngeks ja lummavaks. Aukartust sellise karuse paiga ees lisas ka teadmine, et vaid mõne tuhande kilomeetri kaugusel on jäine Antarktise manner.

Edasi liikusime tagasi läände, ühte Uus-Meremaa põnevaimasse piirkonda Fiordlandi. See on veerandi Eesti suurune piirkond, kuid seal on vaid üks tee ning inimasustus põhimõtteliselt puudub. Kõikjal on vaid mäed, võimsad pöögimetsad ning rannikul kuulsad fjordid. Meie läksime sinna peamiselt puutumatuid jõgesid otsima, enamik teisi turiste matkama.

Lähim linn Te Anau on nimetatud maailma „kõndimise pealinnaks” ja Fiordlandi mitmepäevased matkarajad on ühed paremad maailmas.

Algupärane Fiordland

Fiordlandis on Uus-Meremaa algupärane loodus täielikult säilinud.

Autoga pääseb vaid kuulsaimasse fjordi Milford Soundi.

Ülejäänud rahvusparki saab avastada vaid matkates. Matkarajad kulgevad läbi võimsate metsade, mööda selgeveeliseid jõgesid ning tihti enam kui kahe kilomeetri kõrgusel mägedes.

Sealne puutumatu loodus on koduks haruldastele linnuliikidele.

Meie nägime kahte papagoiliiki: kaakat ja kead.

Kaakat nägime põgusalt üle pöögimetsa lendamas, kui mägimatka alustasime. Keaga oli aga mitu meeldejäävat kohtumist.

Kea on maailmas ainuke alpipapagoi, rohekat värvi päris suur lind. Mägimatkale minnes oli meil suur soov teda näha. Ta ei ole just tavaline lind, ehkki Fiordlandis kohatakse teda tihti. Mäkke jõudes istusime suure mäekuru servale puhkama. Ja siis ta tuli, hõigates kaugelt oma heledal häälel „kea-kea”. Häälitsuse järgi on ta ka nime saanud. Ta maandus meist kümne meetri kaugusele, vaatas külalised üle ja lendas edasi.

Kea, keda mägedes kohtasime, oli metsik lind oma looduslikus elukeskkonnas, aga mitmes paigus on nad inimestega väga harjunud. Kiivid nimetavad kead cheeky’ks, sest nad on väga kavalad ja tihti üpriski nahaalsed. Nad võtavad hea meelega vastu matkajate pakutavat toitu, kui aga lõpetada toidu pakkumise enne, kui linnukesel kõht täis, võib ta vastutasuks autolt ära kiskuda kojamehe, mõne tihendi või telgi küljest tükke lahti rebida. Meie kohtasime sellist inimestega harjunud isendit Arthur Passi rahvuspargis, kui saare idarannikult tagasi läände sõitsime.

Külas asuva pisikese kohviku eest patseerisid kaks jässakat lindu kui kohalik jõuk.

Loomulikult tekkis meil tahtmine nendega lähemalt tutvust teha. Võtsin autost paki pähkleid ja piisas vaid läikiva pakendi näitamisest, kui üks lind kohmakalt meie juurde kõndis.

Nelson Lakesi rahvuspark ja „ussipesa”

Viimane piirkond enne tagasi Christchurchi minekut oli Nelson Lakesi rahvuspark.

Rahvuspark on saare põhjaosas ning ümbritseb kaht suurt järve. Meie suundusime Rotoiti järvele või õigemini selle lõunakaldale, sest sealt suubub järve kaunis ja kalarikas jõgi nimega Travers. Pärast 20-minutilist mootorpaadisõitu jõudsime ühte kauneimasse paika, kus selle reisi jooksul olime olnud. Pöögimetsaga kaetud mäed ümber kristallselge kitsa järve oli kui pilt kõige kaunimalt postkaardilt. Meie kodu järgmiseks paariks päevaks oli pisike armas hütt otse järve kaldal. Sealsetest järvedest rääkides ei saa mainimata jätta üht looduslikku kala, kes neis massiliselt elab. See on angerjas. Eestlase jaoks on see pigem haruldane vääriskala, kuid sealsed järved kubisevad nendest. Kui õhtusel ajal visata vette tükk liha, siis on mõne minuti möödudes selles kohas täielik „ussipesa”.

Angerjaid tuleb vahel kokku isegi kümneid ja mitte mingeid pisikesi, vaid isegi mitmemeetriseid, paksud kui tuletõrjevoolikud.

Uus-Meremaa Lõunasaar on oma mitmekesise looduse ja sõbralike inimestega suurepärane sihtkoht. Üks huvitav turismi eripära on aga see, et põhimõtteliselt kõik turistid, kellega rääkisime, viibisid seal väga pikalt, vähemalt kuu või enam. Ehk tuleb see sellest, et seal ei ole ühte kindlat turismimagnetit või piirkonda, millest saaks kätte selle tõelise Uus-Meremaa elamuse. Et sellest maast aru saada, on lihtsalt tarvis kogu saar läbi sõita. Kohatud turistidest oli vaid mõni üksik, kes oli saarel esimest korda. Kuigi Uus-Meremaa on üks maailma kaugemaid nurki, tõmbab see ikka enda juurde tagasi. Mõni rändur oli seal käinud juba kümme aastat järjest, mitmel oli seal koguni pisike maja või väike äri, mille juurde igal suvel tagasi tulla.

Eks põhjuseid, miks see maa inimesi tagasi tõmbab, on hulgem, aga ma ise arvan, et peamine põhjus ei ole isegi fantastiline loodus, vaid seesama rahulik ja mõnus keskkond.

Uus-Meremaa – hea teada

Antarktise mandri järel on see kaugeim paik eestlase jaoks.

Eestist 6 korda suurem. Lõunasaar rohkem kui 3 korda suurem.

Pealinn Christchurch.

4,5 miljonit inimest, miljon elab Lõunasaarel. See on kõigest 6,9 inimest ruutkilomeetrile. Võrdluseks: Eestis on rahvastikutihedus 29 inimest ruutkilomeetrile.

Enamik elanikkonnast on kiwi’d ehk valged uusasukad. Teine suurem etniline rühm on maoorid, Uus-Meremaa põlisasukad.

SKP inimese kohta on 21. kohal maailmas. Peamine majandusharu on põllumajandus. Iga elaniku kohta on Uus-Meremaal 8 lammast ja 1,5 veist.

Reisides sinna meie talvel, on ajavahe Eestiga 10 tundi.

Uus-Meremaa ei ole troopiline maa. Kuigi Põhjasaare põhjatipp asub lähistroopikas, on ülejäänud saar parasvöötmes, nii nagu Eestigi. Kuigi Lõunasaare keskmine suveilm on umbes selline nagu meil, on merelisest kliimast tingitud kiired ja suured ilmamuutused palju sagedasemad.

Senise kogemuse põhjal tundub, et Emirates Airlinesiga Dubaist Christchurchi on kõige soodsam alternatiiv. Euroopa lennujaamu, mida Emirates teenindab, on mitu. See liin ei ole ehk kõige kiirem, sest Dubaist minnes peatub lennuk nii Bangkokis kui ka Sydneys, kuid kuna tegemist on siiski Emiratesi lennufirmaga, kompenseerib hea teenindus ja maitsev toit veidi pikema sõidu. Lisaks tekitab vahepeatus võimaluse reisi lisasihtkoht sisse planeerida. Näiteks meie peatusime 7 päeva enne Uus-Meremaad Tais.

Parim aeg reisimiseks on meie detsembrist veebruarini.

Hinnatase on Uus-Meremaal kõrgem kui meil. Poes kulub toidule ja joogile kuni poole rohkem, auto rentimine on veidi kallim, kütus umbes sama ning majutus hotellides erakordselt kallis. Viimast on võimalik vältida, kui oled valmis ööbima telgiga vabas looduses, soodsates köögi ja pesulaga varustatud telkimisplatsidel või mägedes asuvates jagatavates hüttides.