Teadlased arvutasid välja, kui ruttu vampiirid inimkonna hävitaksid
Inimeste ja vampiiride kooseksisteerimise kontseptsiooni akadeemilisi uuringuid on avaldatud rohkem kui üks.
Mitmesuguste teadaolevate vereimeja-liikide kirjelduste põhjal on teadlased vaaginud, kas vampiirid hävitaksid inimkonna, ning kui jah, siis kui kaua see aega võtaks.
Esimene sellelaadne uurimus pealkirjaga "The Transylvanian Problem of Renewable Resources" („Transilvaania taastuvressursiprobleem“) ilmus Austria matemaatikute Richard Hartli ja Alexander Mehlmanni sulest juba 1982. aastal teadusajakirjas RAIRO.
Uurijad jaotasid vampiirid küll kolme kategooriasse, kuid leidsid, et vampiirlusetüübist hoolimata seisavad vereimejad igal juhul silmitsi ressursside hääbumise probleemiga.
2007. aastal võtsid inimeste ja vampiiride kooseksistentsi võimalikkuse ajakirjas Skeptical Inquirer ilmunud artiklis "Cinema Fiction vs. Physics Reality: Ghosts, Vampires and Zombies" („Kinematograafilised väljamõeldised ainelise tegelikkuse vastu: vaimud, vampiirid ja zombid“) vaatluse alla Costas Efthimiou ja Sohang Gandhi.
Nende hinnangul jääksid inimkonna tulevikuväljavaated verejanuliste vampiiride ohu puhul enam kui kesisteks.
„Kui vampiirid tõepoolest toituksid sagedusega, mis moodustaks kas või tillukese murdosa sellest, mida kujutatakse filmides ja rahvapärimustes,“ kirjutasid uurijad, „oleks inimkond kahtlemata maa pealt pühitud üsna varsti pärast esimeste vampiiride ilmumist.“
Võttes aluseks konservatiivse hinnangu, mille kohaselt peab vampiir verd imema vaid korra kuus, leidsid nad, et vampiirid hävitaksid kogu inimkonna kolme aastaga.
Selline rõõmutu analüüs ärritas Oxfordi ülikooli statistikaprofessorit Dino Sejdinovićit, kes oponeeris Efthimioule ja Gandhile enda uurimustöös "Mathematics of the Human-Vampire Conflict" („Inimeste ja vampiiride konflikti matemaatika“), mis ilmus žurnaalis Math Horizons 2008. aastal.
„Vampiiride ja mittevampiiride vahelised suhted,“ kirjutas professor, „on märksa komplitseeritumad sellest, mida kirjeldasid Efthimiou ja Gandhi.“
Muu hulgas heitis Sejdinović tööle ette asjaolu, et vampiire käsitletakse selles pelgalt ahnete tarbijatena, jättes arvesse võtmata inimressursi mõistuspärase haldamise strateegiate võimalikkuse.
Prof Sejdinović märkis ka, et Efthimiou ja Gandhi mudel ei võtnud arvesse vampiiride suremust — ehk, nagu ta selle sõnastas, „surmade-surmade-suhet, kuna nad juba on surnud“ — teritatud teivastega relvastatud inimeste käe läbi.
Üks värskemaid ja seni põhjalikumaid inimeste ja vampiiride vastastikmõjude matemaatilisi analüüse, "Mathematical Models of Interactions Between Species: Peaceful Co-existence of Vampires and Humans Based on the Models Derived from Fiction Literature and Films" („Liikidevaheliste interaktsioonide matemaatilised mudelid: ilukirjandusest ja filmidest tuletatud mudelitel rajanev vampiiride ja inimeste rahumeelne kooseksistents“), ilmus 2013. aastal rakendusmatemaatika-ajakirjas Applied Mathematical Science.
Võttes aluseks laia valiku popkultuurilisi kirjeldusi, defineerisid ja analüüsisid Wadim Strielkowski, Evgeny Lisin ja Emily Welkins inimeste ja vampiiride kooseksistentsi kolme mudelit.
Esimese stsenaariumi, nn Stokeri-Kingi mudeli järgi — mis rajaneb Bram Stokeri romaanil "Dracula" ja Stephen Kingi romaanil „Salem’s Lot“ — hävitataks 80 protsenti inimkonnast esimese 165 päeva jooksul pärast vampiiride tegevuse algust.
„Antud stsenaariumis analüüsitud mudel on väga sarnane surmatoova viiruse epideemilise puhanguga,“ kommenteerisid autorid.
Nende kalkulatsioonid näitasid ka, et Stokeri ja Kingi kirjeldatud vampiiride igapäevast toitumisgraafikut aluseks võttes hüppaks vereimejate hulk maailmas ühelt 4000-le vaid kahe kuuga.
Teine stsenaarium, nn Rice’i mudel, rajaneb Anne Rice’i vampiiriromaanide sarjal, milles toituv vampiir ei pruugi ohvrit tingimata tappa, vaid võib inimest rünnata ja tema verest toituda, kuid inimese ometi ellu jätta.
Hoolimata mitte-tingimata-tapmise põhisest lähenemisest prognoosib ka see mudel inimkonna täielikku väljasuremist 50 aasta jooksul pärast esimest vampiirirünnakut.
Esimese kahe stsenaariumi lootusetusele pakub aga vastukaalu Harrise-Meyeri-Kostova mudel, mis rajaneb Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i romaanidel (mille põhjal valmis menukas telesari "True Blood"), Stephenie Meyeri "Twilighti" („Videviku“) saagal ja Elizabeth Kostova 2005. aasta romaanil "The Historian" („Ajaloolane“) ning kirjeldab maailma, milles vampiirid ja inimesed elavad rahumeelselt kõrvuti.
Autorid järeldasid: „Teatud tingimustel tundub see mudel mõeldav ning võimaldab kahe liigi kooseksistentsi. Taoline sümbioos on aga väga kergestipurunev.
See tähendab, et iga kord, kui inimeste rahvaarvu kasv aeglustub, vampiiride verejanu võimendub või tapjatest vampiirid muutuvad liiga aktiivseteks, variseb kogu süsteem kokku ja lõpuks jääb püsima ainult üks kahest populatsioonist.“
