Saada oma parim reisifoto ja võida 65eurone kinkekaart!

Reisiajakiri Estraveller ootab teie fotosid ja nendega seotud elamusi laiast maailmast. neli korda aastas loositakse "ostkaardisaatjate" seas välja kinkekaart. Saada oma parim reisifoto aadressile [e-mail] 11. novembriks!

Vaata inspiratsiooniks selle sügise parimad reisipostkaarte siit!

U Beini sild, Amarapura, Myanmar

Elina Praakel

FOTO: Elina Praakel

Amarapura on asustus, mis kandis kunagi uhkusega Myanmari pealinna nimetust ning oli selle koduks ka riigi kuninglikule perele. Nüüdseks on kõnealune väikelinn, mille nimi tähendab paali ehk theravaada budismi ametlikus keeles surematuse linna, oma varasema hiilguse suuresti minetanud. Kuigi Amarapura on aja jooksul jäänud ilma nii pealinna tiitlist kui ka kuninglikust paleest, millest nüüdseks on alles vaid varemed, leiavad sinna tee siiski tuhanded turistid. Seda just eesmärgiga heita pilk kloostritele ja templitele, mis sellel ajaloolisel paigal veel niipea unustusehõlma vajuda ei lase. Eelmainitust ei ole sugugi vähem tähtis veel üks turismimagnet – Amarapuras asuv U Beini sild. See 1850. aastal valminud ning Taung­thamani järve kahte kallast ühendav sild on nii maailma vanim kui ka pikim tiigipuust ehitatud sild – koguni 1,2 km ehk kolm staadioniringi. U Bein pole armastatud jalutuskoht ainult turistide, vaid ka kohalike hulgas. Kõige ilusamaks sillal viibimise hetkeks peetakse päikeseloojangu aega, kui taevas järve kohal kaunilt kuldseks värvub. “Eksootilise” välimusega eestlased peavad aga arvestama sellega, et nende jalutuskäik sillal võib venida plaanitust poole pikemaks, sest pea iga paarikümne meetri pärast võib teid kõnetada üks säravate silmade ning avala naeratusega kohalik, keda lahutab täiuslikust õnnest vaid foto koos teiega.

Möirged, krabinad jalõkkejutud, Lõuna-Aafrika Vabariik

Triin Hallap

FOTO: Triin Hallap

Kuna esimene, üpris lühike töine reis Lõuna-­Aafrika Vabariiki suutis jätta uskumatult sügava mulje, haarasin kohe võimalusest, kui British Airways oma uue sihtkohana Johannes­burgi välja reklaamis ja tavapärasest hulga soodsamaid pileteid pakkus. Reisiväsimus pikast lennust tegi oma töö ning esimene öö Lõvipargis möödus sügavas unes, hoolimata sealtsamast, suure telgitaolise onni lähedalt kostvatest möiretest. Järgmisel päeval saime nooremate möirgajatega ka paremat tutvust teha. Väikesed lõvikutsikad valisid meie reisiseltskonna seast välja kõige haavatavama, viieaastase poisi, ja proovisid tema peal kohe ka kätte õpitud ründamistaktikat – saime teada, et läheneva äikesetormi tõttu on lõvid natuke pöörased. Edasi kulgesime Krugeri rahvuspargi poole, kohale jõudsime ööpimeduses. Tuleb tunnistada, et üldiselt väga looma- ja loodusesõbraliku inimesena tabasin end keset savanni ikkagi üksjagu hirmu tundmas – eriti pärast mahlakaid safarigiidide jutte lõkke ääres ning üksiku tõrviku valgel puuonni magama suunduses. Õnneks jäid kõik tormi jooksvad pühvlid vaid minu fantaasiatesse ja ainsad üllatajad olid väiksed konnad, kes end mööda toaseina iminapa-sarnaste varvastega ülespoole hiivasid. Loomade kohtamine ei osutunud rahvuspargis sugugi keeruliseks, sest sõiduteed kulgesid nende joogikohtade läheduses. Isegi giidi abita, tavalise rendiautoga ringi vurades õnnestub näha väga paljusid liike. Parki sisenedes saab alati kaasa juhtnöörid, mismoodi toimida, kui mõni loom hoopis teie autot lähemalt uurima tuleb – asi on naljast kaugel, kui elevant end vastu Renault Cliot sügama hakkab.

Kelmikas kollane, Jerevan, Armeenia

Riina Kaasik

Kelmikas kollane Jerevan, Armeenia   Armeenia ei olnud minu kujutlustes midagi elegantset: palju šašlõkki, palju mägesid, palju nukrust. Aga juba esimesed tunnid Jerevanis näitasid absoluutselt teistsugust maailma: värskust ja elegantsi ning rõõmsaid inimesi promeneerimas ostutänavatel ja veetmas aega parkides sügise viimastel soojadel päevadel, mis sest, et lehed ja õhutemperatuur juba langenud olid. Ja ehkki teisel korral ei oleks kõik enam nii üllatav, sõidaksin sinna uuesti tagasi.

FOTO: Riina Kaasik

Armeenia ei olnud minu kujutlustes midagi elegantset: palju šašlõkki, palju mägesid, palju nukrust. Aga juba esimesed tunnid Jerevanis näitasid absoluutselt teist­sugust maailma: värskust ja elegantsi ning rõõmsaid inimesi promeneerimas ostu­tänavatel ja veetmas aega parkides sügise viimastel soojadel päevadel, mis sest, et lehed ja õhutemperatuur juba langenud olid. Ja ehkki teisel korral ei oleks kõik enam nii üllatav, sõidaksin sinna uuesti tagasi.

Salaruumidega kindlus, Osaka, Jaapan

Märten Martis

Salaruumidega kindlus Osaka, Jaapan   Tekkis võimalus elada ja töötada Jaapanis, kokku üheksa kuud, ja ehkki elukohaks oli Nagasaki – ilus mägede vahel asuv väikelinn –, võtsin aega ka ringi reisimiseks. Osakas oleks lihtsalt kindluse külastamisest väheks jäänud, aga giidituur muutis selle käigu elamuseks. Esiteks väärib vaatamist muidugi ehitusstiil, mis on detailideni läbi mõeldud, ning teiseks kindlusesse viiv tee, mille puhul on samuti kõik viimseni kalkuleeritud. See on kitsas, looklev ja mitme väravaga, et takistada vaenlast otse lossi peale jooksmast, ning piisavalt keeruline, et segaduses olevat sissetungijat samal ajal müüridelt ja kindlusest rünnata. Väravad on väikesed, et palju inimesi korraga läbi ei mahuks, ja madalate avatud lagedega, et vaenlast tema sisenemisel rünnata. Kindluse teeb omapäraseks kaks pikka ühes tükis kandetala, mis jooksevad maapinnast kuni laeni, ja nende peale ehitatud raamistik, mis on piisavalt elastne, et kannatada maavärinaid. Lisaks ei tarvitanud jaapanlased puitehitiste puhul eriti naelu, seega on sellegi kindluse puhul kasutatud puitliiteid, mis näitab veel kord selle rahva täpsust ja osavust. Loomulikult on kindluses rohkelt salaruume, et vajadusel vaenlasele üllatusrünnakut teha.

FOTO: Märten Martis

Tekkis võimalus elada ja töötada Jaapanis, kokku üheksa kuud, ja ehkki elukohaks oli Nagasaki – ilus mägede vahel asuv väike­linn –, võtsin aega ka ringi reisimiseks. Osakas oleks lihtsalt kindluse külastamisest väheks jäänud, aga giidituur muutis selle käigu elamuseks. Esiteks väärib vaatamist muidugi ehitusstiil, mis on detailideni läbi mõeldud, ning teiseks kindlusesse viiv tee, mille puhul on samuti kõik viimseni kalkuleeritud. See on kitsas, looklev ja mitme väravaga, et takistada vaenlast otse lossi peale jooksmast, ning piisavalt keeruline, et segaduses olevat sissetungijat samal ajal müüridelt ja kindlusest tagasi tõrjuda. Väravad on väikesed, et palju inimesi korraga läbi ei mahuks, ja madalate avatud lagedega, et vaenlast tema sisenemisel rünnata. Kindluse teeb omapäraseks kaks pikka ühes tükis kandetala, mis jooksevad maapinnast kuni laeni, ja nende peale ehitatud raamistik, mis on piisavalt elastne, et kannatada maavärinaid. Lisaks ei tarvitanud jaapanlased puitehitiste puhul eriti naelu, seega on sellegi kindluse puhul kasutatud puitliiteid, mis näitab veel kord Jaapani rahva täpsust ja osavust. Loomulikult on kindluses rohkelt salaruume, et vajadusel vaenlasele üllatusrünnakut teha.