Hästi varjatud puhkuseparadiis ehk Ida-Algarve parimad palad

Kuuma päikest otsivale hingele mõjub Portugali lõunaosas asuv Algarve maakond palsamina, sest kuldne kera särab siinkandis enam kui 300 päeva aastas.

Eestlase pilguga vaadates tähistab 18 kraadine päevasoe täielikku suve, ent kui taolised temperatuurid algavad juba mais ja kestavad üha tõusvas joones kuni oktoobrini, siis on selge, et poole aasta kestel ei saja sisuliselt tilkagi vihma.

5400-ruutkilomeetrise paikkonna võib jagada kaheks. Regiooni pealinnast Farost Hispaania piiri poole jääb Ida-Algarve, mis on turismitööstusest veel suuresti puutumata. Lääne-Algarve seevastu on kohati ülearendatud ning selle linnades ja külades võib suviti kohata tuhandeid turiste nii Hollandist, Suurbritanniast, Saksamaalt ja mujalt Euroopast.

Kaht paikkonda eristab ka maastiku ilme: kui läänes tungivad enamasti helepruunid kaljud kuni ookeanini, siis idas algavad mäed alles paarkümmend kilomeetrit rannajoonest sisemaa poole. Lõuna-Portugali maastik on tänu pinnase erosioonile üha kõrbestumas ning sestap tuleb metsikus looduses viibides olla ettevaatlik, sest kaktuseid ning kõiksuguste okaste ja astaldega taimi on metsavaeses piirkonnas väga palju. Küll aga näeb taevas ringi tiirutamas kotkaid ning hea õnne korral lippavad maastikul ühtviisi nii jänesed, metssead kui ka haruldane ibeeria ilves. Igaks petteks tasub silmad lahti hoida ka kaljusel ja kiviklibusel savimaastikul ringi liikuvate madude eest, keda õnneks väga tihti ei kohta.

Umbkaudu 450 000 elanikuga maakonna avastamist tasubki alustada Farost, kus paikneb rahvusvaheline lennujaam. Sinna saabuvad ka Ryanairi lennud, mis tähendab, et väikese eeltööga leiab ümberistumisega ühe otsa pileti vähem kui 100 euro eest. Faro ajalugu ulatub foiniiklaste ja kartaagolaste aega, kes siinkandis kaubavahetuspunkti pidasid. Hiljem võtsid paiga üle roomlased, kellel tuli omakorda alla vanduda mauridele. Portugali kuningas Afonso III jõudis oma vägedega Faro alla 1249. aastal ning rajas tagasi vallutatud linna ümber vägeva müüri.

Oma kuldajastust pole asulas säilinud palju, kuna 18. sajandil Portugali kahel korral raputanud maavärinad purustasid nii selle, kui ka paljud teised linnad. Ometi pakub jalutuskäik 18. ja 19. sajandil ülesehitatud vanalinnas palju silmarõõmu ning ümberkaudses maapiirkonnas teevad tuju heaks suured apelsinisalud, jaanikaunapuud, viinamarjaväljad, mandlipõõsad ja hiiglaslike lehtedega viigimarjapuud. Mõneski kohas kohtab silm vahemerelikus kliimas kenasti kasvavaid banaane. Harva mahasadav vesi on Algarves hinnaline ressurss ning nõnda näeb muru kasvamas vaid golfiväljakutel ning kõrgetärniliste hotellide ümbruses.

Farost saab alguse ka ida poole suunduv 60 km pikkune looduskaitseala Parque Natural da Ria Formosa. Liivadüünidest koosnev saarestik jätab ookeani ning maismaa vahele sooja veega täidetud lammisood, kanalid ja laguunid ning on koduks paljudele linnuliikidele ja koorikloomadele. Väga hoolikal jälgimisel võib kohata isegi kameeleoni ja muide: meie rahvuslind suitsupääsuke on Algarves väga hästi esindatud. Sealsamas looduspargis võib märgata ka soolapanne ehk madalaid tiike, kus ookeaniveest kuivab aegamisi päikese ja tuule koostöös välja meresool, mida tihti kasutatakse kohalikes basseinides.

Farost kiviviske kaugusel rannikule jääb peamiselt konservitööstusest elatuv Olhão, mis võib rändajas esialgu kerget kummastust tekitada, kuna 15 000 elanikuga linna arhitektuur on ääretult kontrastne. Kõrgete ning ilmetute paneelmajade vastukaaluks asub ranna lähistel imeline vanalinn, mille kitsad tänavad pakuvad suvepalavuses mõnusat varju. Sarnaselt muule Portugalile leiab Olhãos rikkalikult azulejosid ehk keraamilistele plaatidele enamasti sinise värviga maalitud pilte. Omaette elamus on linna vilgas turg, mille lettidelt leiab värsket kala ja aiasaadusi. Siinkohal tasub meeles pidada, et enamasti avatakse Portugali turud hommikuti ning suletakse juba pärastlõunal.

Piki ookeani ida poole liikudes tasub sisse põigata Fuzetasse. Selle rannik on, nagu mitmetes teisteski Algarve linnades, tihedalt täis pikitud moodsat arhitektuuri – helevalged suurte akendega villad vaatega ookeanile seisavad aga suurema osa aastast tühjana ning on kasutusel vaid puhkuseperioodil. Sestab ripub paljudel hoonetel ka punane silt: Vende-se, mis kuulutab, et antud kinnisvara on müügis. Fuzeta reklaamib end sardiinide pealinnana. Muuseas maitsevad sütel grillitud sardiinid imehästi ning jäävad enamikus Algarve söögikohtades 7-10 eurosesse hinnavahemikku.

Tuleb tõdeda, et rõhuv osa maakonna restoranidest on üsna ühetaolise menüüga: kana piri-piriga ning kalaroad. Meeldiva kõhutäie peale võib proovida kohalikku, veidi puskari maitset ja lõhna meenutavat napsi nimega medronho, mida tehakse maasikapuu marjadest. Mida väiksema asulaga on tegemist, seda enam tuleb jätta kõrvale lootus, et saate hakkama inglise keelega, sest suur osa Ida-Algarve teenindavast personalist kõneleb vaid emakeelt.

Soodsamad hinnad on üks neid aspekte, mis Ida- ja Lääne-Algarvet eristab. Kui idas saab väikese tassitäie ülikanget espressot ehk bicat ja klaasikese õlut kätte 60 sendiga, siis läänepoolsetes turismimekades tuleb välja käia juba mõnikümmend senti rohkem. Päevaprae keskmine hind jääb 5-6 euro kanti, ent siin tasub arvestada ühe asjaoluga: kui lauale tuuakse eelroana leiba, oliive, võid ja muud kergemat näksimist, siis nende tarbimisel lisatakse hind hiljem arvele juurde ja nõnda võib esmapilgul odav päevapraad muutuda palju kallimaks. Samas on suuremates supermarketites toiduhinnad Eesti omadest kohati isegi väiksemad ja pudeli head kohalikku veini võib soetada vähem kui 2 euro eest.

Päevinäinud hotellide ja võõrastemajade kõrval toimib edukalt ka kodumajutus ehk Bed&Breakfast, mis peaks meeldima privaatsust armastavale hingele. Mõnikord võivad viimased asuda üsna raskesti ligipääsetavates paikades, mis nõuavad teeliselt kõrgema põhjaga autot või koguni maasturit. Mööda mäekülgi jooksvad kaljusse raitud teed on tihtilugu kitsad ning järsud, ent pakuvad lummavaid vaateid ja tuletavad meelde, et Portugalis pole kiiret tegelikult kuhugi. See aga ei kehti kohalike pihta, kes vonklevatel mägiteedel vahel ka 120-ga kihutavad. Samas ei tasu imestada, kui küllalt arhailist ning põllumajanduslikku ilmet seni hoidvas Ida-Algarves tuleb teil maanteed jagada aeglaselt venivate traktoritega.

Ehhki kogu Algarvet läbib teda Hispaaniaga ühendav mitmerealine ning tasuline kiirtee A22 eelistavad kohalikud sõita mööda N125 kutsutud tasuta riigimaanteed pidi. Too on erinevalt kiirtee suhtelisest tühjusest sageli väga tiheda ja üsna järsu liiklusega, mistap tasub kogu Portugali liikluses varuda tähelepanu ning eelkõige kannatust. Paraku ei kipu maanteede ning ka turismi sihtkohtade tähistus olema just kõrgeimal tasemel ja seetõttu võib mõne vaatamisväärsuseni jõudmiseks kuluda oodatust hoopis pikem aeg. Nõnda võib retkel Pego do Inferno nimelise laguunini ekselda viitadeta teedel ning avastada kohale jõudes pettumusega, et paik on siin 2012. suvel möllanud metsatulekahju tõttu väga lootusetus seisus.

Näiliselt kiirtee äärde jääb ka 410 meetri kõrgune Cerro de Sao Migueli nimeline mägi, mille juurde pääseb tegelikult hoopis värvika Moncarapacho väikelinna juurest. Mäe tipust avaneb ümbruskonnale hunnitu vaade – otsekui peopesa peal on kogu rannik ja seda mitmekümne kilomeetri ulatuses! Kogenud silm märkab hõlpsalt Farot, Olhãod ning autori meelest üht Ida-Algarve kauneimat pärlit: Tavirat. Tõusuperioodil pilgeni täituv Gilão jõgi on surutud linnas kanalisse ning kaldapealsetel võluvad rändurit päikese käes kiiskavad eritoonilised ning -ilmelised, ainult Tavirale iseloomuliku katusejoonega majad.

Oma kultuurilisi jälgi on siia, pea 40 kiriku ja vaid 10 000 elanikuga hurmavasse paika maha jätnud nii roomlased kui ka maurid, kellelt pärinevad erksavärvilised keraamilised plaadid katavad tuhandete Portugali majade fassaade. Ajaloo kestel on Tavira näinud häid aegu, olles tähtsaks kaubavahetussadamaks näiteks Põhja-Aafrikasse suunduvatele laevadele, kelle lastiks oli sool, vein ja kuivatatud kala. Ent linnast on üle käinud ka raskemad perioodid, näiteks 1645 katkuepideemia ning 1755 maavärin.

Keskväljakult üle rooma-aegse silla tulles jõuab piiskopi kujuga ja palmipuude embuses puhkava platsini, kus asub ka Eesti aukonsulaat. Tavira eriliseks kompvekiks on aga tema saar – Ilha de Tavira. Sellele, 11 kilomeetrisele liivasaarele jõuab praamiga ning pärast mõnesajameetrist laguuni ületust võtab puhkajat vastu kuldne rannaliiv ja sinine ookean. Kui aga põhilisest rannapiirkonnast, mis on täis pikitud lärmakaid pubisid ja kohvikuid, paar kilomeetrit lääne poole sammuda leiab eest inimtühja rannariba, kus võib end täiesti alasti võtta ja nautida Algarve küllust loova kliima tõelisi ande.

Omaette elamuseks võib kujuneda 24-25. juunil peetav meie mõistes jaanipäev, mil kõik Ida-Algarve külad ehitakse vanikute ning kunstlilledega. Kontserdid järgnevad kontsertidele ning linnatänavad on tantsivaid õnnelikke inimesi täis, Taviras kusjuures, pakutakse sel ajal otse uulitsal grillitud sardiine süüa ja seda täiesti tasuta! Üsna Tavira külje all asub aga romantilise loomuga ja toredate pisipaatidega varustatud kaluriküla Santa Luzia, mis tutvustab end kui kaheksajalgade pealinna. Ja tõepoolest – selle rannapromenaadil asuvad kümned söögikohad pakuvad toda mereelukat ehk portugali keeles „polvot“ kümnetes erinevates vormides.

Kõigest paarikümne kilomeetri kaugusele Tavirast itta jääb juba piirilinn Vila Real de S. Antonio, mis mõneti mõjub kui koopia Lissaboni vanalinnast. Saladus on nimelt markii de Pombalis, kes lasi Vila Reali sarnaselt pealinnale rajada 1774. aastal. Tänapäeval aga kohtab asula tänavail hulganisti hispaanlasi ning Portugali kohalikud omakorda käivad üle piiri odavamat bensiini hankimas. Kokkuvõttes on Ida-Algarve just sellise rändaja päralt, keda võluvad odavad hinnad ning rahu ning vaikus.