Peruu pöörises
Peruus ei maksa turistil Viru tänavale minna, džunglisse ja soolakõrbesse seevastu küll, kirjutavad Vahur Luts ja Olle Selliov Eesti Ekspressi Kohvris.
Saabusime Limasse küll rohkete ideedega, kuid ilma mis tahes sõiduplaani ja -graafikuta. Olime küll ära teinud mõnevõrra kodutööd, aga eelnevalt internetist vajalikke lennupileteid ja hotelle uurides tundus kõik utoopiliselt kallis ja liiga palju aega nõudev. Nii asusimegi ühes Lima peaväljaku Plaza de Armase naabruses asuvas reisibüroos üsna skeptilises meeleolus seletama oma unelmate ringreisi põhilisi ideid. Meie hämmastuseks suutis meid teenindav daam panna kokku paketi, millest jäi ajanappuse tõttu välja ainult üks meeles mõlkunud vaatamisväärsustest – Titicaca järv. Ja kõik see toredus kolm korda odavamalt, kui ise olime arvestanud!
Peruu pealinnas koos temaga kokkukasvanud ookeanisadama Callaoga on ligi 9 miljonit elanikku, seetõttu ei olnud meil paari päevaga lootustki kogu sellest urbaansest konglomeraadist ülevaadet saada. Piirdusime ajaloolise kesklinnaga, mille koloniaalbarokne süda on me meelest Lõuna-Ameerika kõige kaunim vanalinn. Muide, Limas tegutseb Ameerika vanim ülikool, mis asutatud Tartu Academia Gustavianast ligi sada aastat varem. Ka Lima kirikute interjöörid oma julgete värvilahendustega ja dramaatiliselt väljavalgustatud pühakujudega meenutasid pigem barokkooperi lavapilti kui askeetlikku palvekoda.
Avastanud Lima kaardilt Viru tänava, pidime seal muidugi ära käima. Tänav asus ainult kolme kvartali kaugusel presidendipaleest, kuid teisel pool jõge, mis tundus olevat vanalinna piiriks. Silla ületamise järel avanes meile sootuks teistsugune linnamaastik. Räämas majad, räpased tänavad, sillapead kaitsemas soomusüksuse baas suurte sõjaväetelkide ja paljastatud relvatorudega. Ühes kioskis sisseostu tehes soovitas müüja meil sealt piirkonnast kiiresti jalga lasta, ei olevat turistide ala. Pealtnäha tavaline, isegi unine tänav tundus meile seejärel kahtlane ja õõvastav ning tegime nagu kästud. Tundsime ilmselget kergendust, kui militaartelgid jälle vaatevälja ilmusid.
Kohalikud pikamaabussid olid moodsad kahekorruselised maanteelainerid, kus istmetel suurust enam kui üle ookeani lendude äriklassis. Bussisõit meenutas paljuski lennureisimist: sisse minnes tuli pagas enne vastavas letis ära anda ja väravas kontrolliti veel kord piletit ja passi, lisaks võeti kõik bussi sisenevad ja väljuvad isikud videole! Sõidul Andide keskele inkade pealinna Cuscosse ületasime julgelt kõrgusi, kuhu tõuseb lennuk näiteks Tallinna-Kuressaare liinil (Cusco ise asub 3350 m kõrgusel, kuid kui kõrgel buss vahepeal käis, ei teagi – viimased tunnid enne Cuscosse jõudmist oli pidev laskumine allamäge). Kuigi ruumikad peaaegu voodiks allalastud istmed oleksid võimaldanud mõnusat und, ei tulnud magamisest 14 tunni jooksul suurt midagi välja, sest üks 180kraadine mägiteekurv järgnes teisele. Tavalise turbulentsiga lennusõit olnuks rahu ja stabiilsus ise.
Hoolimata magamata ja läbiloksutatud olekust haarasid Andide lummavad vaated meid niipea, kui hommikul valgeks läks. Nendel kõrgustel on õhk nii hõre, et silm ulatub nägema üliselgelt kümnete kilomeetrite kaugusele. Hiljemgi, ekskurseerides mujal inka impeeriumi aladel, võlus meid ikka ja jälle selge ja detailirohke pilt, mis avanes läbi eriliselt läbipaistva värelusteta mäestikuõhu. Kõige kõrgem inka linnus, kus käisime, oli Pisaq, mis asub 3850 m üle merepinna. Meie laiuskraadil ei oleks nii kõrgel mingit elu, ainult igijää ja lumi, kuid seal ekvaatori lähedal soojendab päike maad nii intensiivselt, et mäed on ligi 4 kilomeetri kõrguseni viljakad. Ka Pisaqi ümber olid nõlvad kaetud kividest laotud terrasspõldudega. Imeline, kui tohutus mastaabis on muistsed inimesed sealkandis maastikku ümber kujundanud, kõik käsitsi ja tundmata isegi nii elementaarset leiutist nagu ratas. Mõned templites-kindlustustes kasutatud kiviplokid on 300tonnised!
Inkade impeeriumi pealinn Cusco on suur regionaalne keskus praegugi. Linnas on näha rohkelt inka-aegseid müüre, millele hispaania kolonisaatorid on hiljem oma ehitised peale või külge pookinud. Inkade peatempli peale ehitati kristlik kirik ja klooster, kuid selle sees on endiselt näha muistsed seinad ja ruumijaotus. Päikeseruumi seinad olla seal olnud kaetud puhta kullaga, kuuruumi seinad hõbedaga. Vallutajad viisid metalli muidugi kohe esimese asjana Hispaaniasse ja vaid väike osa jäeti ka kohalike kirikute kaunistuseks. Kui mõned peruulased ülistasid meie ees maa kristianiseerimist, siis teised giidid naeruvääristasid avalikult vallutajate tegevust. Olles eelnevalt turistide käest uurinud, ega nende hulgas hispaanlasi ei ole…
Peruu tuntuim vaatamisväärsus on kahtlemata Machu Picchu. Asudes dramaatiliselt kaunis kohas järsunõlvaliste mäetippude vahel, on temast saanud müstilise hukkunud tsivilisatsiooni võrdkuju. Konkistadooride poolt leidmata jäänuna avastati ta uuesti alles 1911. aastal. Teekond sinna on keeruline, eriti viimased kolmkümmend kilomeetrit. Sportlikumad maailmaavastajad matkavad selle osa jala läbi mägede, jõudes neljanda matkapäeva koidikul Inti Punku (Päikesevärava) nimelisele kurule, kust pilvitu ilma korral avanevat lummav vaade muistsele linnale, tavalised turistid kasutavad rongi. Raudtee kulgeb kärestikulise mägijõe kitsas orus, mõlemal pool kõrgumas ligi kilomeetrised vertikaalsed mäenõlvad.
Ei ole palju maid, kus esineks nii erinevaid looduskooslusi kui Peruus. Me külastasime lisaks Andidele ka Vaikse ookeani rannikut ja Amazonase jõestiku džunglit. Peruu ja Tšiili ookeanirannik on arvatavasti maailma kõige kuivem piirkond, seal sajab palju harvemini kui Sahaaras ehk siis ei saja praktiliselt üldse. Tänu sellele on säilinud sealkandis muistsete asukate poolt maa peale tehtud joonised. Me nägime üht sellist küünlalühtrit meenutavat hiidkujutist Paracase poolsaare soolakõrbes. Pealtnäha justkui liiva sisse tõmmatud jooned on seal düüni nõlval püsinud aastasadu ja pärinevat inkade-eelsest ajast. Teine osa Paracase looduskaitsealast on aga elust kihav rand. Meri on siin eri hoovuste segunemise tõttu iseäranis helde ning kalarikkusest saavad osa nii inimesed, linnud kui mereimetajad. Peruu on maailmas pärast Hiinat teisel kohal kalapüügi osas. Paracases kaljusaartel elavad ka ühed kõige põhjapoolsemad pingviinid, kuid ka kaunid linnud intrigeeriva ingliskeelse nimega Peruvian boobies. Oma priske söömaaja lõppvaatusena katavad merelinnud kaljusaared valge kihiga, mida on viisakas kutsuda guaanoks. Guaanot kasutatakse põhiliselt väetisena, kuid sellest osatakse valmistada muudki kasulikku, näiteks kuulub ta huulepulkade koostisse. Muistsete põlisasukate panteonis oli väärikas koht jumalal nimega Huamancantak, kes oli guaano peremees.
Paracase hotellis saime ootamatult ühe piirkonnale iseloomuliku elamuse osaliseks. Istusime õhtul enne magamajäämist rahulikult voodis, kui järsku käis läbi maja tugev vappumine. Meie toas küll midagi ei kukkunud ega purunenud, kuid raputus oli ebameeldivalt reaalne. Jooksin alla fuajeesse juhtunu kohta küsima, seal teatas vastuvõtu tüdruk rahulikult naeratades – jah, oli küll maavärin, aga ei midagi hullu, tavaline asi. Rappuv maa ongi Vaikse ookeani kallastel tavaline. Pakkisime seejärel elutähtsamad asjad eraldi ära, et saaks need ka pimedas ja une pealt kaasa haarata, kui asi tõsiseks läheb. Õnneks rohkem tõukeid ei tulnud.
Reisi viimane osa viis meid Amazonase džunglisse. Amazonase harujõe Rio Madre de Diose nimi tähendab Jumalaema jõge, aga suupärasemalt võib ka lihtsalt Emajõeks kutsuda. Nüüd, koos teiste Euroopa turistidega mootorpaadis, tundsime esimest korda troopilist palavust. Jõevesi suplema siiski ei meelitanud – pruun, sogane ja kohati võis näha hulpimas tumepruune ilmselt orgaanilise päritoluga tükikesi. Paaritunnise sõidu järel saabusime oma laagrisse, muust maailmast džungliga eraldatud majadekobarasse. Kõik laagri ehitised ja nendevahelised jalgteed olid maapinnast kõrgemal postide otsas. See aitab nii üleujutuse kui maapinnal liikuva fauna vastu. Meile anti Choro-nimeline puumajake. Maja nimi tuli hästi meeles pidada, sest söökide ja muude infojagamiste ajal hõigati meid just selle järgi. Majades oli küll dušš, kuid vesi, mis sealt tuli, oli parasjagu nii soe, kui ta loomulikult torus oli. Elektrit anti ainult mõni tund õhtul, mobiilisidest või wifi’st ei olnud juttugi. Temperatuur oli nii öösel kui päeval 25 ja 30 kraadi vahel, niiskus paras. Sellised ideaaltingimused võisid olla inimese ürgkodus – ihu ei tundnud riiete järele mingit vajadust.
Laagris oli meie aeg üsna hästi sisustatud. Mõistagi olid meile ettenähtud söömaajad, kusagile mujale toitu otsima minna ei olnudki. Lisaks võis igal ajal külastada restorani ning vabalt apelsine, banaane ja papaiasid võtta. Need kasvasid samas laagri majade vahel ja ümber. Omamoodi elamus, kui jalutad aias ja papaia kukub mütsuga vastu maad!
Giidid viisid meid ka lähemalt loodusega tutvuma; demonstreeriti, kuidas mõni puu kolksub nagu raud, teine kumiseb õõnsalt, kolmas heliseb nii võimsalt, et on kosta kilomeetrite taha. Kummalised džunglihääled ümbritsesid meid ka laagris: lisaks tavalisele linnusädinale kostis regulaarselt mulksuvaid, kulisevaid, tilksuvaid, solisevaid ja muid raskesti kirjeldatavaid helisid. Üks kotkas oli rahurikkumise pärast nii pahane, et kiljus ja urises meie peale pikemat aega, suurim džunglihetk saabus aga siis, kui üle vaatlustorni lendas rahulikult kraaksudes aarapaar. Nende suurte värviliste lindude häirimatu olek pani meid tundma end osalisena džungli igapäevaelust.
Loomade vaatlemise osas meil suuri ootusi ei olnud, see ei olnud ju Aafrika safariparkide savann, vaid tihe padrik. Siiski nägime merisea suurt sugulast aguutit otse meie laagri juures ja maailma suurimat närilist kapibaarat jões mulistamas (eemalt vaadates meenutas kangesti jõehobu). Öisel paadisõidul jälgisime punaselt tagasipeegeldavaid silmi, mis giidi sõnul kuulusid kaimanile. Omaette huviväärsus oli Ahvide saar keset jõge, kuhu oli toodud kohalikelt elanikelt konfiskeeritud loomad. Neid oli lihtne banaanidega kohale meelitada ja suhtlema saada. Iga ahv oli oma iseloomuga. Valged ja mustad kaputsiinahvid olid tormakad ja julged lausa inimeste seas igasugu trikke tegema, pisikesed tamariinid olid ükskõikse moega, kuid banaanile järgnesid isegi õla peale. Hiigelpikkade jäsemetega ämblikahvid eelistasid meid jälgida veidi eemalt. Nende näoilme oli suisa õõvastavalt inimlik. Oma äreva ja mureliku pilguga nad justkui oleksid tahtnud teatada mingist õnnetusest, kuid siiski ei söandanud.
