Siinne artikkel tutvustab viit riigipiiri, mis ühel või teisel põhjusel pole päris nii lihtsalt määratletud.

India-Bangladeshi piir

Bangladeshi ja India vahel asuv Cooch Behari ringkond on üks maailma kõige segadusttekitavamatest piirialadest. Bangladeshi poolel paikneb 102 India pisieksklaavi, India poolele on laiali puistatud 71 Bangladeshile kuuluvat eksklaavikest.

Et asju veelgi segasemaks ajada, asub mõnede eksklaavide sees väiksemaid eksklaave, mis kuuluvad teisele riigile.

Võtame näiteks India Balapara Khagrabari regiooni. Tegu on India eksklaaviga Bangladeshi piiripoolel, mille sees asub Bangladeshi eksklaav, mille sees omakorda paikneb veel üks tükike India territooriumist.

Miks siis piir sellisel hämmeldaval moel maha märgiti? Olukorra juured ulatuvad sadade aastate tagusesse aega ja toonaste kohalike kuningate omavahelisse võimuvõitlusse. Üksteise territooriumide piires maalapikeste vallutamine oli üks viise haarata enda kätte täiendavat poliitilist võimu.

Kui Bangladesh Indiast 1947. aastal lahku lõi (olles 1971. aastani kandnud Ida-Pakistani nime), jagati kõik need eraldatud maatükid kahe riigi vahel ära.

2011. aastal allkirjastasid India ja Bangladeshi valitsused leppe, mis näeb tulevikus ette eksklaavide kadumist, kena arusaadava riikidevahelise piirijoone kehtestamist ning piirkonna elanikele otsustusõigust ise valida, kumma riigi alamad nad edaspidi olla soovivad.

Hollandi-Belgia piir

Hollandi-Belgia piiril asub väike linnake nimega Baarle. Belgia pool linnast, mida kutsutakse nimega Baarle Hertog, pole niivõrd konkreetne tükk territooriumit kui käputäis tillukesi eksklaave Hollandi linnas nimega Baarle-Nassau.

Paljude sees neist Belgia eksklaavidest asuvad omakorda Hollandi eksklaavid, mistõttu kogu linna poliitiline kaart näeb välja nagu Jackson Pollocki õudusunenägu.

Belgia ja Hollandi vaheline piirijoon jagab kaheks muuhulgas elutubasid, aedu ja kohvikuid, mistõttu on Baarles võimalik rüübata kohvi ühe laua taga inimesega, kes viibib samal ajal hoopis teises riigis. Nagu ülaloleval fotol.

Perioodil, mil Hollandis kehtis seadus, mis nõudis söögikohtade sulgemist varem kui Belgias, võis mõnedes Baarle restoranides igal õhtul jälgida absurdsevõitu etendust: kui Hollandi poolel jõudis kätte aeg uksed sulgeda, olid külastajad sunnitud püsti tõusma ja lauad Belgia poolele nihutama.

Baarle keeruline piir johtub viisist, kuidas sealsete alade kunagised ülikud oma maid sadade aastate eest jagasid.

USA-Kanada piir

1763. aasta Pariisi rahulepinguga määrati põhimõtteliselt ära, millised Briti territooriumidest hakkavad edaspidi kuuluma äsja võidukalt ülestõusnud Ameerika mässajatele ja millised jäävad osaks Briti Kanadast.

Lepingu kohaselt pidid ameeriklased endale saama kõik endised Briti alad "...Lake of the Woodsi järve loodetipuni ja sealt edasi otse lääne suunas piki Mississippi jõe voolusängi..."

Konksuks kogu loo juures kujunes aga seik, et kaart, mida piiri mahapanekuks kasutati, polnud päris korrektne.

Lepingu allkirjastajad ei teadnud toona, et Mississippi jõe läte asub tegelikult kaugemal lõunas, mistõttu rahulepingut täht-tähelt järgides tekkis kummaline olukord, et naljakas 318-ruutkilomeetrine sopike Minnesota osariigist sattus Kanada territooriumi keskele. See sopistus eksisteerib tänase päevani.

Piirkonda nimetatakse Loodenurgaks (ingl Northwest Angle) ning USA poolelt sellessee sisenemiseks tuleb kõigepealt läbida Kanadale kuuluv maa-ala.

Kui tillukese Angle'i asula elanikud tahavad oma kodukohast lahkuda, peavad nad sellest videofoni vahendusel teavitama Kanada piirivalvureid, soovist koju tagasi tulla andma aga samamoodi teada Ameerika piirivalvetöötajaile.

Saar, kust paistab tulevik

Üsna täpselt keset Beringi väina asuvad kaks saart, mida tuntakse Diomidi saarte nime all.

Neist üks — Väike Diomid ehk Krusensterni saar, injupiaki keeles Ignaluk — kuulub Ameerika Ühendriikidele ja seda asustavad 150 karmi kliimaga kohanenud elanikku.

Teine saar — Ratmanovi saar ehk Suur Diomid, Nunarbuk või Imaqliq — kuulub Venemaale ja on asustamata.

Nende kahe saare vaheline ala pole mitte ainult suurriikide vaheliseks piiriks, vaid seda mööda jookseb ka kuupäevaraja.

See tähendab, et Väikese Diomidi elanikud võivad ärgata üles pühapäeva hommikul, valada endale tassikese kohvi ja kiigata üle vee Suure Diomidi poole, kuhu on samal ajal juba saabunud esmaspäev.

Maa, mida keegi ei taha

1899. aastal, mil Briti impeerium kontrollis veel nii Egiptust kui Sudaani, joonistasid britid ühe väikese kaardi.

Kaart nägi ette, et Sudaan saab endale kõik alad lõuna pool 22. paralleeli, Egiptus aga kõik, mis sellest põhja poole jääb.

Lugu oleks olnud lihtne, kui kolm aastat hiljem poleks ühed teised britid võtnud kätte ja koostanud teistsugust kaarti, mis küll suuremas osas järgis 22. paralleeli, aga mitte päris täpselt.

1902. aastal kehtestatud piirijoonega eraldati Sudaanile tükk 22. paralleelist põhja pool asuvat viljakat territooriumit, mida nimetatakse Hala'ibi kolmnurgaks, samas kui egiptlased pidi leppima paralleelist lõuna poole jääva ning üsna kasutu kõrbemaatükiga, mis kannab nime Bir Tawil.

111 aastat hiljem pole vaidlused piiri üle ikka veel mõlemat osapoolt rahuldavat lahendust leidnud.

Egiptlased on veendunud, et just 1899. aasta kaardiga pandi paika "õige" piir, samas kui sudaanlased peavad täpsemaks 1902. aasta kaarti.

Mõlemad riigid ihkavad endale viljakat Hala'ibi kolmnurka, kumbki riik — ja nähtavasti üldse mitte keegi — ei pretendeeri aga Bir Tawili aladele.